Na tervidust, teitele!

Na tervidust, teitele!

 

Neh, talve lubadi ja lubadi, a nüid oo seune koht kee, et vägise leheb orgaaniks käde, nenda et sa oled kut pölvpükstes pilusilm Malaisia metsas ja oodad, millas laine sind merese viib ning aikala soole röömpsald saba lipudab.

Ning ma vaatsi televiisurst, et Pärnu linnapea, neh see va Viisitamm, kinne kallal nee eepanijad Juur ning Oja keikse aeg aukuvad, et see Viisitamm oo jo mihesti juure vötnd.

A mes taal ädaga tehja oo – ta peeb jo veetöusmise aeaks omale raskust peele kasvadama, muidu kergidab koos saabastega maast lahti ning viab Ruhnu välje ning katsu siiss seel seleta, miks jäuks valdas linnapead taris oo.

Nehja, Aapsalu rahvas vöib vabald Promenaadi eere riisipöldust tegema akada, see tahab jo keikse aeg ligumist saada ning riisi vöiks siis vabald Euroopa liidu meestele maha müie, ähk siiss sukrutrahvi senne eest vehe pisemaks kaubelda.

Saialilled ning priimulad öitsevad ka mes mühin. Detsembris, kui sii korra möne kraadi külma nupudas, kamandas vanamor mo metsast kuuseoksast tooma, et nüid leheb külmaks ning vetab keik mnupud ee. Ma katsusi küll vasta vaielda, et kui ta sedamoodi äkist lagemaa külma teeb, siis äi aida see kuuseoks ka midad. A kus sa tohid siiss targem olla – ole, sa vanames vaid, mene tee, mes sool kästud oo!

Neh, ma leksi, löitsi ühna kina koha, kus koha peeld kiskid oli jüba ennem mind ümber kuuskede köind – paljad tüükad vahtist vasta. Ma sai siiskid oma jäu käde, viisi nee kuju ning siiamaani pole vanamor neid kipudandkid mette – liguvad nenda samati peentra akaduses, kus ma nad viskasi. Neh, ilust oksad ja ma korra mötlesi, et kui pistaks nee keik otsapidi vee sesse, ähk pidavad tuleva talveni vasta. A see muidud nii loll mötlemine, et isegid ma sai aru…

Manni poodis oo ka, kui sa senna sesse lehed, nii ermus kummisaapa ais, et kui sa tüki liha kodu viid, siiss oo sööma aeagus ka nöuke tunne, et sa oled omale prügikastist sandiks löind asja pannu peele saand vöi oo sool omal midad kogemata senne kohta jühtund kus sa omale vöngi peele teed.

Ning kui sa arvad, et mool egaspool saabastega laamenda lastakse, siiss oled sa egal jühul tola, mes ikkagid oled. Sest vanamor tegi ühna varsti nöukse korralduse, et saapud peeb öue trepi peele ukse lappi jätma ning kaugemale nedeg tulla äi tohi.

Ma küsisi siiss, et mes moodi ma siiss tule – sokipöisil üle palkuni pörmanda – see pole jo ka puhas mette – koer vöib poriste jälgtega trampida, a mool keeldakse ee. Senne peele siristas vanamor, et mool oo koerani pitk maa, et keiksepeeld oo koer, siiss tuleb tükk tühja maad, siis tulevad sitaunnigud ning siiss pidi ma tulema.

Mool sai ing täis ning ma kähvasi, et kui asi oo sedasi, las siiss Polla toob umigu kajust veeämbri ning puud ka tuba, et ma vöi vabald kuutis pöhuunigu otsas kikerda ning supikauss olgu ka kogus aeg ees. Siiss pörudas vanamor, et ta äi ole midad muud mötlend, kut seda vad läppund aisu, mes ma kummisaabastega köimisega sünnidama pidi.

A mes sa mötlest, et ma antsi alla – pole mette! Nii kut ta kuskis poole külapeele klodima leks, akasi ma pihte.

Kui vanamor tagasi tuli, settisi ma ka ennast koos tuppa tulema. Vanamor vidas palkuni ukse lahti ning jähi seisma keed-jälad laiali nat kvaliteeti märk vene aeal. Mool olid lepapuu otsast löigat kettad maha pantud ning köie oli ma tömband palkuni ukse juurest toa ukseni.

Ma vetsi kiiresti sokid ka jälgast ee, keertsi omale külje ede, vetsi köie püuse ning krädisi nad prantsuse leegionäär – nee pidid keikse kangemad olema – naagut krokudillist täis jööst üle. Mool oli nöuke tunne nat Mardi Laaril Erna retke aegus, ainuld, et mool pole nöukest udu näu peel mette… nat emane pöder oleks midad maha jätnd. Vanamor oli vakka.

Ma istusi köögilaua eerde, muljusi omale parim enne aega üledand suitsuturska kerese, pärast vaatsi televiisurt. A senne öhta mooga äi reegidud. Vaada mes nöuke upudamine tehenda vöib – aeb kas vöi so armoonilise abielu löhki.

Neh, olga ning!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)