Rahvariide lugu: kus, kellel, millest ja miks?

Rahvariide lugu: kus, kellel, millest ja miks?

 


Varasemad teated saarlaste rõivastuse kohta pärinevad 17. saj. II poolest. Baltisaksa kodu-uurija ning keelemehe A. W. Hupeli (1737–1819) hinnangul olid Saaremaal kantud rõivad mandri talurahva omadest paremad ja korralikumad. 19. sajandist on allikmaterjali juba rohkesti. 1841. aastast töötas Kuressaares joonistusõpetajana Fr. S. Stern, kes sai laiemalt tuntuks Saaremaa rahvariiete aineliste litograafiatega.

1900. aastal ilmus Th. Lange kirjastuses Kuressaares 20 värvitrükis postkaarti Sterni rahvarõivaste kujutuste järgi.

Omal ajal võis rõivad tinglikult jagada pidulikeks, käimise ja töörõivasteks. Pidulike rõivaste e seisuriiete all mõeldi peamiselt pruudiriideid. Huvitav on see, et pruudid kandsid tihtipeale just vanemaid ja n-ö moest läinud rõivaid.

Pruudil sai valdavaks valge kleit ja loor pikkamööda 20. saj. esimesel kümnendil. On teada, et Kihelkonnal kanti esimest korda loori 1902. ja Kärlal 1903. aastal. Käimise rõivad e käimariided olid tänapäeva mõistes rahvariided kogu oma täiuses. Nendega käidi leeris, lauakirikus, pulmas. Oma esimese piduliku rõivakomplekti saigi tütarlaps leeriks. Jõukuse vahe ilmnes siin rõivaste hulgas, kvaliteedis ja kaunistustes.

Töörõivaks e pidamise riideks kõlbasid vanemad käimariided, kuid kunagi ei kantud tööl kiritanu! Tehti ka uusi tööriideid, kuid need olid jämedamast kangast, lihtsamad ja ilma kaunistusteta.

Saaremaa rahvarõivad erinesid märkimisväärselt Eesti teiste piirkondade omadest. Siin kujunes peaaegu igas kihelkonnas välja mõningal määral erinev rõivastus.

Oli tavaks, et võõrast kihelkonnast kositud neiu kandis elu lõpuni oma kodukandi riideid. Tema lapsed aga riietusid nii, nagu see oli kombeks isa kihelkonnas.

Tavaliselt püüti rõivaste valmistamisega ise hakkama saada, mistõttu olid erinevused üksikutes detailides täiesti tavalised. Praegusaegne, masstoodanguga harjunud inimene kipub seda ära unustama ja seepärast otsitakse tihtipeale ikka seda “õiget ja täpset rahvariiet”.

Suuremat oskust nõudvad tööd telliti meistrite käest. Näiteks laiemad pitsid, tikandid ja pilud lasti teha tasu eest. Niplispitsi tegemisega said vaid üksikud hakkama. Ka mütse lasti kududa. Selle tasuks anti kas peotäis villu või 10 kopikat. Sugugi harvad polnud aga juhud, et vaesemad laenasid leeriks või laulatuseks riideid jõukamatelt, sest mitte kõik ei saanud endale täit komplekti lubada.

Üks Valjala noorik, kes sattus miniaks mereäärse küla kehvemapoolsesse tallu, tahtnud ka ükskord endale uut seelikut kududa. Mees aga keelanud selle ära, öeldes: “Vaata kui palju villa sinna sisse läheb. Kui sa selle kõik endale ümber p…. keerad, siis ei jää püksiriideks midagi.” Eks olnud mehel ka omast kohast õigus – kulus ju seelikule ligi kilo lõnga ja võib-olla polnud ka talu lambakari piisavalt suur.

Rahvarõivad kadusid riietusest u 25 aasta jooksul ja nende kandmise aeg sai põhiliselt ümber 19.– 20. sajandi vahetuseks. 1886. aasta Saarlases kirjutati, et rahvuslikud riided peaksid olema enam au sees. Kuid samas märgiti, et mitmes kihelkonnas on need nii puudulikud ja näotud, et nende kadumist küll ei tohiks kahetseda.

Kõige varem võtsid linnamoe omaks Kaarma ja Kärla naised. Teistest kauem kanti rahvarõivaid Sõrves, Mustjalas, Kihelkonnal, Pöidel ja Muhus ning muidugi Ruhnus. Veel 1926. aastal mäletati Kihelkonnal 15 aastat tagasi surnud Loona rannas elanud Tiinat, kes kandnud sealkandis kõige kauem sarikülli ja kirikuube.

Pastor kutsunud Tiina enda juurde ja andnud selle eest, et ta polnud oma vanu riideid hüljanud, 5 rubla. 1934. aastal oli Muhus Rinsis ¾ kirikulistest rahvarõivais. Muhus kandsid mõned veel pärast sõdagi rahvariideseelikuid ja tanusid. Samas oli nii mõnelgi heameel omaaegse rõiva kadumise üle, sest olid ju need suhteliselt rasked. Pealegi olevat alati öeldud: “Näe, muhulane!”, mis aga igaühele ei meeldinud.

1920. aastate II poolel kerkis päevakorda rahvarõiva kui rahvuse sümboli probleem. Selles küsimuses kujunes välja kolm suunda:

1. Töötada välja uus eesti rahvusriie. Pakuti välja suhteliselt lühike ja kitsas pikitriibuline seelik ja puusadeni ulatuv ning samuti kitsas pluus. Pähe soovitati siduda kirivöö või panna pärg. Selliseid kostüüme kasutati rohkesti 1928. ja 1933. aasta üldlaulupidudel ning kohalikel laulupidudel.

2. Luua stiliseeritud rahvarõivas.

3. Jäljendada vana ja ehtsat rahvarõivast.

1934. aastal loodi ajakirja Taluperenaine juurde toimkond, kes pidi ajakirja vahendusel propageerima ja juhendama n-ö õigete rahvarõivaste tegemist. Pärast sõda valmistas rahvarõivaid Kunstitoodete Kombinaat. Suurem pööre tuli enne 1969. aasta juubelilaulupidu, kui tegutsema hakkas vastloodud Rahvakunstimeistrite Koondis Uku, kus hakati rohkem rõhku panema rahvarõiva vastavusele algmaterjalile.

Saaremaal pole kunagi mandri rahvariideid esinemisrõivana kantud, küll aga on Saaremaa omad mandril väga populaarsed olnud. Kindlasti mäletavad veel paljud televiisorist nähtud pilti, kus Tallinna saabunud kõrgetele külalistele andsid lilli üle ikka kas Muhu või Mustjala rõivais noorikud. Ja veel näiteks 1988. aastal olid Võru rajooni viie kultuurimaja kollektiividel Anseküla, Mustjala ja Muhu rõivad ning meestel Jämaja rõivad.

Maret Soorsk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 396 korda, sh täna 1)