Liikluskultuur Argentiina moodi

Analüüsides erinevate riikide liikluskultuuri, võib teha teatud järeldusi ka kohalike meelelaadi kohta ja vastupidi.

Nii nagu argentiinlased ise, on ka liiklus tänavatel ettearvamatu, spontaanne, emotsionaalne ning reeglitevaba. Buenos Aires, mis uhkeldab muuseas maailma kõige laiema, 150-meetrise tänava Avenida 9 de Julioga, kus lubatud 18 sõidurea asemel on rivis vähemalt kaks korda samapalju sõidukeid, on väljakutse ka kõige kogenumatele autojuhtidele. Kui ise rooli taha istuda ei malda, on valida peamiselt kolme erineva variandi vahel – buss, metroo või takso. Kuidas siis tavaliiklejana kohalikus liikluskultuuris ellu jääda ning jõuda punktist A punkti B?

Üheks variandiks on linnaliinibuss. Buenos Aireses on sadu linnaliine ning soovitud sihtpunkti jõudmiseks on vaja enne tõsiselt süsteemiga tutvuda. Nimelt puuduvad peatustel nimed, õiges kohas mahaminekuks pead teadma tänavat ja siis jälgid juba sõidu pealt, millise majanumbri juures pead maha hüppama. Just nimelt hüppama, sest tihtipeale bussijuht ühe reisija pärast päris seisma jääma ei hakka.

Reisimise teeb keerulisemaks veel see, et lisaks liininumbritele on numbrid ka sõidukitel ja need on pahatihti kirjutatud bussile samas suuruses ja sama kirjaga. Kuna tänavad on peamiselt ühesuunalised, siis tagasitulek sama liini bussiga ei tähenda sugugi peatust samal tänaval. Lisaks sellele puudub ajagraafik ning täpsusega ei tasu arvestada. Kui oled lõpuks teinud selgeks, millise bussiga kuhu minna, hakkab huvitav osa.

Bussi peatamiseks pead tõstma käe ja oma soovist märku andma. Kui peatuses on veel inimesi, moodustatakse saba – argentiinlased on lihtsalt harjunud sabades seisma. Ainuke võimalus pileti ostmiseks on piletiaparaat, mis asub bussis. Enne seda pead aga bussijuhile ise ütlema pileti hinna (on kaks linnasisest tariifi) ja seejärel sisestama automaati mündid – ilma peenrahata ei ole midagi teha.

Bussisõit on elamus omaette. Peatee reeglit ei eksisteeri, fooritulesid ei tunnistata, ka raudtee tõkkepuust laveeritakse lihtsalt mööda, kui rong parasjagu ei paista. Kogu reis käib ägeda rappumise, signaalitamise ning müra saatel. Mahaminekusoovist pead märku andma nupule vajutades ja tihtipeale peatub buss keset teed, mis tähendab, et leiad end keset liiklust sõiduridade vahel teed otsimas.

Seega – kui vähegi võimalik, kasutan metrood. Buenos Aires võib uhkustada Lõuna-Ameerika vanima metrooga, mis avati aastal 1913. Metrood renoveeritakse ja laiendatakse pidevalt, kuna linn kasvab meeletu kiirusega. Metroosõit tundub lausa puhkusena – peatustel on nimed, müra on vähe ja tihti on ka õhukonditsioneer olemas. Kuid siingi on oma varjukülg.

Seda, et reisijad on n-ö vagunitesse suletud, kasutavad ära erinevad inimgrupid. 20 minuti jooksul pakutakse müüa vähemalt 5 erinevat eset, nurutakse mitmel korral raha ning mängitakse erinevaid instrumente. Võid sattuda nägema tangot tantsivat paari või teatrietendust.

Tihtipeale on inimesi niivõrd palju, et pead ootama järgmist rongi, et ennast uksest sisse pressida. Mõnikord jääb rong lihtsalt pooleks tunniks peatuste vahel seisma. Erinevaid liine kombineerides võid maa all veeta olulise osa päevast, eriti kui minna ostukeskusse, kuhu on ligipääs otse metroojaamast. Nii võidki koju jõudes avastada, et päev on juba õhtusse jõudnud ja pool linna läbi käidud, aga välja päikese kätte ei ole veel saanudki.

Nii võibki mõnikord taksosõit tunduda ääretult ahvatlev. Taksosid on Buenos Aireses väga palju ning need tunneb eemalt ära kollase-musta värvigamma järgi. Kõige lihtsam on tänaval käega viibata, rohkem kui kaks minutit tavaliselt ootama ei pea. On ka taksofirmad, kuhu saab helistada ja auto koduukse taha tellida – see olevat turvalisem, sest on olnud juhtumeid, kus taksojuht osutub hoopiski röövliks.

Taksosõidulgi on omad “agad”. Teinekord võib juhtuda, et pead poole reisi pealt sõidukist välja astuma, sest taksojuhil pole raha tagasi anda või avastab juht, et peab tankima minema. Tihti pead ise seletama, mismoodi sihtpunkti jõuda, ning kui hätta jääd, saad riielda ka.

Liikluskeerises taksojuht eriti kliendi turvalisusele ei mõtle – turvavöö ei funktsioneeri ja tihti pole seda olemaski. Sõit käib linnatänavatel umbes 80 km/h ning punase fooritulega tee ületamine on tavaline nähtus. Mõnikord tuleb ette ka väikseid kokkupõrkeid teiste autodega – siis hüppab taksojuht autost välja, karjub ja vehib kätega, hüppab autosse tagasi ja reis jätkub.

Lõuna-Ameerika suurlinnas elades muutud ajapikku paha tuju suhtes immuunseks ning harjud ära pideva ohutundega. Nii õnnestub kohalikus liikluses ellu jääda ning võtta iga päeva kui killukest seiklust.

Eva Kumpas
Buenos Aires

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)