Meie elu praht ja prügi

Meie elu praht ja prügi

 

Lumi katab kinni
suverääma.
Rohi katab kinni
talverääma.
Juhtub miski ripakile
jääma –
loodus pikapeale
katab iga
rääma.

Aastasajad mööduvad,
siis aga
ujub kuskilt välja
meie laga.
Tulevikuarheoloogid
aga
räägivad meid
avalikult taga…

Nii kirjutasin ma oma 20 aastat tagasi. Ja see salmikene tuli mulle nüüd aegade tagant taas meelde. Seda seoses eelmise kolmapäeva “Pealtnägijaga”. Härra Anatol Sügis rääkis ja pealtnägijad näitasid, kuidas elada ökoloogiliselt, jättes endast loodusesse võimalikult vähem rämpsu, risu ja prahti. See pani mõtlema ja analüüsima ka enese toodetavate jäätmete üle.

Kolmkümmend aastat tagasi, kui elasin veel Tallinnas suures korrusmajas, kogusin kuivanud saiad-leivad ühte selleks ette nähtud kotti ja kord kvartalis sõitsin rongiga linnast välja, vaatasin välja mõne majapidamise, kus peeti kanu ja loomi ning poetasin oma koti trepi peale – seal elanud inimesed ei tea tänapäevani, kust see “annetus” tuli.

Nii tegin ma selle pärast, et mul endal tuttavaid loomapidajaid polnud, kodune kasvatus oli aga selline, et söögiasju ei visata ära. Pealegi oli see väike kotitäis viisakaks ettekäändeks ja stiimuliks linnast välja sõita.

Saatele järgneval päeval hakkasin mõtlema, kui palju ma aastas põlematuid, idanematuid ja mädanematuid jäätmeid toodan. Ei taha nüüd eputada, aga ma olen peaaegu kogu teadliku elu prahti sorteerinud. Koolilapsena pidin ju minagi kooli vanapaberit ja metallijäätmeid viima. Klassid ja pioneerirühmad võistlesid omavahel.

Lapsed läksid vahel nii hasarti, et õpetajad käskisid töökorras triikrauad, kohvikannud ja potid-pannid koju tagasi viia… Nüüd siis helistasin neljapäeval meie prügivedaja-firmale ja küsisin järele, kui tihti nad mu 240-liitrist prügikonteinerit tühjendavad. Vastus üllatas mind ennastki – üks-kaks korda aastas!

Aga kui mõtlema hakata, siis… Plastmassi (kaasa arvatud pestud piimapakid, sest määrdunud kilekotte kogumisse viia ei tohi) kogun ma eraldi, paberit, mis ei põle, eraldi, kõik, mis põleb, läheb kas ahju või lõkkesse, toidujäätmed lähevad varestele, orgaanika komposti. Nii lihtne on elu linnas, kus elatakse nagu maal.

Aga korrusmajade elanikud? – Ärge ajage naerma! Sealgi on võimalik oma elu prahti ja prügi sorteerida ja vastavasse kogumisse viia: selleks on näiteks meie Cleaneway väga paljudesse kohtadesse linnas pannud suured konteinerid kirjadega PABER, KLAAS, PLASTMASS.

Eriti mõttetud olid need konteinerid aga mõnda aega vahepeal, kui neid hakati lukustama ja keegi ei teadnud, kus võti on… Seda tehti sellepärast, et teatud liik kaaskodanikke – kas siis vaesed või lihtsalt koonerid, vahest aga hoopis mugavad – hakkasid neisse poetama oma sorteerimata prahti.

Teada on, et lukk peab vaid looma ja nii lõhuti need lukudki öö varjus lahti. Nüüd on konteinerite omanikfirma lukustamisest loobunud, hoolimatuid kaaskodanikke on aga pea võimatu ümber kasvatada.

Maja juures olevate prügikonteinerite täitumist on võimalik reguleerida ka sellega, kui mahulised asjad kokku suruda: konservikarp näiteks läheb jalaga peale lüües kenasti lapikuks, võipakipaberi (tavaliselt stanniol) saab väikeseks kokku murda. Kokku saab suruda ka konteineris olevat prügi.

Selleks võtame ühe laiema lauatüki ja surume sellele mingi toikaga peale.
Üldiselt – nüüd tuleb see trafarett-jutt – peaksime olema hoolivamad täna, et pärast meid tulevatel arheoloogidel oleks ikka tükk tegemist, enne kui nad meie elu-olu kohta järeldusi tegema saavad hakata.

Vahest aitab see mu tänane jutt siin lugejaid ka pisut mõtlema panna: et näiteks kuidas saaksin mina oma visiitkaardi tulevastele põlvedele võimalikult keeruliseks muuta…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)