Kas unustame “klišeed”?

Kas unustame “klišeed”?

 

Nädalaleht Sirp on paaris viimases numbris käsitlenud kurdide temaatikat. Väga ülevaatlik ja faktitihe oli Eerik-Niiles Krossi antud pilt kurdide vabaduspüüdlustest läbi ajaloo (12. jaanuar). Nädal hiljem ilmunud Urmas Sutropi ülevaade kurdide keelest oli samaväärne.

Neid lugedes tuli taas meelde aasta lõpul Sirbi lisas Diplomaatia ilmunud Anna Tiido kirjutis “Mõrv Samarkandis” samanimelisest Craig Murray Londonis ilmunud raamatust.

Reaalpoliitiline kasu ennekõike

Põnevusromaani pealkirjaga raamat on tõsielulise sisuga. Briti suursaadik Usbekis Murray räägib iseenda loo. Ametisse asununa avastas vastne saadik mitmeid asukohamaa presidendi Karimovi režiimi kuritegusid.

Talle sai selgeks, et vägivald on Usbekistanis igapäevane nähtus – kuni selleni, et vanglates kasutatakse ühe piinamis- ja mõrvamismeetodina inimeste keetmist. (Pole midagi uut siin päikese all, õigemini vanglamüüride vahel! Alles see oli, kui Endel Püüa meenutas samalaadseid jõledusi oma monograafias punasest terrorist 1941. aasta Kuressaares.) Rääkimata sellest, et võimurite igapäevasesse praktikasse kuuluvad vangistatute peksmine, niihästi naiste kui ka meeste vägistamine ja muu seesugune.

Murrayst saab tuline inimõiguste eest võitleja. Paraku selgub, et Suurbritannia valitsejad teavad kõike seda, kuid ei pea vajalikuks kuidagi reageerida.

Peetakse silmas reaalpoliitilist kasu: Usbekistani kui liitlase ärakasutamist Afganistani ja ka Iraagi sõjas. Pealinn reageerib saadiku tegevusele üha negatiivsemalt. “Craig Murray tegi oma valiku ja maksis selle eest ametikohaga. Kõigil teistel diplomaatidel jääb vaid loota, et neid nii äärmusliku dilemma ette ei seata.” Nii resümeerib Anna Tiido.

Nende kirjutiste juurest lähevad mõtted otseteed Eesti asjade juurde. Ärgem peatugem siin üksikutel diplomaatidel, vaadakem Eesti kui riigi poliitikat. Kas ei leia me analoogiat Suurbritanniaga?

Meenutagem hiljutisi mõtteavaldusi Rumeenia ja Bulgaaria Euroopa Liiduga ühinemise kontekstis. Kostis hääli, et meiegi peaksime kehtestama piiranguid tööjõu vabale liikumisele siia. Tõsi, seekord Eesti kui riik nii madalale ei laskunud. Muidugi oli see sisuliselt ükskõik, sest pole oodata, et neist riikidest Eestisse massiliselt ümber asuma hakataks. Aga mis häält me ise tegime kõigest kolm aastat tagasi, kui meie suhtes niisuguseid piiranguid kehtestati?

Tulgem tänasele päevale lähemale. Tegi Eestisse visiidi Hiina Rahvavabariigi Poliitilise Konsultatiivkonverentsi rahvusliku komitee esimees Jia Qingling. Ükski meie riigijuhtidest, kellega ta kohtus, ei leidnud pingeliste majanduskõneluste kõrvalt aega kas või vihjamisigi meelde tuletada inimõiguste rikkumisi, Tiibetiga seotud probleeme Hiinas. Küll aga oldi üliõnnelik, et silmapiiril kumab tihedate kaubandussidemete võimalikkus. Eks sellepärast need “unustamisedki”.

Eesti auvõlg kurdide ees

Läheme ajas edasi. Käis meil külas ka Türgi riigiminister Ali Babakan. Välisminister Paeti sellekohases infos pressile – küllap siis ka toimunud läbirääkimistel – ei sõnagi väikeriik Küprosest ja tema õigustest. Rääkimata kurdide probleemidest.

Kuigi Kross viitab sellelegi, et Eesti võiks end tunda mingil määral auvõlglasena kurdide ees nende (mitte)riikluse küsimuses – oli ju kindral Laidoner see, kelle eestvõttel Rahvasteliit omal ajal suure osa kurde Iraagi võimkonda jättis, neile iseseisvust lubamata.

Armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi probleemi kõne alla mitte võtmisest ei maksa mitte rääkidagi. Tõsi, see muutus eriti teravaks alles hiljem seoses armeenlasest ajakirjaniku Hrant Dinki tapmisega. Nii või teisiti, Paetilt kuulsime ainult kõigekülgset toetust Türgile Euroopa Liiduga ühinemise asjus – ilma igasuguste klausliteta.

Või isegi Gruusia probleemid. Taas meie absoluutne toetus, seekord tema terviklikkusele – nüüd küll koos kogu Euroopa Liiduga. Sisuliselt tähendab see abhaaside-osseetide enesemääramise õiguse täielikku eitamist. Aga nende naabrite tšetšeenide vabadusvõitlust oleme õigeks pidanud – paljuke seal vahet on?

Meie enda seis oli paarkümmend aastat tagasi just samasugune, see tähendab: pühad ja puutumatud piirid, tookord suure liidu omad, ja eestlased tigedad, et maailm meie enesemääramise õigusest midagi kuulda ei tahtnud. Praegu on paradoks küll selles, et Gruusia väikerahvaste enesemääramise õiguse kaitsjaks on hakanud Putin – tšetšeenide vabadusvõitluse verine mahasuruja.

Eks see näita muidugi, et kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia peaksidki Gruusia alt vabaks saama, haarab Venemaa nad kohe oma kaissu. Aga miks peaks keegi teine nende väikerahvaste eest otsustama, kellega koos nad oma saatust tahaksid kujundada?

Kas järgida põhimõtteid või lõigata omakasu?

„Unustagem klišeed!” hõikas Aarne Rannamäe selle problemaatikaga ühenduses ühes hiljutises Vikerraadio laupäevahommikuses nädalakommentaaris “Rahva teenrid”, küll vist rohkem küsivalt kui toetavalt. Ent on`s tegemist klišeede või põhimõtetega – mida me abstraktselt alati deklareerime?

Kas on meie välispoliitika samasugune nagu inglastel Usbekistanis? Tõsi, riigid ja rahvad, kellest eespool juttu, on meist kauged. Ning asjad pole hoopiski ühetahulised, must-valged, vaid mitmeti problemaatilised, kusjuures igal juhul isemoodi probleemidega.

Aga kas ei peaks väikesel Eestilgi olema mingid põhimõtted, mida järgitakse, millest ei taganeta? Või võtame me hoiaku, et lahendagu maailma asju ja probleeme suured riigid, meie vaatame lihtsalt, kust teiste vahelt väikest omakasu lõigata?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)