See juhtus …

See juhtus ...

 

25. jaanuaril 1938, kui sündis Vladimir Võssotski, tuntud vene näitleja ja laulja (fotol).

Ehkki Võssotski pidas end eelkõige näitlejaks ja kirjanikuks, tõid talle suurema kuulsuse kitarri saatel esitatud laulud, mille temaatika sobimatus valitseva ideoloogiaga põhjustas võimude ebasoosingu. Võssotski laulud levisid laialt koduste ümberlindistuste teel, alles seitsmekümnendate lõpul lindistas mõned lood ka riiklik plaadifirma Melodija.

Näitlejana töötas Võssotski Moskvas Taganka teatris, tema tähtsamaid rolle oli peaosa Juri Ljubimovi lavastatud “Hamletis”.

Vladimir Võssotski on olnud abielus Iza Žukova, Ljudmila Abramova ning prantsuse laulja ja näitleja Marina Vlady´ga. Teisest abielust on tal kaks poega – Arkadi ja Nikita Võssotski. Poegade ema Ljudmila Abramova on rääkinud, et Arkadi ja Nikita sündisid enne seda, kui ta laste isaga abielu registreeris. Seetõttu juhtus kurioosne lugu, et Võssotski pidi hiljem oma pojad lapsendama.

Vladimir Võssotski pojad on suuremal või vähemal määral käinud kuulsa isa jälgedes. Vanem poeg Arkadi on Venemaal tuntud filmilavastaja. Nikita, endine teatri Sovremennik näitleja, mängis peaosi filmides „Värdjas” ja Agatha Christie näidendi järgi vändatud „Hiirelõksus”. Nüüdseks on ta näitlejakarjäärist loobunud ja läinud üle haldustööle – juhib direktorina Võssotski muuseumi.

Ema sõnul oli Nikita äärmiselt tõsine laps. Temaga vesteldes on ka praegu tõsidust igati märgata: harva manab ta näole naeratuse, tema olekust ja liigutustest kumab midagi ürgmehelikku.

Vladimir Võssotski suri 25. juulil 1980 ning on maetud Moskva Vagankovo kalmistule. Matustele, mis toimusid samaaegselt Moskva olümpiamängudega, olevat kogunenud ligi miljon inimest. Võssotski varasele surmale aitasid arvatavasti kaasa tema sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest.

2005. aastal tähistati Venemaal suurejooneliselt Vladimir Võssotski 25. surma-aastapäeva. Üle Venemaa käis mälestusürituste laine, millega meenutati rahva poolt armastatud lauljat ja näitlejat.

Eraannetustest kogutud raha eest püstitati Novosibirskis Võssotskile surma-aastapäevaks pronkskuju, Krasnojarskis avati terve Võssotski muuseum. Mitmes Vene linnas on nüüd Vladimir Võssotski nimelisi tänavaid, Volgogradis aga kannab Võssotski nime terve Volga-äärne kaldapealne.

Tundub, et venelased pole unustanud kähedahäälset lauljat, kes laulis neile akustilise kitarri saatel pätikultuuriga külgnevaid jõhkravõitu sõnumiga laule, mis ei sobinud kuidagi tollal valitsenud nõukogude kultuuri normidega. Venemaal tehtud arvamusuuringu kohaselt teab Võssotskit 97% venelasi.

Taganka teatris, kus Vladimir Võssotski näitlejana töötas, mängiti tema nime kandvat mälestusetendust. Et Taganka ja Võssotski parimad päevad langesid kokku, siis tundis Vladimir Võssotskit hästi ka välismaa laiem teatriüldsus. Nii toimus Võssotskile pühendatud mälestusüritusi ka Ukrainas, Valgevenes, Ameerika Ühendriikides, Iisraelis, Prantsusmaal, Bulgaarias.

Võssotski surma-aastapäeval näidati televisioonis elavat vastukaja tekitanud uut dokfilmi “Võssotski. Poeedi surm”, mis räägib 42-aastase laulja ja näitleja surma üksikasjadest, võitlusest narkosõltuvusega. Et Võssotski omastele film ei meeldinud, keelasid nad tema laulude kasutamise selles.

Nii et juubeli tähistamine ei möödunud skandaalita.
Vene meedias on meenutatud, et paljude venelaste jaoks olid Moskva olümpiamängud omal ajal tähtsuse poolest sündmus number kaks. Olulisem oli, et suri Vladimir Võssotski.

Enda iseloomustamiseks on Vladimir Võssotski kirjutanud värsiread:

Ei küll geenius ole ma mingiski mõttes,
pole ma selle sajandi hardusobjekt –
integraalseid ja teisigi arvutusvõtteid
pea ei jaga – mul teistmoodi on intellekt.

Kilde Vladimir Võssotski elust ja surmast kogunud
Eldur Seegel

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 397 korda, sh täna 1)