Talveilmast ja viljastavast konkurentsist

Talveilmast ja viljastavast konkurentsist

 

Öelgu nüüd ilma kohta keegi veel midagi, kui julgeb. Abrukal näitasid kõik märgid veel loetud päevad tagasi, et sügisest tuleb seekord otse kevadesse astuda, mis sest, et kalender talvekuud näitab. Lumikellukesed, krookused ja teised kevadlilled piilusid peenrast, sirelid, roosid ja kes kõik veel paisutasid pungi, sarapuud õitsesid.

Aga vana tõde, et ega tali taeva jää, kehtib endistviisi. Ligi nädala on parajalt külma hoidnud. Tasapisi toob lumele lisa ja juba teeb merre jäädki. Kaldaääred on jääkihu täis. Jah, tali tuleb varem või hiljem. Aga tuleb kindlasti.

Abruka laevastik hakkab tasapisi talvekorterisse kolima. Uus puitalus on ammuilma Roomassaares kai peal ootamas. Kaubaveoks mõeldud järelveetav pargas tegi viimase reisi ja kolmapäeval tõmbasime ta maale, et jää liiga ei teeks. Nüüd ei pane saareelanikke muretsema üksnes tormituuled, vaid ka võimalik jääteke.

Kui see liiga kevadesse kandub, võib juhtuda, et kaldaääred ja lahesopid on kinni kaanetunud, keset merd aga vaba vesi või õhuke jää, mis inimest ei kanna. Omalt poolt aitavad sellele kaasa Roomassaare sadamasse sisenevad või sealt väljuvad laevad.

Nendest peab ka aru saama, kaup vajab vedamist ja kala püüdmist. Probleem seisab aga selles, et kalalaevad mööduvad Abrukast ida, kaubalaevad jälle lääne poolt. Ja Abruka rahva võimalik jäätee ongi niikui naksti ära lõigatud ning saar ja tema elanikud muust maailmast eraldatud. Kui ei ole tõsist tervisehäda, siis elab saarerahvas selle aja üle ja häda pole midagi. Peaks aga kuidagi teisiti minema, ei jää muud kui helikopter appi kutsuda. Nii palju siis kevademärkidest ja talveilmast.

Aga laseme loodusel omaette olla ja räägime millestki muust. Näiteks meediast. Mõistagi on see pelgalt ühe Abruka mehe sügavalt isiklik arusaam ajakirjandusest. Üritan kursis olla sellega, mis meie ümber nii lähedal kui kaugel toimub. Loen lehti, vaatan telerit, kuulan raadiot. Tõelise saarlasena kuulan ikka Kadi raadiot ja loen esmalt kohalikke lehti. Loomulik ju. Raadioga on asi klaar, teist kohalikku meil pole ja pealegi on Kadi arvestataval tasemel. Ajalehtedega aga on teine lugu.

Oma Saare tulekuga kerkis küsimus, kas nii väikesel levialal on ruumi kahele analoogilisele väljaandele? Majanduslik analüüs jäägu oma ala asjatundjatele, tavalugejana võtan arvata seda, mida oma silmaga näha võib. Oma Saare värviline kujundus on pilkuköitev, leht sisutihe ja väärib lõpuni läbilugemist – mida ei saa öelda iga väljaande kohta.

Kui Oma Saare tegijatel jätkub häid ideid, julgust ajakirjanduslikeks eksperimentideks ning usku endasse ja oma kolleegidesse, siis jagub lugejaid-tellijaid ja ajalehel on loota pikka iga. Lugeja seisukohalt on see igati kiiduväärt ettevõtmine.

Veel lähiajal oli Meie Maa ainuke ajaleht maakonnas. Andku mulle andeks ajakirjanikud, kes Meie Maad loetavaks kirjutavad, aga veel mõni aeg tagasi lootsid lehte kätte võttes siiras usus, et seekord on miskit uut, on, mida lugeda, aga ajakirjanike ponnistustele vaatamata oli kõik kahjuks nii kui alati.

Lehe tellimus sai vormistatud pelgalt maakondliku tähtsusega teadete ilmumise pärast ning see ei ole sugugi ainult ühe mehe arvamus.
Vaevalt olid aga Oma Saare esimesed numbrid ilmavalgust näinud, kui Meie Maaga juhtus midagi eriskummalist: leht oleks nagu uuesti sündinud. Lugedes pidin kinnituseks üle kontrollima, kas tegu on ikka endise Meie Maaga.

Uurisin artiklite autoreid, et ilmselt on ajaleht „värsket verd” juurde saanud. Ei, kõik vanad tegijad. Ütle siis nüüd, et ausa konkurentsi viljastavatest tingimustest lihtrahvale kasu ei tõuse! Igatahes on meil nüüd ühe poolviduse asemel kaks loetavat lehte. Kõik oleks nagu tore ja rahvas rahul, aga võta näpust. Uus mure jälle juures. Mõtlen juba hirmuga, et kui see järsku jääbki nii, siis ei tea kohe, millist tellida. Kuigi – kui nüüd piinlikult aus olla, siis loen mõlemaid, ikkagi oma maakonna lehed.

Järgmine kord räägime igapäevauudiste jätkuks Abruka mehest, kelle elutöö on seda väärt. Mehest, kellega enamikul Abrukal käinutest on isiklik kokkupuude. Mehest, kes on kirjutatud näidendisse, mille maailma esietendus toimub 3. veebruaril.

Muide, ühistu laudas sünnivad talled, sellised väikesed sametpehmed ja imearmsad.

Seniks aga olge tublid ja ärge külmetage!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)