Tormituultega üle Abruka

Tormituultega üle Abruka

 

Tänaseks on jälle mitmed suuremad ja väiksemad tormid edukalt üle elatud. Õnneks peab tormides ka väikest vahet, saab hinge tõmmata.

Aga võtame järjekorras. Alustame tormituulest, mis sai alguse laupäeval, 13. jaanuaril, ja ulatus otsaga eelmisse nädalasse välja. Kuna vastavad teenistused olid elanikke õigeaegselt hoiatanud nii tugeva tuule kui tõusuvee eest, ega siis Abrukalgi erilist kutset oodatud. Kõik oli varakult kinnitatud, varjule viidud ja tormiks ning tõusuveeks valmis. Juba laupäeva õhtupoolikul tõstis tuul merevee sedavõrd kõrgeks, et põlvist saati saapaga enam Abruka sadamasse ega sealt maale ei pääsenud, tuli pikema säärega jalavarjud valmis vaadata.

Alguses püsis asi kontrolli all. Sadamas seisvatele laevadele ja muudele ujuvvahenditele pandi topelt otsad peale. Kuna süvendusfirma Vetmen mehed olid laevas ja valmis vajadusel käed külge panema, siis olukord sadamas muret ei tekitanud. Mure oli inimestel katuste pärast. Kes kartis katuse lendutõusmist, kes põlispuude ka tusele langemist, igal juhul oli uni sel ööl unustatud teema. Iga suurem kolin sundis samme õue seadma, et südant rahustada.

Pühapäevani püsis tuul stabiilne, pühapäeval ja öösel vastu esmaspäeva aga tugevnes ja vesi tõusis, ulatudes sadama lähedaste majade õuealadele, samuti olid vee all madalamal asuvate talude siseõued. Osa loomi tuli kindlamasse kohta toimetada, et vesi neid kätte ei saaks. Mõnes majapidamises tungis vesi ka keldrisse.

Ega sadamaski lastud meestel tormimöllu naudelda. Öösel viis tõusuvesi suure aluse, kus süvendusekskavaator peal, mitu meetrit kaist eemale. Meestel olid käed-jalad tööd täis ja uni tuli selleks korraks kõrvale lükata. Tubli töö ja kauaaegsed kogemused said seekordki stiihiast võitu ning päeva alates võis jälle kergendatult hingata.

Õnneks pidasid ka hoonekatused ja muu vara tormile vastu. Au tuleb anda elektriliinidele, mis Abrukale valgust toovad. Valmis pandud küünlad jäid järgmiste tormituulte tarvis, mis end loomulikult kaua oodata ei lase.

Riigimetsas langetas torm puid seda- ja teistpidi. Mõne oli koos juurtega pikali lükanud, mõne pooleks murdnud, ühe teeäärse põlispuu harude vahelt lausa pikkupidi lõhki rebinud. Saare lõunapoolsesse tippu toimetas meri juba olemasolevatele adruvallidele tublit lisa. Eks rannajoontki kujunda meri oma suva järgi iga kõvema tuulega.

Vahase mehe Arvi Prei sõnul on tormituuled temagi kodusaarele täkke peale teinud. Suuri männipuid on kohe kümnete kaupa maha murtud, rannajoont silutud ja tuulegeneraatori seisma kudinud. Ilmselt mõne laagri kinni kõrvetanud, oli tarkade meeste arvamus.

Enesestmõistetavalt ei toimunud pühapäeval, taliharjapäeval ka plaanilist laevaühendust. Saarel viibijad pidid järjekordselt leppima tõsiasjaga, et esmaspäev võib kujuneda nende jaoks niiöelda tormipühaks. Õnneks hakkas tuul esmaspäeva hommikul nõrgenema.

See andis lootust laevaühenduseks, ühtlasi lubas hinnata ka olukorda sadamas. 15. jaanuari hommikul avanenud pilt Abruka sadamas oli järgmine: roorädi ja adruvallidega polnud meri koonerdanud, seda kraami jagus nii teele kui kai peale. Paadid, mis olid sadamas maale tõmmatud ja ankrutega kinnitatud, oli meri ilusasti tee peale toonud, otsekui tahaks öelda, et aeg oleks koju minema hakata.

Parklas seisnud sõiduautos oli meri sees käinud nii kui vana tuttav, aga vaevalt talle keegi ust avamas käis. Sadamakai piirdeprussid oli laine lahti kangutanud ja risti-rästi passitanud. Need õnnestus tagasi saada, aga kaile paigaldatud prügikasti on meri endaga kaasa viinud. Uus prügikast oli, sihuke kena roheline ning prügi ka veel sees ja puha. Kahju muidugi, aga mis teha!

Tuulte vaibudes oli telefon pidevas helinas, tuli vastata ohtratele telefonikõnedele. Helistajateks põhiliselt eestimaalased lähedalt ja kaugelt, aga helistajaid oli ka välismaalt ja väljamaalasi.

Jutu teema lühike, kõigil üks mure: „Kuidas te seal Abrukal tuultega toime tulete ja tormidele vastu seisate, ega midagi hullu juhtunud ole?” Kuidagi mõnusa ja sooja tunde tekitas kohe hinge. Siis tekkis üks ketserlikult kiuslik mõte, helistasin saare läbi, et mitte ämbrisse astuda – elanikke pole siin ju palju. Tulemus oli etteaimatav. Ametnike telefonid olid tummad ja vaikivad siiani. Ilmselt tormituultega kahjustatud ja tõusuveega üle ujutatud, mis teha, meretagune värk.

Aga kõike kena teile, olge tublid ja ärge laske tuultel end ära puhuda. Müts tugevasti pähe, käed sügavale tasku ja jalad harki, kui mere äärde lähete!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)