Usaldus on väärtus

Usaldus on väärtus

 

Usaldus on üks inimsuhtluse vahenditest – olles sealjuures paljude arvates üks riskantsemaid. Kuna inimene on ühiskondlik olend, on usaldus talle oluline igasuguses koostegevuses, olgu selleks siis sõprus, abielu, seltsitegevus, poliitika või äri. Usaldus on kui taustsüsteem koostööd nõudvatele ettevõtmistele.

Mis tahes loov inimtegevus nõuab alati mingil määral usaldust, kuid me peame alati arvestama sellega, et meie usaldusel teiste inimeste vastu ei ole kunagi 100% tagatist, nagu ei pruugi seda olla ka teiste usaldusel meie vastu.

Lisaks iseenda ja teiste inimeste usaldamisele puutub inimene igapäevaelus paratamatult kokku ka vajadusega usaldada näiteks arvuteid, maakaarte, kella või isegi ilma, et oma elu võimalikult mugavalt ära korraldada.

Kui juhtub, et „tehnikaime“ meid alt veab/reedab, oleme küll korraks pahased, kuid mõne aja pärast unustame (loe:andestame) kogu jama. Sõbrale aga ihkab reetmise eest nii mõnigi meist kättemaksu elu lõpuni. Kummaline, kas pole!?

Kui oleme otsustanud kedagi usaldada, peame alati arvestama võimalusegsa reedetud saada. Et inimene on kaval ja aldis teisi ära kasutama, siis enne, kui kedagi pimesi usaldama tormame, maksab esmalt iseendas kindel olla ja veenduda, et see ikka väärt Sõber on, kellega omi saladusi jagada soovime.

Ning alati, kui näeme usalduse väljendusena mõnda tegu, on tark meeles pidada seda, et selle teoga kaasneb alati nõue mitte petta nende ootusi, keda me usaldame. Näiteks meie perekond – kus vastastikust usaldust ei kuritarvitata või kui see juhtubki, siis toimub see nii, et ei vii pöördumatu usaldamatuseni.

Inimene usaldab reeglina ümbrust, mis on tema jaoks kindel, prognoositav ja reeglipärane. Näiteks tunneme ju kõik ennast hästi ja turvaliselt oma kodus eelkõige seetõttu, et siin toimuv on meie jaoks määratletud. Külalisena võõras kodus on meie usaldus ümbruse suhtes veidi väiksem.

Ühesõnaga – usaldusväärsust loob ainult selge ja prognoositav keskkond/kontekst, seega on USALDUS suhtumine asja, mille suhtes me ei pea pead murdma ja mis ilmselt ei kujuta endast ohtu. Teadlikult või vaistlikult aga püüdleme kõik usaldusväärse eluümbruse poole, püüdes end nihutada konteksti, mille puhul pole oodata ebameeldivusi, ootamatusi ega ohtusid.

Väike ülevaade siinkohal ka usalduse vormidest, nendeks on:

põhiusaldus – tekib lapsepõlves ja selleks peetakse üleüldist orientatsiooni maailma suhtes, seisukohti ja kogemusi, mis inimese arenedes ja kasvades ning teistega suheldes muutuvad vähem sügavaks ja usaldavaks.
lihtsakoeline usaldus – põhineb põhiusaldusel, on mittereflektiivne ja inimene ise valib selle teadlikult. Üldjuhul puuduvad sealt nii reflektiivne tegevus kui ka mõttetegevus, mistõttu ei ole mingil põhjusel kahtluse alla seatud usaldust samalt aluselt enam võimalik taastada.

pime usaldus – on enesepetmine, mille korral eitatakse ilmselgeid negatiivseid asitõendeid, mida küll nähakse, kuid keeldutakse tunnistamast.
autentne usaldus – on vabalt valitud, reflektiivne ja aus nii iseenda kui teiste suhtes. Teadvustatud on usaldusega kaasnev vastutus ehk kohustused, võimalikud riskid ja ka ohud.

tingimuslik usaldus – kehtib teatud aspektide ja kontekstide korral, mille piires või millest lähtuvalt kedagi/midagi usaldatakse.

usaldus kui emotsioon – psühholoogiliselt iseloomustab usaldust fakt, et mitmed uskumused ja emotsioonid, nagu näiteks kindel kahtlus või hirmud, ei kerki esile. Usaldus on alati emotsioonist püsivam!

eneseusaldus – saab olla kas tunnetuslik ja teadlik või emotsionaalne.

usaldamatus – siin on iseloomulikeks ohtudeks ebaausus, kahtlustamine ja teistega mittearvestamine, nende teadvustamine aitab reeglina usaldamatusest üle saada.

usaldus sotsiaalsete institutsioonide vastu.

Usaldusväärsus on suuresti seotud meie mentaliteediga. Hoiakud ja suhtumised on muudetavad vaid juhul, kui asi ise tõsiselt käsile võtta. Mida suurem on meie samastussfäär ja mida tugevam on samasustunne, seda rohkem läheb meile korda ka kõik muu, mis jääb väljapoole meie igaühe eramaailma.

Jätkuks ainult alati MÕISTUST, mis ütleb, et alati pole mõistlik teha seda, mida ma vaba inimesena teha võiksin; või mis sunnib mind hoiduma teost, mis võib kahjustada usaldust, mida on võib-olla aastaid toidetud.

Kui sinu usaldust on reedetud, siis:

oota vabandust – selleks et suhtega edasi liikuda, peab „reetja“ oma süüd tunnistama ja puhtsüdamlikult tehtu eest vabandust paluma. Vabandus ei leevenda küll haigetsaamist ega kaitse ka usalduse taasmurdmise eest, kuid siiski on see oluline samm usaldusliku suhte taastamisel.

selgita välja, miks usaldust reedeti – selleks, et lahendada erimeelsused, tuleb jõuda juhtunu tegelike põhjusteni. Solvangud ja halb käitumine ei pruugi näidata alati täit tõde juhtunust. Usaldust võivad kahandada ka ebapiisav suhtlemine, soovimatus teist tülipoolt mõista ja ära kuulata ning valesti määratud prioriteedid.

otsi abi nendelt, keda usaldad – mida laastavam on juhtunu, seda vähem tõenäoline on tülipoolte iseseisev riiu põhjuste lahtiharutamine – ühesõnaga, keskendu põhjuste, mitte süüdlas(t)e leidmisele nende toel, kes oskavad sinu arvates olla konstruktiivsed!

ütle oma seisukohad selgelt välja – kõik piirangud ja nendest üleastumised peavad olema kokku lepitud mõlemapoolselt. Pea meeles, et usaldusväärsust tegudega/sõnapidamisega tõestataksegi.

Näita teisele tülipoolele, et ka sina oled valmis probleemi lahendamise nimel mõningaid mööndusi tegema.

Üks ebameeldivamaid sarnasusi TÕE ja USALDUSE vahel seisneb selles, et need iseenesest meeldivad mõisted viivad kergesti paradoksideni: USALDUSE uurimine viib vältimatult ettepanekute ja otsuste valda, TÕDE seevastu kuulub faktide valda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 134 korda, sh täna 1)