Hea teatri algus, jutuajamine Aleksander Eelmaaga

Hea teatri algus, jutuajamine Aleksander Eelmaaga

 

Aleksander Eelmaad on viimasel ajal tihedamini Kuressaares liikumas nähtud. Mis teid Saaremaaga seob?

Saaremaaga seob mind hetkel Saaremaa Rahvateater ja Jüri Tuuliku näidend „Abruka aeg” (esietendub 3. veebruaril). Suvel mängiti vabaõhulavastust „Abruka lood” ja „Abruka aeg” oleks siis mingis mõttes selle järg.

Tuuliku näidend on imeline lugu sellest, kuidas Abruka rahva küüditamine pooleli jäi. Peategelane Viktor, kes on postiljon, viib ajast aega posti ja seda jääb järjest vähemaks. Vahepeal veab makarone. Selline igavene ülesõitja, paadimees. Jüri Tuuliku tekst on tõesti ilus ja südamlik ja sobib trupile hästi. Terviku osas ma muidugi ei oska veel öelda.

Minu ajalimiit paneb sellele oma pitseri, aga ma loodan, et minu kallid kolleegid aitavad mind välja. Tiina Luksi ja Garmen Tabori, kes on nüüd Kuressaare Linnateatri dramaturg, abiga ning väga õnnestunult sai kokku trupp: Aili Salong, Merike Meriloo, Erina Selder, Leelo Laus, Piia Mägi, Lea Kuldsepp, Selma Tulk, Kaja Puck, Tiiu Kivi, Tiiu Zabellevitš, Rein Lember, Virgo Neemre, Ahto Matt, Urmas Lehtsalu, Vaido Luks, Silver Õun, Mait Merivald, Valdur Oll. Ja kunstnik on Anna Sui.

Mul on tegelikult rahvateatri kui sellisega oma kana kitkuda – ta meeldib mulle, ja juba väga sügavast noorusest. 50-ndate alguses tehti igal pool näitemängu, iga küla tegi valimiste jaoks „Kapsapäid” ja ma ei tea mida veel. Mul ema armastas õudselt mängida.

Kogu isetegevus ja see rõõm, mida isetegevuslane tunneb, see on mind alati köitnud. Ma ei võta neid, nagu oleksid nad professionaalidest viletsamad, sest loomise akt on kõigil üks. Kui 5-aastane laps, kes on ka looja, joonistab päikest, siis see tunnetus on sama, mis Salvador Dalil, kui ta maalib. Protsess on võrdne. Väljendusprotsess ja looja neis on elus ja sellepärast mulle meeldib nendega koos olla ja teha.

Ja kindlasti ei olnud mu Saaremaale tulek seotud sellega, et tuleb Tallinnast, nagu siin ei oleks kedagi, kes teeks. Saaremaal on väga häid tegijaid, näiteks Tõnis Kipper jt, kes võiksid ise väga hästi lavastada. Aga see näidend meeldib mulle ja näitlejad on väga altid koostööd tegema ning tööprotsess ise pakub mulle rõõmu. Ma ei tea, kas nendele ka, aga ma väga loodan seda. Karta on, et nendel on halb, kuna ma niivõrd vähe saan kohal käia.

Teil vabakutselisena on rolle väga erinevates teatrites ja neid sujuvaks graafikuks kokku sulatada on ilmselt keeruline? Proovid lavastajana Saaremaal, hetkel on käimas proovid ka Von Krahlis Kristian Smedsi uue lavastusega „Kajakas”, peagi lisandub Linnateater ja Šapiro „Isad ja pojad”. Varasemast ajast on mängukavas Mart Kivastiku „Teener”, Theatrumi „Kokteiliõhtu” ning mitmed lavastused Draamateatris.

Jah ja ei. Draamateatris on mul etendusi jäänud järjest vähemaks. Novembris oli küll veel üksteist etendust, nüüd on vaid kaks. “Teenrit” (lav. Raimo Pass) oleme mänginud küllaltki palju ja pikka aega (esietendus 2003. aasta märtsis), nii et nüüd mängime harva. Tahaksime enne lõpetamist sada etendust täis saada, aga lõpetamisega me nüüd venitame, sest „Teenrit” on mõnus mängida ja iga uus kord ongi meile rohkem klubiline kokkutulemine kui etenduse andmine.

Suurel teatril ainult vabakutseliste peale toetuma jääda oleks ohtlik, kuna sõltuvus läheks liiga suureks. Mina teen omi plaane umbes kolm kuud ette, aga Draamateater teeb kaks kuud. Teen oma plaanid valmis, aga siis Draamateater jääb halba olukorda. Ma ei saa teisiti, materiaalselt ma ei saa mööndusi teha, sest minul vabakutselisena ei ole ju võimalust puhkust võtta nii, et keegi selle kinni maksaks. Eks kohati raske on.

Veel enne, kui uuslavastus Kuressaares esietendub, külastate Saaremaad eesti kunstnike teemalise kolmanda Mart Kivastiku näidendi põhjal valminud lavastusega „Kits viiuli ja õngega” (lav. Raimo Pass), kus Tõnu Oja, Rita Raave ja Markus Luige kõrval mängite teie peategelast Elmar Kitse?

Elmar Kits mulle väga meeldib ja olen temaga isegi elus kohtunud, aga me ei olnud temaga tuttavad. Minu tuttavate hulgas oli väga palju neid, kes on temaga koos olnud ja kes mulle temast lugusid rääkisid. Rolli loomise ajal tundus seetõttu kohati, et kõik peale minu teavad, kuidas oli ja peaks.

Aga ma sain mingil hetkel aru, et ei ole võimalik mängida seda, mida teised teavad. Muuseumitöötajad rääkisid, kuidas Kits oskas väga ilusasti laulda ja kui ma siis küsisin Kitse poja Marguse käest, et ei tea, mida isa näiteks laulda armastas, siis sain vastuseks: „Mida, ei ole tema kunagi laulnud!”

Tähendab, ta laulis kindlasti vaid ühes seltskonnas nii – järelikult võib see, millisena me inimesi näeme, täiesti vastandlik olla. Või ütleme, et seda mängus arvestada ei ole võimalik, sest kui sa teed ühe moodi, siis sa eksid teise vastu.

Kas ja kuidas mõjub ruumivahetus lavastusele, mis sai MTÜ Ühendus R.A.A.A.M-i (juhataja Märt Meos) projektina loodud ju mingis mõttes ruumist lähtuvalt ja konkreetsesse keskkonda Viinistusse?

Kuna taastusproovid just käivad, siis ega päris täpselt seda ju veel ei teagi – kõik muutused on meil veel ees. Kolm etendust enne seda on Tartus ja siis Kuressaares kaks. Aga praegu tundub, et ruumimuutus pigem ergutab ja annab uue võimaluse, kui kammitseb.

Ma ei usu, et Tartu ja Kuressaare vaatajad peaksid selle pärast muret tundma. Muidugi oli lavastus oluline ajalises jadas koos „Külmetava kunstniku” ning „Põrgu wärgiga”. Ning see, et Viinistus kohapeal oli võimalus vaadata näitust Kitse loomingust ja elust, oli üks etenduse osa. Aga kunstniku isikliku loona on lavastus tervik ning teistest kunstnikulugudest vormiliselt väga erinev.

Jadana on seda triloogiat huvitav vaadata seetõttu, et saab näha, milliseks konkreetne aeg need konkreetsed kunstnikud muutis, aga see ei olnud omaette eesmärgiks. Kõige ilusam on, et kõigile neile lavastustele on antud selle aja olemus, mida nad kirjeldavad.

Näiteks Elmar Kitse 50–60-ndad, millest lavastus on ja mille algmaterjaliks on tema päevikud, on suletud maailm nagu kookon, kus sa ei saagi kuhugi minna ja ainult päevikusse võidki kirjutada. Mulle väga meeldib Kivastiku tekst, ta on väga salapärane, kui teda lugeda.

Minu jaoks on need dramaturgiliselt head tekstid. Ja nüüd on neist ka raamat olemas, kus kõik kolm Kivastiku teksti sees, mida inimesed saavad osta. Olulisim ongi see, et ta näidendid lõpuks raamatuna välja tulid. Et kui aastaid hiljem tahaks keegi taas pöörduda nende kunstnike elulugude poole, siis mingi samm on juba astutud ja sealt saab edasi minna.

Kui te 2004. aastal saite Hea Teatri auhinna, ütles teatrikriitik Andres Laasik telesaates „OP”, et teatris, kus juhtub midagi teistsugust, on kindlasti kohal ka Aleksander Eelmaa. Kas nüüd on see teater Kuressaares?

Ei, seda ma nüüd küll ei julgeks öelda, et see midagi erilist oleks, mida ma seal teen. Aga on tõesti õnnelik juhus, et trupp haakus üpris vaese teatristiiliga, kus dekoratsioon on minimaalne ja valgus ning näitleja väga olulised. Kuressaare Linnateater ise on ruumilises mõttes ideaalne, just paraja suurusega saal, et näitleja suudaks seal publikut vallata ja hallata.

Niipalju kui ma nüüd oma mälu värskendan, tundub mulle, et teistsugune, eriline teater tõesti ongi seal, kus teie olete. Ehk on põhjus siis selles, et olete õigel ajal õiges kohas? Et olete olnud alguste juures – Vanalinnastuudio, Saueaugu teatritalu, Viinistu kunstnikelavastused.

Võib-olla tõesti. Üks asi on, et ma olen olnud paljudes erinevates kohtades – Saueaugu on täiesti eriline koht. Kui seal teatrit teha, siis see on mingis mõttes juba iseenesest eriline teater. Ja teine asi, et mul on olnud õnne sattuda õigesse kohta.

Näiteks siis, kui ma Evald Hermaküla truppi läksin (1990. a Draamateatris), kus katsetasime palju ja tegime ära ka ööteatri, mis algas kell 00.00. Kogu aeg on olnud püüd uue teadmise poole küll. Kas ta nüüd midagi nii suurt uut oli… Aga meie jaoks kindlasti. Kust me seda uut ikka niiväga võtame, eks on põhiliselt need seosed, mis tekivad, ja teater, mis on endale huvitav teha.

Aga siis võiks öelda ka teistpidi: kui teil on õnne olnud, siis on õnne olnud ka nendel inimestel, kes on sattunud samal ajal teiega kokku.

No seda ei tea. Vastastikune on see asi küll, sest kõige suurem õnnestumise eeldus ongi alati see, kui kokku satuvad just need inimesed. See ei pea üldse olema mingi sõpruskond, mitte seeläbi ei toimi asi, et on sõbrad, see on teinekord isegi kurjast.

Aga teatavast hetkest hakkavad kokkusaanud inimesed atmosfääri tekitama. Ja kui nad on piisavalt tähelepanelikud üksteise suhtes, siis on kõik korras. Minu meelest Saueaugul on see alati olnud, me oleme suhtunud üksteisesse väga, kuidas öelda, kirglikult. Selles mõttes kirglikult, et hoidnud üksteist.

Samamoodi oli Vanalinnastuudio-aeg, kümme esimest aastat. Mul on niisugune tunne, et truppide aeg on 7–10 aastat. See ei ole paha, et trupp laguneb, aga on valuline. On valus nendele, kes koos on, sest kõik meie lootused on selles ja me loodame, et nii jääb lõpuni. Umbes nii nagu me loodame, et elame igavesti, aga ei ela ju, seega peab harjutama, et suudaks seda kõike loomulikuna võtta.

Lähemal ajal võib Aleksander Eelmaad näha lavastustes:

M. Kivastik „Kits viiuli ja õngega” – 22., 26. jaan kl 19 Tartu Vanemuise väike maja, 27., 28. jaan kl 19 Kuressaare Linnateater;

A. Kivirähk „Eesti matus” (lav. Ingomar Vihmar) – 24. jaan kl 19 Eesti Draamateater;

T. S. Eliot „Kokteiliõhtu” (lav. Lembit Peterson) – 25. jaan kl 19, 7. veeb kl 18 Theatrum;

A. Tšehhov, K. Smeds „Kajakas” (lav. Kristian Smeds) – 17. märts (esietendus Von Krahli teatris).

Ja teleekraanil seriaalis „Õnne 13”, laupäeviti kell 20.30 ETV-s.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 108 korda, sh täna 1)