Kas kiirabi kiirustas ehk Ühe surmajuhtumi jälgedes (7)

Kas kiirabi kiirustas ehk Ühe surmajuhtumi jälgedes

 

Möödunud aasta augustis suri Kuressaare lähedal maakohas tugevat rinnavalu kurtnud mees, kelle abistamisel mõned tunnid varem kohal käinud kiirabi piirdus valuvaigistava süstiga.

Tegemist on Kuressaare haigla viimaste aastate ajaloos ainsa juhtumiga, kus haigla meedikute tegevuse üle meditsiiniabi osutamisel kaevati hindamiseks tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjonile (AKEK).

Lahkunu tütre sõnul, kes ekspertkomisjonile avalduse tegi, tundus talle väga imelik, et rinnus tugevat valu kurtnud inimesele tehakse valuvaigistav süst. „Kuna isa oli haiglas alkoholismiga võidelnud, siis nad suhtusid temasse vist kuidagi teistmoodi, ei võtnud tõsiselt,” rääkis avalduse esitanud tütar Oma Saarele.

Ekspertkomisjonilt lootis naine oma sõnul vastuseid teda painama jäänud küsimustele. „Ja kahtlused said ka kinnitust,” lausus naine.

Tütre sõnul ajendas teda ekspertkomisjoni poole pöörduma ka lootus, et äkki aitab see meditsiinipersonali tulevikus hoolivamaks muuta ja kellelgi läheb seetõttu paremini.

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon tõi juhtumit uurides välja, et Saaremaa kiirabiarstid tegutsesid väljakutsel küll pädevalt, kuid kiirustades ja pealiskaudselt. Kuigi kiirabikaardi kohaselt tegi kiirabi mehele mitmeid uuringuid, leidis ekspertkomisjon, et kaheksa minutit kestnud kiirabivisiit on selliste uuringute tegemiseks liiga lühike aeg.

Diagnoosinud 42-aastasel mehel valu rindkeres, võinuks kiirabi ära oodata valuvaigisti toime, märkis ekspertkomisjoni järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna. Tema sõnul olnuks õige toimetada patsient haiglasse, mis asus vaid kaheksa minuti pikkuse autosõidu kaugusel.

Samas leidis ekspertkomisjon, et haige väljavaateid elule poleks tõenäoliselt parandanud ka kohe haiglasse viimine, sest tema diagnoos oli sedavõrd raske. Surma põhjuseks diagnoositi aordi seinakihtide lahtirebenemine.

Kas kiirabiarstid võltsisid kiirabikaarti?

Just niisugune küsimus tekib, kui lugeda ekspertkomisjoni otsust, mille kohaselt pole reaalselt võimalik teha kiirabikaardil märgitud tegevusi (anamneesi võtmine, arteriaalse vererõhu ja pulsisageduse mõõtmine, kopsude auskultatsioon, GCS hindamine, EKG registreerimine ja tõlgendamine) kaheksa minutit väldanud kiirabivisiidi käigus.

Kuressaare haigla erakorralise meditsiini kliiniku ülemarst Tiit Leis tunnistas, et kiirabibrigaadil jäi antud visiidi puhul tegemata anamneesi võtmine ehk siis inimese varasema eluolu ja haiguslooga tutvumine, mis võtab kiirabivisiidist väga olulise aja.

Leisi sõnul on kiirabil oma nn kuldkaardi kliendid, kes kutsuvad kiirabi kuust-kuusse, et mitte öelda nädalast-nädalasse. Kuna antud patsiendi juures oli kiirabi varem korduvalt käinud ning ta oli kiirabibrigaadi juhile tuttav patsient, ei hakatud tema käest iga kord pärima kõike A-st ja B-st alates kuni lapsepõlvehaigusteni välja.

Kõik ülejäänud kiirabikaardil näidatud tegevused nagu vererõhu mõõtmine, südame ja kopsude kuulamine ning EKG tegemine on kümnekonna minuti jooksul kiirabibrigaadile puhttehniliselt täiesti teostatavad, kinnitas Tiit Leis. Kõigi kiirabikaardil näidatud tegevuste parameetrid on mõõdetud ja numbriliselt kirjas, lisas ta.

Leis tõdes, et antud patsiendi puhul kestis visiit võib-olla tõesti lühemalt seetõttu, et mees oli kiirabile tuttav. Vastasel juhul oleks kiirabi ilmselt kauem kohapeal viibinud ja haige taolise kaebuse puhul hospitaliseerinud. „Alati võib öelda, et oleks võinud selle haiguse puhul põhjalikumalt urgitseda, aga see on takkajärgi tarkus, sest antud juhul poleks see inimese elu päästnud,” lausus Tiit Leis.

Kuressaare haigla ravijuht Reet Tuisk ütles, et patsiendi kaebuses ei viidanud kiirabibrigaadi saabudes miski hilisemale katastroofilisele tulemusele. „Kui sellises vanuses meestel tekivad rinnus niisugused valud, otsime me tavaliselt südame patoloogiat – infarkti jne.

Kuna antud juhul olid vererõhu näitajad ja EKG täiesti korras, siis arvas meie kiirabibrigaad, et tegemist on närvi-lihase valudega, mis sageli simuleerib samasugust valu nagu südame puhul,” rääkis Tuisk. „Haigele tehti ka vastav süst, mille järgselt patsiendil valu leebus ja ta jäi magama.” Mõned tunnid hiljem, kui kiirabi uue väljakutse sai, oli patsient juba surnud. Hiljem selgus, et tegemist oli aordi seinakihtide lahtirebenemisega.

Surmast poleks pääsu olnud

Tiit Leisi sõnul tähendab aordi seinakihtide lahtirebenemine maakeeli kõige suurema südamest väljuva veresoone lõhkemist vahetult südamest väljumise kohas. Lõhkemise järel valgub südame ümbrus verd täis ja süda ei saa enam pumbata. „See asi juhtub minutite jooksul. Patsiendi valud võisid viidata sellele, et midagi hakkab toimuma,” ütles Leis.

Samas tõdes Leis, et isegi kogenud arst poleks suutnud kiirabibrigaadi koosseisus taolist haigust diagnoosida, sest puudusid veresoonte rebenemisele viitavad tüüpilised näitajaid – vererõhu langus ja pulsside puudumine.

Sarnase diagnoosiga inimesi on Eestis õnnestunud päästa üksikuid ja sedagi juhul, kui haigusele on juba varem mõne uuringu käigus jälile saadud. Kuressaare haiglas oli aordi rebendiga patsient viimati möödunud aastal. „Suutsime teda siin haiglas maksimaalse raviga vist neli tundi elus hoida. Elus hoida tähendas, et inimene oli koomas, aga ta süda veel tuksus,” rääkis Leis.

Ka sotsiaalministeeriumi erakorralise meditsiini erialaeksperdi sõnul põdes mees haigust, mille paratamatut kulgu ei saa tänapäeva meditsiini käsutuses olevate vahenditega muuta, sest kaasajal ei osata seda haigust ennetavalt diagnoosida.

Samuti ei ole selle haiguse puhul enamasti võimalik osutada elupäästvat arstiabi, kuna veresoone rebendi tekkimisel ei jää enam aega diagnostikaks ega kirurgiliseks raviks.

„Inimesed elavad selle haigusega juba ei tea kuipalju aastaid. Harvadel juhtudel, kui sellised inimesed ellu jäävad, avastatakse see haigus juhuslikult, mõnda teist haigust otsides,” ütles Reet Tuisk. „Isegi kui Ameerika Ühendriikide presidenti peaks selline asi tabama kusagil jahil või süstamatkal, oleks see ilmselt sama fataalne. Küsimus on selles, et USA president on küllap juba profülaktiliselt nii hästi ära uuritud, et see haigus diagnoositaks tal juba varem,” lisas Tiit Leis.

Omaste rahulolematus on mõistetav

„Loomulikult on kahju, kui sellises vanuses inimene sureb, ja loomulikult on tütar sellest häiritud,” ütles Reet Tuisk. „Lugedes komisjoni otsust võis tütrel tõepoolest tekkida kahtlus, et kiirabi tegutses kiirustades ja midagi, mis võinuks päästa tema isa elu, jäeti tegemata. Täiesti mõistetav.”

Olemata meditsiinitöötaja võib asi kõrvaltvaatajale tunduda siiski natukene teistsugune, kui juhtumiga tegelevatele professionaalidele, leiab Tuisk. Teatud situatsioonides peaksid meedikud võib-olla tõesti rohkem rääkima, aga paraku pole kiirabi see institutsioon, kes väga pikalt saaks tegelda teraapilise tegevusega.

„Kahjuks on kiirabi niisugune abi liik, kus väga pikalt inimese juurde ei jääda ja niipea kui nad on leidnud diagnoosimiseks vajaliku info, teevad nad ka otsuse,” rääkis Reet Tuisk. „Samas tahan ma rõhutada, et ekspertkomisjon väidab kõikides oma otsustes, et kiirabi toimis pädevalt.

Vaatamata sellele, kas nad natuke rohkem kiirustasid või mitte. Otsus, mille kiirabi tegi, oli pädev ja kiirabi käitumisest selle inimese edasine saatus ei olenenud. Isegi kui ta oleks esimesel korral paar tundi varem haiglasse toodud, oleks see finaal meie majas kujunenud samasuguseks.”

Reet Tuisk meenutas, et nelja aasta jooksul, mil ta on töötanud Kuressaare haigla ravijuhina, on see ainuke kord, kus haigla meedikute tegevuse peale on kaevatud arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjonile. „See oleks ka jama, kui neid kordi palju oleks,” võttis Tiit Leis teema kokku.

Kuresaare haigla kiirabi toob haiglasse liiga palju inimesi

Kuressaare haigla kiirabi toob haiglaravile või haiglasse täiendavateks uuringuteks umbes pooled väljakutse teinud patsientidest.

„Seda numbrit on meile aeg-ajalt ka ette heidetud, kuna keskmiselt tuuakse Eestis haiglasse umbes kolmandik kiirabi patsientidest,” ütles Kuressaare haigla erakorralise meditsiini kliiniku ülemarst Tiit Leis.

„Meie kiirabi pigem kardab, kui kahetseb ja toob patsiendi pigem igaks juhuks haiglasse,” ütles ravijuht Reet Tuisk. „Kiirabi jätab haiged koju vaid siis, kui meedikud on oma kompetentsi tasandil jõudnud tõesti selgusele, et hospitaliseerimiseks pole vajadust.”

Tuisk lisas, et ligemale 40 protsenti kiirabi väljasõitudest on seotud juhtumitega, mis ei ole tegelikult kiirabi töö. „Olgu need palavikuhaiged, äralöödud varbad, valutavad pead jne. See on töö, mis ei ole mujal maailmas kiirabi all ja põhimõtteliselt ka meil mitte.”

Reeglina sõidab kiirabi haiglast välja vaid juhul, kui ta on saanud päästeameti dispetšerilt vastava korralduse. „Mingit õigust muidu välja sõita kiirabil ei ole. Ka sellisel juhul, kui inimene teeb väljakutse otse kiirabi tavanumbrile haiglasse, palume tal teha ametlik kutse 112 peale. Alles seejärel sõidame me välja,” selgitas Tiit Leis.

Kiirabi väljakutsete registreerimine toimub nii, et päästekorraldaja võtab kutsed vastu ning reastab need vastavalt väljakutsete tõsidusele. Kui ühel ajal juhtuvad tulema väljakutse palavikuhaige inimese juurde ja mingile suuremat sorti õnnetusele, siis otsustab päästekorraldaja, kuhu kiirabi esimesena sõidab. Eelkõige loeb sündmuse olulisus ja mitte väljakutsete saabumise ajaline järjekord.

Ühe väljakutse kohta teeb kiirabi päästekeskusesse 4–5 sideseanssi, mis kõik salvestatakse ja mida on võimalik kellaaja pealt välja võtta. Esmalt registreeritakse kutse saabumine kiirabisse, seejärel kannab kiirabi dispetšerile ette väljasõiduaja haiglast.

Edasi tuleb dispetšerile raporteerida sihtkohta jõudmisest ja sealt lahkumisest. Ette tuleb kanda haiglasse tagasijõudmisest ning valmisolekust uueks väljakutseks. „Päästekorraldaja peab iga hetk teadma, kus auto on. Ka siis, kui auto sõidab haiglast välja ja läheb näiteks tankima,” rääkis Tiit Leis. „Kiirabi ei allu nagu iseendale, vaid siseministeeriumile.”

Mis saab juhul, kui kiirabi sõidab mööda õnnetuspaigast, ent kutset ta sinna saanud ei ole? „Selge on see, et kui inimene on pikali maas ja kiirabi sõidab mööda, siis sellisel juhul kiirabi ikkagi korjab ta üles. Vaatamata sellele, et pole väljakutset saanud,” kinnitas Reet Tuisk. „Meil on olnud juhtumeid, kus kiirabi satub teel kaklevate inimeste peale ja kannatanu tuuakse ära.”

Tiit Leisi sõnul tuleb igapäevaselt sageli ette olukordi, kus kiirabi kutsutakse ühe inimese juurde, aga kohapeal selgub, et abi vajab ka naaber. Selliselgi juhul võetakse ette mõlemad abivajajad ja antakse sellest dispetšerile teada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 278 korda, sh täna 1)