Raha = väärikus? (5)

Raha = väärikus?

 

Viimastel nädalatel on ajakirjanduse üheks meelis- ja enamkäsitletud teemaks olnud kavandatav arstide streik. Eks olnud see ju ka meie vabariigi uues ajaloos esimene sellise ulatusega – üleriigiline – reaalselt kavandatav tööseisak.

Kogu see jutukeerutamine streigi ümber, eelkõige aga arstide nõudmine järsu ja iga-aastase palgatõusu osas, on ühes tavalises kodanikus (potentsiaalses patsiendis) vastakaid tundeid tekitanud.
Muidugi on iga tööinimese soov ja sageli ka eluline vajadus, et töötasu oleks suurem ja võimaldaks lahedamat äraelamist. Kuid seada see peamiseks – kas on see alati mõistlik?

Kas kõrge palk annab inimesele väärikust?

Möödunud nädala “Foorumi” saates vastas Andres Kork (kõrgel kohal olev tervishoiutegelane) saatejuhi küsimusele, kuidas on võrreldavad Eesti ja Soome raviasutuste materiaal-tehniline varustatus, et “… oleks vaja veel palju-palju aastaid suunata kogu Eesti tervishoius ringlev raha tehnilise varustatuse parandamisse, et saavutada põhjanaabrite tase.”

Praegu aga näivad arstid ise olevat arvamisel, et ravimise kvaliteeti, tohtrite oskusi ja võimalusi ravivajajaid aidata parandab vaid arstidele makstav suurem töötasu. Televisioon ja raadio (ning kes veel kõik) korraldavad aga igal aastal heategevussaateid, -kontserte ja annetuskampaaniaid, et soetada mõnele haiglale mingi eluliselt vajalik diagnoosi- või raviaparaat.

Laupäevases SL Õhtulehes vastab lastearst Adik Levin ajakirjaniku pärimisele, mida arstide palga tõstmine muudaks, nii: “Järjekordi see minu arvates ei vähenda. See parandab ainult meditsiinitöötajate inimväärikust – nende tööd hakatakse väärtustama.”

On suur küsimus, kas raha ikka tõesti lisab inimväärikust, kas kõrge palk muudab inimese väärikamaks, parandab tema mainet kaaskodanike silmis. Riigikogu liikmeid tasustatakse mitmekordse keskmise töötasuga + mitmesugused lisatasud ja hüvitised, aga on siis kõik need 101 rahvaesindajat rahva silmis ka väärikad inimesed?

Tuletagem meelde neid rahvaasemikke, kes joogiasutustes laiavad ja tüli norivad või end seal nurka tühjaks soristavad; kes maanteedel oma hirmkalliste liisinglimusiinidega tuulispasana kihutavad ja seejärel süüdimatult “lõdva käega” trahvi maksavad. Kas nad ikka on tänu kopsakale töötasule meie silmis väärikad inimesed, kas neil endil on kõrge inimväärikus?

Sama lugu on arstidega, kes üldjuhul peaksid olema oma patsientide seas väga lugupeetud ja väärikad inimesed. Siia juurde paar näidet kodusest Kuressaare linnast.

Kas palga tõstmine lisab oskusi?

Soliidne varases pensionieas daam läheb oma perearsti vastuvõtule ja kurdab närvivalu kätes, kuidas liikmed valutavad ja sõrmed õngekidana konksu kisuvad. Tohter kuulab kaebused ära ja selgitab: “Te olete vana inimene. Kas te tahate siis, et teil mitte kusagilt ei valutaks?” Sellega on diagnoos pandud ja ravi määratud.

Või… Muude tervisehädade ravimise kõrval suunab perearst (mitte too eelmine) patsiendi silmaarsti juurde silmi kontrollima. Hea inimesena soovitab ta ka arsti – käivat Tallinnast ja olevat tark ja hea noor arst. Järjekord sellise hea tohtri vastuvõtule on mitu kuud.

Viimaks jutule saanul laseb tohter mõlemat silma igasse kanti pööritada ja teatab lõpuks: “Teie see silm mulle ei meeldi. Te peate minema Tallinnasse minu kolleegi vastuvõtule.” Kirjutab saatelehe, selgitab eelregistreerimise korda ja mitmekuulist järjekorda ning lõpuks lisab: “Aga pärast tulge tagasi minu juurde ja andke teada, mis teile räägiti.”

Eks ole, meenutab kangesti riigikogu alanud valimiskampaaniat. Üks on Tallinnas suur parteiboss (silmakliiniku tipptohter), teised aga töömesilased, kes perifeerias talle hääli (patsiente) koguvad.
Kuidas te nüüd arvate, kas sellised seigad lisasid nendele tohtritele patsientide silmis väärikust? Kas nende palga tõstmine viiendiku võrra muudab nende ravimeetodeid, lisab oskusi ja kogemusi, paneb neid patsientidesse paremini suhtuma? Vaevalt.

(Ärgu lugeja arvaku, et need lood on välja mõeldud. Ei – mõlemad patsiendid ja arstid on siinkirjutajale teada.)

Pole inimest, pole probleemi!

Mõned päevad tagasi käis igast meediakanalist läbi uudis, et perearstid plaanivad taas sisse seada visiiditasu. Nende arvates peaks see ära hoidma arsti poole pöördumise iga tühise tervisehädaga. Aga kus on selle tühisuse piir? Kas visiiditasu kehtestamise otsusega kinnitatakse ka tühiste terviserikete loetelu võib jääb see iga inimese enda otsustada, mis on tühine, mis mitte?

Muidugi muutub sellega perearstide elus-töös palju – hädalisi on vähem, muret ka vähem. Tuleb meelde üks kunagine kuulus riigipea oma ütlusega: “Pole inimest, pole probleemi!” ja ka platnoide elutõde, et kõige parem vaenlane on surnud vaenlane.

Oi-oi, kui palju on veel meie riigis inimesi, kes soovivad oma inimväärikust parandada, st töötasu hüppelist tõusu nõuda. Juba on kuulda, et Narva kangrud plaanivad ka tõsiselt oma inimväärikust parandama hakata. Tuletõrjujad, koolmeistrid, politseipoisid jt ongi veel kuidagi ükskõiksed oma väärikuse suhtes.

Eldur Seegel,
vahel veidi tõbine, aga muidu kõbus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)