Teatrile elatud elu – Ester Purje 80

Teatrile elatud elu - Ester Purje 80

 

Leppisin juubilariga kohtumise kokku Meri spaas. Räägime teatrist, sest sellest teab ja tahab sünnipäevalaps rääkida. Akna taga on hall jaanuaritaevas ja veel hallim Tori abaja vesi. Oma elu proua Ester Purje kindlasti halliks ei nimetaks. Kui koos rehkendama hakkame, siis lisaks sünnipäevale tuleb ümaraid või pool-ümaraid aastate numbreid teisigi. Ja kõik need aastad on otsast otsani teatrit täis. Ja Teatriarmastust. Seda armastust on märgatud ja ära märgitud, viimati aasta lõpupäevil, kui Eesti Draamateatri kolleegipreemiate jagamisel sai Ester Purje Abi-Antsu kui teatri parim teenindav töötaja.

Õnnitlused Antsu ja sünnipäeva puhul ka!

Mis puutub sellesse Antsu… See Abi-Ants on väga tähtis autasu. Kui näitlejad saavad neli Antsu ja näiteseltskonda on meie teatris umbes nelikümmend inimest, siis Antsu saab pea iga kümnes. Aga Abi-Antsule pretendeerib vähemalt kaks korda nii palju töötajaid – direktorist majahoidjani välja, nemad kõik aitavad kaasa etenduse kordaminekule – ja nende hulgast see Ants pälvida on ikka palju suurem tunnustus kui näitlejate puhul.

Minu jaoks on rida inimesi, kelle nimega seostad Eesti Draamateatrit – Heino Mandri, Rein Aren, Helle-Reet Helenurm, Silvia Laidla, paljusid neist pole enam ei teatris ega ka elus. Üks nendest. Sümbolitest olete teie. Mitu direktorit te olete üle elanud?

Jah. Seda ma püüdsin meenutada. See 25 aastat Draamateatris on ju minu elu kõige pikem tööperiood. Kah juubel! Nukuteatris, mida ma pidasin oma elutööks, olin ma 20 aastat. Kui ma 81. aastal Draamateatrisse läksin, oli seal direktoriks Vambola Markus, pärast teda oli Mati Klooren – nemad on nüüd Metsakalmistul. Siis oli maja esimeses remondis.

Sel ajal me käisime teatriga Novosibirskis, Vladivostokis, Habarovskis… See oli just Gorbatšovi võimuletuleku aeg ja me ei saanud Habarovskist tulema, kuna Gorbatšov pidi just sinna lendama. Mäletan, et meie lennuk tiirutas õhus ja sunniti uuesti Habarovskis maanduma…Kauaaegne teatrijuht Margus Allikmaa alustas ju lavatöölisena, elektrikuna, töötas peainsenerina, siis direktori asetäitjana ja siis palju aastaid teatrijuhina.

Tema kõrval on olnud kunstiliste juhtidena Evald Hermaküla, Raivo Trass, Mikk Mikiver. Ja siis oli periood, mil teater oli ilma kunstilise juhita.

Algas see segaduste, või ütleme viisakamalt – otsingute periood Draamateatris.

Ütleme jah viisakalt, otsingute periood. Tuli Merle Karusoo, kes väga otsis, püüdis põhjendada ja paika panna, mis tähendab üldse teatri juht. Ta ei lubanud näiteks Elle Kullil, kes oli UNISEF-i Eesti president, sõita Ameerikasse. Teatril olid tema arvates sel ajal muud plaanid… ja ei lubanud! Aga ega Karusoo kaua vastu pidanud ka.

Teda ei võetud vist eriti omaks?

Ei võetud jah.

Kuigi lavastajana hinnati teda siis ja hinnatakse ka praegu. See on selline fenomen, et iga hea lavastaja ei pruugi veel saada heaks teatrijuhiks, heaks ametnikuks.

Ta ongi hea lavastaja. Tema lavastused on erilised – need on dokumentaalsed. Olen talle väga tänulik, et ta oma Pirgu trupiga tõi lavale ka ühe suure Saaremaa teatrimehe – Theo Maripuu loo. Minul õnnestus Eesti Teatri Biograafilise leksikoni koostamise käigus saada enda valdusse Theo Maripuu Siberist asumiselt saadetud kirjad abikaasale Ellile ja lastele ning ma andsin need omal ajal Merlele.

Etendus tuli välja pealkirja all THEO MARIPUU KIRJAD ja nad esitasid seda ka Kuressaares kuursaalis. Tähelepanuväärsed olid Karusoo lavastused meil: KURED LÄINUD, KURJAD ILMAD, ja KÜÜDIPOISID. Aga ta võttis oma teatrijuhi kohustust väga tõsiselt ja luges sealt välja selliseid asju, mida ehk teised ei oleks lugenud. Ta hakkas piirama näitlejate vabadust ja see sai talle saatuslikuks. Ta ei lubanud näitlejaid enam teistesse teatritesse, filmi, televisiooni esinema….

Järgmine teatrijuht oli Tiit Laur. Ja siis sai kunstiliseks juhiks Priit Pedajas Ja kui nüüd direktorite liini edasi ajada, siis jõuame Ruti Einpaluni. Tema karjäär jäi ka lühikeseks. Peamiselt küll perekondlikel põhjustel – ta jäi lapseootele ja kui ta tagasi tahtis tulla, oli teatrist saanud sihtasutus ja temale väärilist direktori kohta polnud enam olemas. Oli sihtasutuse nõukogu ja selle esimees Margus Allikmaa…. Ruti Einpalu lahkus.

Vahepeal oli teater läbi teinud uuenduskuuri. Publiku poole peal tehti ulatuslik remont. Ja mõnda aega aeti läbi ilma direktorita. Oli ju sihtasutuse nõukogu, kuhu kuulusid prominentsed isikud riigikogust ja kultuuriministeeriumist. Siis aga ühel heal päeval toodi meie majja uus juhatuse liige Kristjan Taska direktoriks. Ta lasi kõigepealt hulga inimesi lahti.

Kuulsin täiesti vapustavat lugu, kuidas teatri n-ö eluaegne grimeerija Helve Keller kutsuti direktori juurde ja öeldi, et teil – võib-olla öeldi isegi sinul – pole homme enam vaja siia tulla…

Jah. Ja kui Helve küsis, et mis põhjusel? – öeldi: me tahame grimmituba noorendada! Grimmituba on tarvis noorendada!! Helve on siiamaani väga solvunud, aga ta käib meil teatris joogatundides. Niipalju ta suutis end ületada, et ta seal edasi käib. Aga tema pole ju ainuke! Oi-oi-oi, kui palju inimesi vabastati sel perioodil töölt.

Omal ajal – oli see esimene n-ö puhastus, kui sunniti lahkuma Maila Rästas, Silvia Laidla… ja kes sealt kõik üle jäidki.

Laine Mesikäpp… Tol ajal oli veel Allikmaa direktori-aeg, tema lasi igal lavastajal kirjutada nimekirja, milliseid näitlejaid on neil kavas eeloleval hooajal kasutada ja need, keda ei mainitud. järelikult siis neid ei ole enam vaja.

Loe edasi tänasest lehest….

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 463 korda, sh täna 1)