Sakla seltsimaja soojenes saskulistest

Sakla seltsimaja soojenes saskulistest

 

Lund sajab. Lõpuks ometi. Jaanuarikuu kolmanda reede õhtul keerutavad tuuleiilid Laimjala teel lumepuru vastu auto esiklaasi. See sunnib sõitjaid ettevaatlikuks. Keegi ei kiirusta. Õigeks ajaks, kella seitsmeks, jõutakse mitmest kandist Sakla seltsimaja õuele. Kui reporter kaminasaali siseneb, on see juba kaardimänguhuvilistest tulvil.

Kes nad on ja kust tulnud? Lehemees kogu seltskonda ei tunne. Tuttavaid aga jagub kaardimängulaudade tahagi. Enamik võistlejaist on kohad sisse võtnud. Korraldajad tutvustavad võistlusmäärustikku ja läheb lahti.

Selle loo kirjutaja ei ole eriline kaardimängusõber, aga professionaalsest huvist ajendatuna võtsin Sakla-sõidu ette. Ja õigesti tegin. Ilmselt hõljub Sakla kohal mängurite jaokski eriline vaim meelitamaks inimesi üle Saaremaa just kaardimängulaua taha aega veetma.

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas külainimesed pikkadel ja pimedatel sügis- ning talveõhtutel kusagile perre kaarte mängima kogunesid.

Lapsedki õppisid täiskasvanute kõrval lihtsamaid mänge. Omaealistega sai vihutud viite-lehte, „linnade põletamist”, turakat ja ehk veel midagi. Hiljem sain saskugi selgeks, aga kirglikku kaardimängijat minust ei saanud.

Vaatan Sakla seltskonda ja püüan mõistatada, milliseid kirgi alanud turniir võib kohalesõitnud inimestes üles kütta. Midagi peab olema, mis sunnib talumeest, vallavanemat, geoinformaatikut, ehitajat, kooliõpilast, sekretäri, külaseltsi eestvedajat, raadioaparaatide kollektsionääri, elektroonikatööstuse spetsialisti, vähikasvatajat ja keda iganes ühel nädalalõpuõhtul kuus sõitma kuhugi paika Saaremaal,
proovimaks õnne kaardimängus.

Mõisa peale ei mängita. Soojale maale võitjad ei sõida. Auhindade pärast kaardilaua taha ei istuta. Aga ometi tullakse üksteiselt mõõtu võtma.

Mängu ajal kedagi küsimustega segada ei taha ja ega tohigi. Vaid võistlejate näod võivad reeta, kuidas kellelgi läheb. Paljugi oleneb sellest, millised kaardid kätte satuvad. Kaardimängus, nii nagu eluski, peab õnne olema. Olgu hakatuses öeldud, et mullustel võitjatel avaetapil ei vedanud.

Juba esimeses kohtumises pidid favoriidid Salmelt Gunnar Kasesalu ja Arvet Kruuser tunnistama Sandla meeste Imre Saare ja Tarmo Truu paremust.

Mullused võitjad pärast ebaõnnestunud esimest etappi püssi veel põõsasse ei viska

Mulluse saskuturniiri võitjatel Arvet Kruuseril ja Gunnar Kasesalul on võimalus taas end kõige paremast küljest näidata kodupubliku ees Salmel 23.veebruaril. Teist aastat turniiril osalevatel salmelastel läks avaetapp aia taha. 26 paari konkurentsis said 2006. aasta tšempionid 23. koha.

Mis teha, kõik päevad pole pühapäevad. Esimene ebaõnnestunud mäng ei kahanda aga meeste optimismi ja mõttesportlased on jätkamiseks väge täis.

„Vabadel päevadel teeme ikka trenni ka. Käime külas mängimas. Väga tihti nüüd ka kaarte kätte ei võta. Põhiliselt leiame selle aja nädalavahetustel,” väidab Arvet Kruuser.

Väikeses vestlusringis koorub välja, et pimedatel ja sombustel õhtutel pole koduski midagi põnevat teha ja kui kaardimänguks partnereid jagub, siis istutaksegi laua taha. Eks iga mäng anna kogemusi, mis sellistel turniiridel kasuks tulevad. Sakla turniir aga näitab, et mõnikord kaotavad meistridki. Seekord paneb fortuuna mullused meistrid ebasoosingusse.

Sandla mehe Vendo Saare tuju pole pärast esimest kohtumist kiita. „Lihtsalt kaart ei jooksnud, pole midagi teha. Olen asendusmees, aga kui tarvis, võtan edaspidigi osa,” ei tee mees nahkaläinud stardist välja.

Kahjuks ei lähe tiimil Valeri Tootsman ja Vendo Saar pärastki paremini. Eelviimane koht avaetapil annab vaid lootusi edaspidi turniiritabelis tõusta.
Eelmise aasta turniiril neljanda koha saanud Laimjala vallavanema Vilmar Rei nägu särab. „Paremini ei saa enam minna. Puhas mänguvõit –18 punkti juba käes,” rõõmustab Rei hea alguse üle. Peaaegu sama edukalt paar Vilmar Rei ja Tiit Laurits ka jätkavad, teenides Saklas 102 punkti, mis annab turniiritabelis viienda koha.

Saskuturniir on Laimjala jahimeeste idee

Vallavanema sõnul on turniir Laimjala jahimeeste algatatud. Esialgu mõeldi jahiseltside vahelist võistlust, kuid peagi paisus see suuremaks ja uue aasta 19. jaanuari Sakla etapp jääb tähistama osavõturohkemat võistlust, kus laudade taha istus 26 paari.

„Kui praegu siia saali vaadata, siis osalejate hulgas on ka neid, kes muude aladega ei tegele. Saskut saavad aga mängida kõik, alates kooliõpilastest kuni eakate inimesteni. Sakla tundub üldse hea koht olevat. Alati on siin palju mängijaid olnud. Nüüd siis esmakordselt üle poolesaja,” arutleb Vilmar Rei.

Tänavuse turniiri reeglistikku on eelmiste võistlustega võrreldes täiendatud. „Reeglid on päris täpselt paika pandud. Alguses võis meil tekkida selliseid vaidlusmomente, kus üks tõlgitses situatsiooni ühtemoodi, teine teistmoodi. Korraldajad Taimo Antsaar ja Kaljo Tuuling on kõvasti vaeva näinud. Võistlejad on rahul,” teavitab Vilmar Rei.

Turniirile on õla alla pannud valdade spordiliit. Toekamad auhinnad antakse võitjatele aasta lõpus. Etappidel parematele kohtadele tulnud mängijad saavad medalid ja diplomid.

Tosinast etapist läheb arvesse kaheksa. Kuigi ühel etapil saab kaasa teha kaks mängijat, võib esindus koosneda kolmest liikmest. „Üks on siis põhimängija, kes peab osalema igal etapil, teist võib vahetada. Tavaliselt mängime reedeti, et inimesed saaksid nädala lõpus lõõgastuda,” selgitab Vilmar Rei.

Naisedki ei pea paljuks meestega jõudu proovida

Saklas on 52 osaleja seas seitse naist. Kuressaare linnavalitsuse geoinformaatik Maarika Saks on staažikas saskumängija. Algteadmised omandas ta kodus pereliikmetega mängides.

„Sasku oli mul juba enne kooli selge. Ema, isa, õde ja mina – neli kätt oli alati laua taga,” annab Maarika teada.

Valjalast Kuressaares tööl käiv Maarika Saks ütleb, et turniiril osalemine annab mõnusa tunde. Pjedestaalikohast turniiri lõppedes ei julge Maarika Saks unistada, küll loodab tiim Jaanus Pukk ja Maarika Saks mõnel osavõistlusel esikolmikusse jõudmisest.

Sakla külaseltsi esinaine Linda Raad võtab vaheajal ergutamiseks kuuma kohvi ette ja on nõus kaardimängust mõndagi pajatama.

„Sasku treenib inimese mälu ja meelespidamist. Minu eas on osa ajurakke juba selles seisus, et panevad minu meelespidamise proovile. Mängides saan ma kontrollida, kui hästi suudan oma ajupotentsiaali kasutada. Selles ongi mängu võlu,” filosofeerib Linda Raad.

Orissaarlannad Ilona Järvis ja Anneli Laula ei kahetse põrmugi, et tuisusel talveõhtul Saklasse sõitsid. „Võitsime juba teise mängu. Ega me polegi ju siia võitma tulnud, aga seltskond on nii lahe, et siia tasub alati tulla,” ei varja Ilona Järvis vaheajale rutates rõõmu.

Ilma ettevalmistuseta Orissaare daamid võistlema ei sõida. „Tegelikult teeme ikka trenni ka. Ükskord ühe juures ja teinekord teise juures. Saame tüdrukutega õhtuti kokku ja mängime,” valgustab Ilona Järvis natuke ka kaardimängu köögipoolt.

Turniiri peakohtunik Laimjala vallavolikogu kultuuri- ja spordikomisjoni esimees Taimo Antsaar tunneb heameelt, et võistlema ei pea kedagi meelitama. „Järjest tuleb rohkem juurde. Sellel mängul on oma võlu. Inimesed saavad koos olla, juttu vesta, vaieldagi, tunda ennast mõnusalt,” räägib Taimo Antsaar.

Tuntud raadioaparaatide kollektsionäär Lembit Kadarik osales esmakordselt möödunud aastal. „See annab niipalju uusi sõpru. Nii ehk saan oma kogule täiendustki. Enne mängu küsin alati uuelt võistlejalt, ega sul vana raadiot ole,” tegutseb kollektsionäär turniiril väikese kasutegurigagi.
Talumees Maidu Vallikul kujuneb päev pikaks. Sõnnikuveotalgutelt asub laulumeistrinagi tuntud mees kaardimängulaua taha ja on lõppkokkuvõttes õnnelik, et päev korda läks. Kesköö paiku sõidavad Maidu Vallik ja Heinrich Rei koju pronksmedalimeestena.

Kulla võtsid esimeselt etapilt Margo Püüa ja Mihkel Vinkel, hõbemedalimeestena rõõmustasid Raivo Heinmets ja Jaan Kaju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 140 korda, sh täna 1)