Ranniku-uurija Kaarel Orviku: erakordne torm pole üksiknähtus (1)

Ranniku-uurija Kaarel Orviku: erakordne torm pole üksiknähtus

 

Jaanuaris vallandunud tormituuled ja sellega kaasnevad üleujutused annavad taaskord põhjust arutada selle üle, kui mõistlik on arendajate surve randade täisehitamiseks ja mida toob kaasa inimese üleolev suhtumine loodusesse. Alljärgnev tekst põhineb geoloogiadoktor Kaarel Orviku ja tema kolleegide Eesti randadest tehtud uurimustel.

Eestis on üheks tavalisemaks veaks loodusseaduste teadlik ignoreerimine, mis avaldub poliitikute ja ärimeeste, kahjuks ka inseneride pinnapealses suhtumises rannikul toimuvasse. Rannikukeskkonna evolutsiooni seadusi eirates tungitakse mererannale üha lähemale, mistõttu satuvad tormilainete, merejää ja veetaseme tõusu mõjul ohtu rannikukeskkonda tehtud investeeringud.

Sarnaselt kogu maailmamere rannikule on ka Eesti mererandade looduslik seisund muutunud viimastel aastakümnetel oluliselt halvemaks. Eelkõige on selle põhjuseks globaalsed muutused Maa kliimas. Sagenenud väga tugevad tsüklonid toovad kaasa soojemad talved koos tormidega, mis kõrge meretaseme tingimustes aktiviseerivad rannaprotsesse.

Mereäärne suvekodu võib valmistada ränga pettumuse

Oma suvemajasid vaid ajutiselt kasutavad puhkajad ei pruugi teadagi, mis toimub rannas sügistalviste tormidega, sest sel ajal on nad varjus kivilinna korterites.

Teine lugu on muidugi ranniku püsiasukatega. Nendele on juba põlvest põlve selgeks saanud ajutised üleujutused, tormipurustused, rüsijää pealetungid, külmast ja tugevast meretuulest rääkimata.

Loetletud ebamugavad tegurid nõuavad ehitiste rajamisel täpset ja igakülgset arvestamist. Sageli aga juhtub nii, et arendajad müüvad rannalähedasi krunte vaid detailplaneeringute alusel, millel reeglina puuduvad samakõrgusjoonedki. Puuduvad ka hoiatused looduslikest ebamugavustest. Kergeusklik ostja saab alles hiljem aru, millega on tegemist.

Rannikul “miljonivaatega” krundi hankinud uusasukas avastab sügis-talvel, et merelt puhuvad tugevad ja külmad tuuled, sügistormidega võivad madalale rannaniidule rajatud hooned kannatada ajuvee all, tugev tormilaine purustab rannaastangut, rüsijää võib tungida lausa hooneteni.
Mõnedes aktiivselt arenevates randlalõikudes võib rannajoone taganemiskiirus ühekordselt ulatuda 3-4 meetrini aastas.

Erakordselt tugevate tormiperioodide ajal, nagu oli näiteks 2001. aasta sügisel, võib rannajoon üksikutes kohtades ühe tormipurustuse tulemusel nihkuda maa suunas kuni 30 meetrit (Harilaid).

Kui peaksid paika pidama pessimistide prognoosid maailmamere globaalse tõusu kohta seoses kasvuhoonenähtusest tingitud kliima soojenemisega, võib aeglane meretaseme tõus aastakümnete vältel hakata mõjutama näiteks madalate rannikualade soolsusrežiimi ning sellega seoses taimekoosluste arengut. Lugejate lohutuseks võib öelda, et enamus Eesti rannikust kerkib sellise kiirusega, mis praktiliselt kompenseerib oletatava globaalse meretõusu.

Läänemere isoleerituse tõttu maailmamerest siin tõus ja mõõn (umbes 1 cm) peaaegu puuduvad. Veetaseme kõikumine on aga tingitud peamiselt valitsevate tormituulte suunast ning nende kestusest.

Uusasukad sulgevad rannad nagu nõukogude piirivalve

Kui heita pilk vanadele kaartidele, millele on kantud rannakülad, siis näeme selgesti, et lausa randa ja meremõjutuste meelevalda oma koduaset ei rajatud. Elamud olid ikka mõnevõrra rannast kaugemal metsatukkades või muudes tuulevarjulistes kohtades. Küll aga hoiti rannas paate ja võrke, mis olid varjul üleujutuse piirist maa poole ehitatud paadi- ja võrgukuurides.

Tänapäeval aga on leidlikud ranna uusasukad tõlgendanud nende vanade võrgukuuride asukohti/vundamente seaduse kohaselt õigustatult elumajade alusmüüridena ja uued hooned muudkui kerkivad lausa randa, otsesesse meremõjutuse piirkonda.

Inimene millegipärast ei oska end tänapäeval sobitada uudsesse keskkonda ega elada harmoonilises kooskõlas loodusega. Kuigi Eesti rannik on võrreldes teiste, eriti lääne- ja lõunapoolsete Läänemere-äärsete maadega, suhteliselt hõredasti asustatud ning meil leidub veel kohti, kus looduslikud ökosüsteemid on enam-vähem säilinud, on randade hõlvamise plahvatuslik kasv ja selle meetodid tõsiselt murettekitavad.

Korduvalt on kuulda olnud ütlemisi, et vene piirivalve ei lasknud meid 50 aastat randa ja nüüd tahab looduskaitse teha sedasama. Hetkekski püüdmata õigustada omaaegse NSV Liidu piiritsooni mõtet ja olemasolu, võib tookordse üsna absurdse olukorra tulemina ometi näha ka positiivset.

Need 50 aastat oli meie rannik üldiselt hästi kaitstud, mistõttu on meil tänapäeval paljudele väliskolleegidele näidata Euroopa mastaabis unikaalseid looduslikke rannamaastikke, kus on võimalik jälgida ja tundma õppida mitmesuguseid geoloogilis-geomorfoloogilisi protsesse ja suktsessioonilisi arenguid.

Tänapäeva uusasukad toimivad aga sageli sarnaselt omaaegse nõukogude piirivalvega. Sageli suletakse juurdepääs avalikule kallasrajale ja supelranda rahnuvallide või taradega ning randa pääsemiseks tuleb sadade meetrite või koguni kilomeetrite pikkusi ringkäike teha. Võib päris kindel olla, et kui Eesti Vabariigi valitsus sellist ranniku tiheasustuspoliitikat jätkuvalt toetab, pole lähitulevikus rannas suvilat mitteomaval puhkajal sinna enam asja!

Kaarel Orviku sõnul on ta kaugel seisukohast, et rannikul tuleb igasugune majandustegevus keelata. Pigem vastupidi! Näiteks Matsalu kogemus – lammaste karjatamine aitab taastada rannikukooslusi, soodustab rannikulindude pesitsemist jne.

Tuleb teaduslikult põhjendades leida vaid õige lahendus – kompromiss inimtegevuse ja rannikukeskkonna vahel. Ajalooliselt on teada, et Peipsi rannikul on randlased üksteist austades oma eluasemed ja krundid selliselt kujundanud, et mõne kõrvuti asetseva kinnistu vahelt pääsevad randa oma paatide juurde – nn kallasrajale – kõik soovijad, sh ka kaugemal elavad rannakalurid. Sellist võimalust aga ranniku uusasukad mererannikul enamasti pole ette näinud.

Saaremaa – ASTRA projekti näidisala

Paljudes maades, kus rannikualade asustus on tihe ning rannajoone läheduses asuvad mitmesugused ehitised, on plahvatuslikult kasvanud rannikualade teaduslik uurimine. Käivitatud on suur hulk nii lokaalseid, regionaalseid kui ka globaalseid uurimisprojekte.

Ühes antud valdkonda puudutavas Euroopa Regionaalarengu Fondi poolt rahastatavas rahvusvahelises uurimisprojektis nimega ASTRA (Adaptation STRAtegies for Global Climate Change in the Baltic Sea Region) osalevad ka Eesti Geoloogiakeskus ja Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut.

Uurimistöö eesmärk on anda ülevaade Läänemere rannikul toimunud looduskeskkonna muutustest möödunud 50 aasta jooksul, prognoosida muutusi järgmisteks aastakümneteks ning välja töötada enam-vähem ühtne rannikute kasutamise ja kaitse strateegia, mis aga samas arvestaks iga riigi looduslike tingimuste ja majandusliku arengu eripära. Eestist on projekti uuritavateks näidisaladeks valitud Lääne-Eesti saarestik, Tallinn ja Pärnu koos lähiümbrusega.

ASTRA projekti esmaseks ülesandeks oli koostada võimalikult detailne ülevaade 2005. a jaanuaritormi tagajärgedest kõigis projektis osalevates maades, hinnata mõju iseloomu nii looduskeskkonnale kui sotsiaal- ja majandussfäärile ning tekitatud kahju suurust rahalises väärtuses.

Otsustajateks on poliitikud, mitte spetsialistid

Seaduse kohaselt võib rannal ja kaldal kehtiva ehituskeeluvööndi vähendamine toimuda üld – ja detailplaneeringute alusel ja keskkonnaministri nõusolekul. Veelgi rangem on rannikul uute tiheasustusalade moodustamine, mida erandlikult võib lubada vaid Eesti Vabariigi valitsus.

Siit tulenebki kurioosum, et rannikul looduslikult aktiivselt arenevale ja ökoloogiliselt õrnale rannamaastikule antakse ehituslubasid ja tehakse arendajatele muid soodustusi keskkonnaministri loal ja täiesti seaduslikult. On teadmata, kes on need randade ehituse ja arengu spetsialistid, kes ministreid nõustavad. Kahtlen nende erialalistes teadmistes.

Ministeeriumisisene arutelu on ilmselt poliitilise iseloomuga ja seetõttu piirdub ka järeldus sageli lausega: “Negatiivsed mõjud puuduvad”. Kuidas muidu seletada suvilate, eriti aga tervete tiheasustusega elamurajoonide rajamist ministri või valitsuse loal lausa aktiivsesse mere mõjutuse piirkonda nagu suvilakrundid Lahepere lahes vahetult aktiivsetel eelluidetel.

Tiskre elamurajoonid Kakumäe lahe madalal rannikul paiknevad ajuvee otsese ründe alal. Muuga–Saviranna elurajoonis on rannaastangu purustused ja pinnavee tegevus põhjustanud maalibisemisi.
Aastaid tagasi eksisteeris Eestis Mereinspektsioon, mille abil nii mõnigi väärtegu rannikul ennetati.

Ei kujuta ette, et sellise organi eksisteerimise ajal olnuks võimalik Prangli rannalähedase merepõhja liivamaardla väärkasutamine ja asjatundmatu keskkonnamõju hinnang. Eestis, kus rannikut ja sellega seonduvat korraldav ja inspekteeriv asjatundjatest koosnev organ puudub, on seaduse järgselt otsustamise ainuõigus antud ebakompetentsete ametnike ja poliitikute pädevusse!

Tõsiselt puudulik on ka rannakeskkonna loodusliku arengu seaduspärasuste selgitamine laiemale üldsusele. Viimane tuleneb aga suuresti tõsiasjast, et Eestis puudub juba pikka aega sellealane autoriteetne uurimiskeskus.

Umbes 15 aastat tagasi kaotati Eesti Teaduste Akadeemia reorganiseerimise käigus tollasest Geoloogia Instituudist meregeoloogia sektor. Vastava ala uurimisasutusi pole aga seni suudetud luua ühegi ülikooli juurde.

Seetõttu on ka rannageoloogide järelkasv juhuslik ja nende teoreetilised teadmised tagasihoidlikud. Kõrgkoolide lõpetanutel puudub Eestis võimalus heade ja kogemustega spetsialistide kõrval eriala süvendatult tundma õppida, sest vastav uurimiskeskus on likvideeritud.

Talupojatarkus aitab vältida valusaid õppetunde

Käsitletud probleeme vaagides tuleb kahetsusega tunnistada, et rannikute majandamisel on meil mitmed olulised asjad korrast ära, ehkki arendajad tegutsevad rangelt seadusesätteid järgides. Unustatud on seejuures nii randade evolutsiooni iseärasused kui ka inimene, kelle huvides asju aetakse. Tekib küsimus, kas seadust järgides tegutsetakse ikka inimese heaolu või ainult oma rahakoti huvides?

Randade arengu seaduspärasuste mittetundmine või -arvestamine rannikualade asustamisel ja kasutamisel võib lõppkokkuvõttes viia katastroofiliste tagajärgedeni, milles kannatab ei keegi muu kui inimühiskond ise.

Rannarahva elukogemused on kogunenud aastasadade ja -tuhandetega. Inimene on selle pika aja jooksul suutnud tänaseni elada rahus selle kauni, ent kapriisse ja ohtliku keskkonnaga. Kas jätkub piisavalt talupoja tarkust, et elada rahus ka praegu ja tulevikus?

Veelgi kaugemale minevikku vaadates näeme, et inimasustus rannikul on rännanud koos meretaseme muutustega. Kui meri tungis peale, taandus inimene ja rajas uued hooned merest kaugemale. Mere taseme alanedes aga kolis uuesti lähemale. Kahju, et me tänapäeval üha enam kaugeneme sellest põhimõttest.

2005. aasta torm ja sellest tingitud kahjustused on loodetavasti heaks õppetunniks kergeusklikele inimestele, kes loodusseadusi arvestamata trügivad tehisrajatistega rannajoonele üha lähemale.

Selle takistamiseks tuleks ühelt poolt tõsta kodanike teadlikkust rannikukeskkonnas toimuvast ja teiselt poolt järeleandmatult järgida seadusandlust – mitte lasta ehitada ehituskeeluvööndisse ega ka keskkonnaministri nõusolekul erandjuhtudel kitsendada ehituskeeluvööndit.
Kaotajaks on sel puhul mõlemad – nii loodus kui ka inimene. Kahjuks ei ole kumbagi eespool mainitud võimalust tegelikus elus veel rakendatud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 140 korda, sh täna 1)