Pettasaanud vaimustus toetusmeetmest (2)

Pettasaanud vaimustus toetusmeetmest

 

Panin just Triigis pliidi alla tuld, kui enne ajalehe kokkukägrutamist märkasin 3. jaanuari lehes lugemata jäänud Imre Sooääre artiklit “Rahvaliit varastab maaettevõtjate selja tagant”.

Lugesin sedasi pliidi ees kükitades suurtootjaid soosivat poliitikat paljastava jutu huviga läbi ning mõtlesin sellega seoses kirjutada teilegi vaimustusest, millega meie möödunud suve lõpus maaelu mitmekesistamise toetusmeetme 3.3 taotlusvooru ootasime ja mõttekaaslastega väikest villavabrikut planeerisime. Leidsime nimelt sealt pakutavast abist midagi, millest ammu unistasime – tekstiilitööstuse seadmed!

Olime kohaliku villa kvaliteeti uurinud juba mitu aastat, pühendanud sellesse probleemi ja küsinud nõu koguni proua põllumajandusministrilt endalt ning otsisime nüüd missioonitundega ettevõtjaid, kellega taastada saartel vanaaegsete villalammaste ja villakultuuri säilimiseks hädatarvilik villatööstus. Koht selleks pidi olema käidav, atraktiivne ja väike villatööstus lisaks lõnga valmistamisele toimima ühtlasi ka kohaliku vaatamisväärsusena.

See oleks pidanud olema paindlik väiketööstus, mis on suuteline igale kohalikule lambakasvatajale just tema oma loomade villast lõnga tegema ja võimeline töötlema väikeseid koguseid, et saaks eristada väärtuslikud looduslikud villa värvid, milline võimalus ju täna puudub.

Meie sõpruskond, kes koosnes loodusteadlastest, tehnoloogist ja disainerist, otsustas oma projekti pühendada Muhu Liiva alevi ning sealsed väikeettevõtjad. Väga tähtis oli meie meelest ka Muhu käsitööseltsi “Oad ja Eed” olemasolu oma erkude liikmetega.

Et villaandjate ja kena toormaterjali puudust ei Saare ega Hiiu maakonnas pole, olime endale ammu selgeks teinud. Aga mis kasu oli tähtsast pärandi säilitamise ideest ja selle majandusarvutustest, kui kogu tubli Muhu saare peale polnud leida ettevõtet, mis maaelu mitmekesistamise meetme 3.3 ülepingutatud või lausa kiuslikele nõudmistele vastanud oleks!

Mina ei teadnud, et need nõuded tõesti Tallinnas välja töötatud on, parem ju ikka kauge Brüsseli kaela ajada, seega aitäh Imre Sooäärele telgitaguseid tutvustamast!

Arvan, et vaevalt see ettevõte, mis vastavalt meetmele 3.3 heal järjel on, väga abi vajabki, ja vähe tõenäoline on, et selline ettevõtja siis mingist tühisest lõngavabrikust huvitatud peaks olema.

Väikese villatööstuse sisseseade maksab umbes 2 miljonit Eesti krooni ja sellise kultuuriliselt tähtsa ettevõtte olemasolu on oluline ehk sajale lambapidajale saartel.

Samas on mõni mees Eestis 7,5 miljoni krooni eest ainult enda lambalauta renoveerinud, nagu raadiost kuulsin, kusjuures lambad on ärimehel sellised, kellele tuleb Inglismaalt kaks kunstseemendamise spetsialisti tellida ning osad lambad – teatati uhkusega! – ei suuda enam üldse ise sünnitada, nii et nende viljastatud embrüod tuleb teistele sünnitamisvõimelistele lammastele ümber opereerida….

Euroopa toetuste eest tehakse Eestis ka piimalehmadega katseid, kus lehma söötmiseks on tal külgedes luugid ja tüütut suud pole loomal enam vajagi jne, jne.

Mina saarlasena olen aga jätkuvalt vaimustunud, et meie lambad ise paaritatud ja sünnitatud saavad ja kena villa ka veel kasvatavad. Olen veendunud, et see on tõeline väärtus.

Ainult et väike villatööstus ja näiteks liikuv tapamaja oleksid maakonda hädatarvilikud. Kes oleks see toetuse küsija, kes klassifitseeruks järgmistes taotlusvoorudes mandri suurtootjate kehtestatud nõuetele, palun andke teada!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)