Kaja Saksakulm-Tampere, suhtekorralduse maadeavastaja

Kaja Saksakulm-Tampere, suhtekorralduse maadeavastaja

 

Eesti esimene suhtekorraldusdoktor, Kuressaarest pärit Kaja Saksakulm- Tampere võrdleb teaduse tegemist maadeavastamisega, ehkki gloobuse asemel tuleb tal üles leida ja ära täita teadmistekaardil asuvad „valged laigud“.

Lapsepõlves politseiuurijaks saamisest unistanud Kaja tee teaduse juurde on kulgenud kõike muud kui etteaimatavat rada pidi. Koolis pigem aktiivse taidleja kui usina õppurina silma paistnud Kaja töötas aastaid kultuurialal ning juhendas erinevaid laulukoore. Kuni 20ndate eluaastate viimase veerandini poleks ilmselt keegi osanud arvata, et tollasest kahe lapsega kodus olevast emast saab tulevane Eesti kõige silmapaistvam suhtekorraldusekspert.

Nimetagem seda saare naise kanguseks, õigel ajal õiges kohas olemiseks või hoopis sihikindluse, töökuse ja isepäisuse triumfiks, kuid 2003. aastal kaitses Kaja Saksakulm-Tampere Jyväskylä ülikoolis doktoriväitekirja suhtekorralduses, saades sellega esimeseks eestlaseks, kes sel alal doktorikraadi omab.

Kui kokkulepitud intervjuuajaks kohale jõuan, on Kaja Saksakulm-Tampere just lõpetanud 3,5 tunnise loengutemaratoni Balti Filmi ja Meedia koolis ning juhendab parajasti Läti suurima energiafirma noort kommunikatsioonijuhti, kes usinalt märkmeid teeb ja lõpuks tänulikult naeratades meid omavahele jätab.

Kas jõuad ikka rääkida? Pikk päev juba selja taga

Mul oli eile palju hullem päev. Olin eile Kärdla politseis õpetamas sisekommunikatsiooni ja see oli niimoodi, et üleeile ma jõudsin Tallinnasse öösel laevaga kell 12, kui koju jõudsin, oli kell saanud 2, enne seda olin sõitnud kolm tundi autoga Jyväskyläst Helsingisse. Kell pool viis tõusin üles, et jõuda esimese praami peale, siis jõudsin kella poole üheksaks Kärdlasse, siis kella üheksast kuni kella kolmeni tegin seal seminari, siis tulin veel tagasi Tallinnasse – see oli üsna väsitav!

Kui tihti selliseid hulle päevi ette tuleb?

Õnneks mitte rohkem, kui mõned korrad aastas. Ma olen palju koolituse pakkumisi ära ka öelnud.

Aga väiksesse Kärdlasse otsustasid siiski minna?

Vot politsei suhtes on mul eriline sümpaatia. Nendega ma soovin väga koostööd teha, neid edasi aidata – paremaks ja professionaalsemaks. Ma olen miilitsa tütar. Kasvasin Kuressaare miilitsa õue peal. Vahepeal ma oleks tegelt tahtnud saada hoopis politseiuurijaks või arstiks.

Kas sul olid juba lapsepõlves suured ambitsioonid ja kindel plaan ülikooli minna?

Ei olnud mul mingeid plaane lapsepõlves. Ma olen sünni-traumaga ja päris pisikesena oli minu füüsiline liikumine piiratud, olin üsna palju kipsis oma jalgade pärast. Selline asi muudab inimese teistsuguseks. Kui ma sellest kipsist lahti sain, tahtsin igasuguseid tempe teha, kompenseerida seda nn füüsilist kinnihoidmist, mu vanematel oli minuga päris raske. Ja kipsis olemise ajal sain tegeleda vaid vaimsete asjadega – õppisin päris varakult lugema ja ka näiteks gloobust uurima.

Milline kooliõpilane sa olid?

Ma ei olnud eriti eeskujulik õpilane ja keegi mulle mingit suurt tulevikku ei ennustanud. Tegime väga palju muusikat ja taidlust ehk selliseid asju, mida meile väga meeldis teha, aga mida pidi tegema, me eriti ei teinud. Aga nüüd tagantjärele tarkus on see, et oleks pidanud rohkem õppima.

Noored inimesed peaksid tajuma seda, et nad elavad üks kord ja see päev, mis on otsa saanud – kui sa oled selle jamasti sisustanud, siis sa ei saa seda päeva enam kunagi tagasi. Mitte seda ei tule kahetseda elus, mida sa teinud oled, vaid seda, mida sa tegemata oled jätnud. Nii et kuigi ma olen väga palju asju teinud elus, kahetsen samas neid asju, mida olen tegemata jätnud, sealhulgas näiteks seda, et ma koolis ei õppinud korralikult matemaatikat, füüsikat, keemiat ja teisi reaalaineid.

Loe edasi tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 217 korda, sh täna 1)