Saarlased – rahvas, kes ei armasta koostööd (7)

Saarlased – rahvas, kes ei armasta koostööd

 

Saarlased on enesekesksed ja väikse koostöövõimega – kas 50 aastat nõukogude võimu on siinse rahva ära rikkunud, küsib Saaremaa Kodukandi juht ja külaliikumise eestvedaja Elvi Viira.

Saaremaa külas urgitsetakse ja siin puudub üksmeel. Tegijat ei toetata, vaid tema peale vaadatakse altkulmu ja kui võimalik, siis takistatakse, räägib Elvi Viira erinevate organisatsioonide kurvale kogemusele viidates.

Tänane külaliider on paljuski jäetud üksi ning ta peab ennast hirmsasti kulutama.

Viira sõnul suudetakse nii mõneski kohas Eestimaal teha rohkem koostööd kui Saaremaal. Lõuna-Eesti külad pakuvad turismiteenust üheskoos. Nii muutub teenus mitmekesisemaks ja turist viibib piirkonnas kauemat aega. Meie omad tahaksid ka, ütlevad, et mõtle kui vahva, teeme kodus ka. Aga kodus läheb see vaimustus mööda, teab Elvi Viira.

Jurna turismitalupidaja Mati Tarvis tahab teha koostööd, aga asi ei edene kuidagi. Koostööst keeldutakse põhjendusega: „aga see on ju Tarvis Mati!” Inimese kohta luuakse mingi müüt, et ta on niisugune või naasugune ja vastavalt siis ka temasse suhtutakse. Ei arvata, et inimene võib areneda või tema seisukohad muutuda. Hirmus kramplikult ollakse oma müüdis kinni. Väga kivistunud on saarlase mõttemeel, kurdab Elvi Viira.

Viira sõnul on saarlaste vähene koostöövalmidus vastuolus sellega, mida võime lugeda kirjandusklassikast. Et saarlased käisid koos merel, korraldati talguid ja tehti väga palju töid ühiselt, sest looduslikud tingimused olid karmid. Kui mõnes peres juhtus õnnetus, näiteks jäi mees merre, siis aitas terve küla. Võib-olla on see 50 aastat, kus võisteldi rändlippude ja jumal teab, mille nimel, saarlase hinge ära rikkunud, oletab Viira.

Saarte Koostöökogu juhatuse esimees, Ruhnu vallavanem Aare Sünter arvab, et pigem on inimesed liiga hõivatud ning oma elamise ja asjadega seotud. Üks asi on saada kokku, arutada ja planeerida, teine asi aga minna tagasi oma toimetamiste juurde, mis nõuavad kogu su aja.

Isegi teeks ja toimetaks rohkem, aga tööasjad ja pereasjad tulevad juurde ja korraga on päev läinud, nädal läinud, kuu läinud… Elu jookseb oma toimetamistega eest ära. Soovitakse rohkem ette võtta, kui ära teha suudetakse. “Selline on minu mulje Saaremaa inimestest,” leiab Sünter.

Teine probleem on suhted sisserännanutega. Kümmekond aastat tagasi mandrilt ühte Saaremaa külla elama asunud naine räägib, et küla põliselanikud on oma hoiakutes kinni ega aktsepteeri väljastpoolt tulijaid. Uusi ideid ja mujalt tulnud inimesi võtab saarlane omaks väga kaua.

Eriti just vanemad inimesed. „Kui kohalik käib välja mingi idee, siis on nagu asi õigustatud. Ütlen sedasama mina, siis ei ole,” räägib naine, kelle sõnul hindavad väljastpoolt tulnud inimesed Saaremaad palju rohkem kui saarlased ise.

Saaremaa eripäraks peab naine liiga tihedat sugulussidemete domineerimist. Pool küla on üks suguselts, pool valda on omavahel sugulased. Hõimlased hoiavad kokku ning sugulusside maksab rohkem kui argumendid, nendib ta.

Sild ei ole jumal

Saaremaa ei ole uutele ideedele avatud. Maavalitsuse arengustrateegia arutelul ei räägitud mitte sõnagi innovatsioonist. Arengustrateegia väljatöötamise ülesehitus on konservatiivne ja liiga standardne, leiab Viira. Tänaseid probleeme püütakse lahendada deus ex machina ehk jumaliku üleloomuliku jõu läbi. Kujutatakse ette, et see jumal on püsiühendus, kuigi väga palju argumente on püsiühenduse vastu ja puudub igasugune garantii, et püsiühendus on väljapääs.

Tagantjärele vaadates osutus karuteeneks saarlaste kiitlemine oma rahvusvaheliste suhete ja välisabiga. Samas ajal tegutseti näiteks Kagu-Eestis suurema kärata ning rõhuti just oma probleemidele ja mahajäämusele.

Tulemuseks on see, et siseriiklikest fondidest saab Kagu-Eesti rohkem vahendeid kui Saaremaa. Ka hiidlased on osanud meist paremini hakkama saada. Praegu suudab Kagu-Eesti oma probleeme jätkusuutlikumalt lahendada, sest nad on väärtustanud oma inimest ja loodusressurssi. Meil nähakse kõigi probleemide lahendust silla ehitamises.

Ka süvasadam pidi olema üks jumalatest, mis annab Saaremaa arengule vägeva tõuke. Kuid nagu näha, ei lahenda süvasadam meie probleeme. Rohelistele pannakse süüks ebamajanduslikku mõtlemist, ehkki just nemad nägid ette, et selline monstrum ei suuda ennast majandada, kui ei leita teisi väljundeid lisaks kruiisilaevadele.

Põhimõte on nööp kätte saada, küll siis võib hakata pintsakut juurde õmblema. See kõik tuleb väga tuttav ette ajast, mil Nõukogude Eestis rajati farme ja tehti maaparandust, räägib Viira.

Kõigepealt kooskõlastati võimalikult suure farmi rajamine ja kinnitati, et söödamaad on olemas. Kui farm sai valmis, tuli välja, et vaja oleks teha maaparandust, sest loomadele ei jätku süüa. Põhjavett kaitsnud ja maaparanduse vastu seisnud looduskaitsjad murti sellega, et hakati neid süüdistama loomade näljutamises.

Taoline valelikkus oli tollal käitumisnorm, kuid sellist mõttelaadi on praegugi veel ikka väga palju, tõdeb Viira. Kui püüame sadamat väärtustada läbi keskkonna halvendamise, siis ei jõua me kuigi kaugele.

Massiturismil ei ole tulevikku

Kui me midagi siin Saaremaal teeme, tuleb alati säilitada vastutustundlikkus järgnevate põlvede suhtes. See ei ole mingi loosung, vaid tõdemus, sest Saaremaa loodusressursid on piiratud, räägib Viira. Saarlased sageli ei oska väärtustada seda, mis on Saaremaal olemas, ja arvavad, et nende kodusaarel peab välja nägema nii nagu mujal.

Kui me tahame arendada jätkusuutlikku turismi, peame otsustavalt selja pöörama massiturismile ja arendama taluturismi, paikkonnaturismi, väikest turismi, mis ei mõjuta niipalju keskkonda ja väärtustab elupaiga nii looduse kui ka kultuuripärandi seisukohalt. Need 20–30 majalised mökkide linnakud hävitavad Saaremaa eripära.

Tänaste miljonite kroonide pärast ei tohi hävitada tuleviku elukeskkonda ja majanduspotentsiaali nende jaoks, kes tulevad pärast meid. Paljud massiturismi viljelevad turismimaad ei paku enam mingit majanduslikku potentsiaali, nad on ära lagastatud nii väliselt kui ka inimpsüühiliselt, räägib Elvi Viira.

Saarlaste ühistegevus on nõrgal järjel

Riigiametnik ja talupidajast ühistegevuse propageerija Veiko Maripuu leiab, et parimad ühistegevuse rakendajad Saaremaal on Saaremaa Kodukant, Lümanda söögimaja ja mahekauplus Kuressaares.

Seevastu Saare maavalitsus ja Saaremaa Omavalitsuste Liit ei näe ühistegevuses Maripuu hinnangul mingit tulevikku. „Vähemalt minu jaoks on nende tugi olnud täiesti olematu,” ütleb Maripuu. Tema sõnul on Saaremaa valinud suuna, kus kõik areneb isevoolu teed ja Saaremaa omapära on jäätud kaitseta.

„Kõige suurem väärtus ongi ju isiksus. Kui külasse või mingisse piirkonda on tulnud ideedega, energiline inimene, on omavalitsuse ülesanne ta üles leida ja mingi vankri ette rakendada, teda toetada ja stimuleerida,” räägib Maripuu.

Riigi roll on näha vähemusi, aga riik tegeleb palju rohkem ühiskonna tugevama poolega, ettevõtjate huvidega jms, leiab Maripuu. Samal ajal on väga palju ebamääraseid olukordi jäetud pelgalt MTÜ-de hooleks. Näiteks poollooduslikud kooslused või maalammas, kelle eest seisab vaid seltskond entusiaste, samas kui maalammas on täiesti omaette kultuurinähtus.

Eestis öeldakse ühistegevuse kohta ikka veel nii mõnigi kord laat ja kommunism. Ka Soomes ja Rootsis, kus ühistegevus on maailma mõistes tipptasemel, pole see tekkinud iseenesest, vaid riiklikult toetatud pikaajalise programmi tulemusel.

Maripuu hinnangul läheb liikumisel Kodukant hästi eelkõige sellepärast, et poliitilise kokkuleppe kohaselt on otsustatud näidata seda liikumist väljaspool Eestit kui kodanikuühiskonna liikumise ühte head näidet.
Maripuu on nõus Elvi Viira väitega, et üldjuhul on Saaremaa inimene halb ühistegevuses kaasalööja.

„Põhiline on see, et keegi ei taha panustada, kõik jäävad ootavale seisukohale. Paljude arvates tähendab ühistegevus seda, et eestvedaja peab oma isikliku aja ning pere arvelt kõik asjad ise ära tegema,” räägib Maripuu. „Ülesandeid tuleb omavahel jagada, ühiselt tuleb otsida finantse ja ühiselt panustada. Asi ei käivitu nii, et üks vend rabeleb eesotsas ja ülejäänud lähevad hiljem raha pärast riidu, kui hakkab midagi tulema.”

Üks Saaremaa ühistegevust ja külaelu hästitundev inimene leiab, et valmisolek koostööks ja tegelik koostöö sõltub mitmest tegurist. Üks olulisemaid on juhtide hoiak ja arusaam koostööst kui arendavast ja arengut toetavast tegevusest üldse. Üldjuhul on rahvas ja alluvad alati valmis koostööks, kui selleks antakse sisuline võimalus. Koostöö oluline eeldus on üksteise tunnustamine, arvestamine, seda ka eriarvamuste korral.

Teiseks koostöö eelduseks on usaldus. Paraku meil ühiskonnas ja kogukonnas (ka Saaremaal) tundub, et usaldust jääb järjest vähemaks. Koostööst räägitakse üldiselt küll palju, aga sisulist võimalust selleks ei anta. Koostöövõime vähenemisel on oma põhjused. Üheks koostööd pärssivaks teguriks on ka juhtide kiidukõned, mis ei haaku kuidagi tegelikkusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 147 korda, sh täna 1)