Kui keegi vajab sinu toetust

Kui keegi vajab sinu toetust

 

Tugevad kinnistunud tunded julgustavad meid üksteist aitama ja kaitsma. Selle tulemusena tekkivad sidemed on meile abiks olukordades, mil seda kõige enam vajame. Just need tunded on teinud võimalikuks rikka ja keerulise inimkultuuri. Vastasel korral veedaksime oma elu vaid toitudes, magades ja paljunedes, ilma põhjuseta ja võimeta anda õpitut edasi oma järeltulijatele.

Kuna inimene on grupiloom, siis hind, mida tal oma sidemete eest maksta tuleb, on haavatavus ja kaotuse risk. Sõltuvus teistest tekitab meis tunde, et ümbritsevad inimesed on tähtsad, ja annab ka teadmise, et nad on osake meist ega ole iial asendatavad. Kui keegi, keda armastame, lahkub meie elust, kaotame justkui osakese iseendast. Kui inimesed elaksid teistest eraldi, toetumata kellelegi peale enese, siis teise inimese kaotus või surm ei puudutaks nii valusalt.

Lein on loomulik vastus kaotusele. Sellega kaasnevad enamasti otsimise, protesti või vastuhakuga seotud reaktsioonid. Lein hõlmab nii primitiivseid emotsionaalseid reaktsioone kui ka kompleksseid vaimseid protsesse.

Leinaga kaasneda võivad sümptomid on: 

valusad mõtted;
kõrgenenud taju;
vaevavad mälupildid lahkunust;
hallutsinatsioonid; 
raskused igapäevatoimingute tegemisel.

Sageli omistatakse neile sümptomitele taolistel puhkudel mingisugune tähendus, mis võib lõppeda kas enese, teiste või isegi lahkunu süüdistamisega.

Selleks, et oma eluga edasi minna, peame kõigepealt kaotusega leppima ning seejärel lubama lahkunul oma igapäevaelust ära minna. Leinaperioodi lõpuks jääb meisse alles kurbus, kuid see on igatsev kurbus, mida pehmendavad ja kaunistavad mälestused koosveedetud aegadest.
Vanusega seonduvad surmakäsitlused

Üksikisiku tasandil on käsitlused surmast ja leinamisest seotud tunnetega, mille puhul väga palju määravad inimese vanus, küpsus, tema sotsiaalne päritolu ja kultuuriline taust. Sellest sõltub leina läbielamise kulg, kestus ja intensiivsus.

Nooruk ja surm. Laste arusaamad surmast arenevad koos mõtlemisega. Arengutempo võib olla küll erinev, kuid selle kulg on enamvähem ühesugune kõikidel lastel. Võimsad mõjurid, mis kujundavad lapse suhtumist surelikkusse ja surma, on tema vanus, psühholoogiline areng, emotsionaalne küpsus, individuaalne jäljendamisoskus, perekond ja keskkond.

Teadlased on jõudnud järeldusele, et lapse leinareaktsioon sarnaneb täiskasvanu omaga. See ilmneb vaid teistmoodi, „ebaküpsemates” vormides, näiteks maagilise mõtlemise kaudu. Või siis puudub tal lihtsalt oskus oma tundeid sõnades väljendada.

Noorukite reaktsioonid leinale võivad sageli olla negatiivsed, meelepaha ja viha kaotuse pärast suunatakse endast väljapoole, kellelegi teisele. Niisugune käitumine toob sageli kaasa konflikte teiste inimestega. Kuid surnu võib muutuda neile ka jumaldamise objektiks.

Kuna noorukitel puuduvad oskused kriisidega toime tulla, siis vajavad nad alati vanemate inimeste abi. Sõbra kaotuse puhul on tähtis, et terve sõprade ring saaks juhtunust kõnelda, üheskoos leinata – see õpetab neid tulevikus kriisidega toime tulema.

Täiskasvanu ja surm. Täiskasvanute surmakontseptsioon sõltub suurel määral perekondlikest traditsioonidest, suhetest lähikondlastega, kultuuritaustast ja usulistest veendumustest. Ka on nad teadlikud enese ajalikkusest ja surma pöördumatusest.

Kaotuse korral võib täiskasvanu tunda, et on ilma jäänud osakesest iseendast – eriti teravalt tuntakse seda kas abikaasa (kui identiteet oli tugevalt abikaasaga seotud) või lapse (purunevad kõik tulevikuunistused) kaotuse puhul.

Üksijäänu tajub, et ta on halvasti ettevalmistatud iseseisvaks eluks, ning see põhjustab lisapingeid ja palju segadust. Kui ta takerdub oskamatusse ise otsustada või vihasse, pikeneb kriisi läbimise aeg ning on raskendatud iseendaga toimetulek.

Vanur ja surm. Ühiskonna ideaaliks peetakse vanana suremist pärast mitmekesist ja head elu, mida on jagatud laste ja lastelastega. Surm on sel juhul oodatud külaline. Jõudnuna vanuri-ikka, mõistetakse, et surm on see, mis seab elule piirid ning seeläbi keskendutakse eelkõige olevikus elamisele.

Vananemine tähendab surma lähenemist. Kui surma olemasolu eitatakse ja püütakse see oma elust välja lülitada, viib see negatiivse vanuripildi kujunemisele. Alles siis, kui ollakse oma ellu sisse arvestanud ka surma, suudetakse elada oma elu terviklikumalt. Enam ei kardeta tühjust ja seda, et elu on korraga möödas. Ei kardeta kaotada neid, kellest hoolitakse, ning lahkuda inimestest, kes mind armastavad.

Leinaga seonduda võivad tunded

Suremine on elu väärikas osa ja selleks tuleb valmistuda. Kui lähedase surmast ei räägita, tekib oht, et inimene jääb oma mõtetega surmast emotsionaalselt üksi ja leinast toibumine võib oluliselt pikeneda.

Leinaga toimetulemise muudavad raskemaks erinevad tegurid. Võidakse muretseda nii oma kui ka teise pereliikme surma pärast. Samuti võib leinav inimene olla mures selle pärast, kellelt võiks toetust saada.

Olukorda raskendavad ja muudavad keerulisemaks ka perekonnas ja pereliikmete vahelistes suhetes ilmneda võivad muutused. Samuti sõprade toetus – nende suhtumine leinajasse, see, kas nad avaldavad kaastunnet või tõmbuvad eemale.

Leina pingelisuse ja sellega kaasnevate tunnete tõttu võib leinajal olla raske rääkida pereliikmetele sellest, kuidas ta end tunneb ning näha teisi pereliikmeid kannatamas. Raskusi võib tekkida ka kooli ja tööga toimetulemisel ning oma igapäevase elu korraldamisel.

Leinaga seonduvate tunnete tekkimisel ja läbielamisel on oma osa ka terminaalse (surmaeelse) seisundi eripäral ja seda just tulenevalt ajategurist, mis määrab ära selle, kas surm on:

oodatud kiire surm;
ootamatu kiire surm; 
oodatud kiire surm aeglase või ettearva- matu kuluga;
ootamatu surm aeg- lase ja ettearvamatu kuluga.

Kõik ootamatud asjad, mis meiega ja meie ümber iga päev aset leiavad, on rasked. Nii ka surm, mis tabab meie jaoks lähedast inimest. Lähedase ootamatu surm on eriti raske seetõttu, et me ei ole end selleks ette valmistanud ja seetõttu ei oska ka kujundada oma käitumisstrateegiat, mis võib olla orienteeritud kas põgenemisele või toimetulekule.

Toimetulekud on üldjuhul erinevad ning ka psühholoogias ei ole sellekohast ühest reeglit, kuid peamine, mis alati aitab, on rääkimine. Rääkida tuleks nii sündmusest, mida on alati võimalik käsitleda ilma omadusteta, kui ka omapoolsest hinnangust sellele sündmusele.

Rääkimine aitab toimuvast paremini aru saada ja nähtavale tuua vastuolulised tunded ning nende tekkepõhjused.

Leinaja loomulikud tunded: 

üksindus; 
tunne, et ollakse teistest erinev; 
segaduses olek; 
viha; 
süütunne; 
süüdistamistunne; 
frustreeritus; 
väsimus; 
kurbus; 
püüe näida rahulikuna.

Juhul kui lähedase kaotanud inimene on nii suures segaduses, et ei oska enesega toime tulla, oleks mõistlik pöörduda abisaamiseks psühholoogi poole, kelle abiga on võimalik leida sobiv toimetulekustrateegia.

Leina faasid

Lein on sügavalt individuaalne protsess. Kunagi ei tohi leinajaid sundida leinama ettemääratud viisil, sest siin esinevad väga suured kultuurilised ja religioossed erinevused ning näiteks leinavad sageli erinevalt isegi abikaasad. Leinale lahenduse leidmine võtab kaua aega, selle aja jooksul võivad ilmneda ka tagasilöögid, eriti lahkunuga seonduvate tähtpäevade ajal.

Siiski võib leinamise juures näha ka mõningaid seaduspärasusi – leinaprotsessi võime tinglikult jagada nelja faasi. Neist igaühele on iseloomulikud kindlad reaktsioonid. Leina faasid võivad mõnikord teineteisega ka kattuda ning sageli ei ole nad eristatavad.

Šokk ja mitteuskumine. Esialgne reaktsioon kaotusele on pingeline ja suhteliselt lühiajaline, sel perioodil näib lähedase kaotanu olevat šokis. Ta võib olla hämmeldunud või pidevalt nutta. Ta võib kogeda paanikat, viha või distressi. Surma selles faasis tavaliselt eitatakse, tuntakse, et see, mis juhtub, ei ole tõeline. Leinajal võib esineda raskusi keskendumisel ning tema tegutsemine on häiritud.

Igatsus ja otsimine. Selles faasis püütakse tegelikkust proovile panna. Lähedased võivad kogeda rahutust, võimendub tujude kõikumine. Surma põhjust otsides esitatakse endale pidevalt küsimusi ja tehakse kõikvõimalikke oletusi. Igatsetakse taga lahkunut, soovides teda näha ja kuulda taas tema häält. Sel ajal võib esineda ka ärrituse- ja vihaperioode, mil süüdistatakse Jumalat, arste, vanemaid, teisi lapsi, abikaasat ja iseennast.

Segadus ja organiseerimatus. See on sageli kõige ohtlikum faas, suureneb lahkuminekute ja suitsiidide arv. Oma rolli ümberorganiseerimise protsessis võidakse tunda tühjust, abitust ja sügavat masendust. Sageli võib leinaja tunda end nõrga ja ammendununa ning kaotada huvi kõige vastu. Selles faasis võivad jääda kõrvale igapäevased põhivajadused (tagajärjeks kaalukõikumised, uinumisraskused, õudusunenäod, ärkamisraskused) ning ilmneda mitmesugused somaatilised vaevused (peavalu, kõhuvalu, valutavad käed), paanikahood ja hirm üksiolemise ees. Lapse kaotanud vanemad võivad muutuda ka ülikaitsvaks ja -hoolitsevaks vanemaks teistele lastele ning teeselda õnnelik olemist. Faasi läbi elades hakatakse tasapisi kaotusega leppima.

Lahenduse leidmine. Lähedase kaotust omaks võttes ja elumuutusi aktsepteerides kogevad leinajad ühel hetkel endas soovi oma igapäevaelu jätkata. Julgetakse nautida taasleitud energiat, huvi ja võimet võtta vastu otsuseid. Perioodi vältel pöördutakse tagasi oma tavapäraste söömis- ja magamisharjumuste juurde. Faasi lõpul ollakse valmis lahkunut meenutama ka elavana, mitte ainult kaotuse hetkel.

Nädala pärast räägime sellest, kuidas suhelda leinajaga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 322 korda, sh täna 1)