Vihmauss on putukas?

Vihmauss on putukas?

 

“Korrastatud“ õppekava loobub loodusõpetuse
õpetamisest eraldi ainena. Viimastel kuudel on nii keskkonna- kui ka haridustöötajate kulmukortsutusi ja muremõtteid esile kutsunud koostatav põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa, täpsemalt öeldes loodusainetega seonduv.

Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) on töötanud välja õppekava, mille järgi lapsed oma esimestel kooliaastatel enam loodusõpetust eraldi ainena ei õpigi. Selle asemel pakub ministeerium välja uue aine „Inimene ja keskkond“, mille kaudu looduse õpetamine on aga väga küsitava kvaliteediga. Näiteks kuuluvad selle ainekava kohaselt putukate hulka ka vihmaussid!

On igati positiivne, et Haridus- ja Teadusministeerium soovib õppekavasid kaasajastada ja arendada, kuid Keskkonnaministeerium ei saa kuidagi nõustuda kavatsusega asendada esimese kooliastme õppekavas loodusõpetus uue ainega. Laste algteadmisi ja oskusi vanemates klassides õpetatavate loodusteaduslike ainete – bioloogia, füüsika, geograafia, keemia – paremaks omandamiseks kujundatakse ju just esimese kooliastme loodusõpetuse kaudu.

Seega tähendaks uue õppekava kinnitamine praktiliselt, et mõne aasta pärast jõuavad põhikooli õpilased, kellel nimetatud ainete osas seni igati normaalseks peetud algteadmised on väärad või puuduvad.

Õppekava arenduse problemaatika seisnebki eelkõige aine „Inimene ja keskkond“ ainekavas, milles esineb palju sisulisi puudusi. Ülaltoodud vihmaussi näide on vaid üks paljudest. Kavandatavas õppekavas esineb lünki nii õppe-eesmärkides, sisus kui ka õpitulemustes.

Ainekava on liialt inimesekeskne, keskendudes ülemääraselt ohtudele – hirmudele ja nende vältimisele, selle asemel, et tutvustada lastele võimalusi, kuidas loodusega sõbraks saada ning kuidas käituda loodust säästvalt. Sellisel kujul on kava problemaatiline ning ei aita kaasa tervikliku looduskäsitluse tekkimisele.

Ühte ainekavasse on püütud kokku liita loodus- ja sotsiaalvaldkond. Taoline, ütleksin, et vägivaldne leibade ühte kappi panemine, jätab tahes-tahtmata ühe osapoole kaotajaks. Antud juhul loodusõpetuse.

Oleks igati loomulik, et õppeaine kompetentse sisu tagamiseks arvestataks ainekavade koostamisel oma ala ekspertide arvamustega.

Tundub, et põhimõtteliselt on sellega nõus ka HTM, sest miks muidu on haridus- ja teadusminister oma 2004. aasta 6. aprilli käskkirjaga loonud keskkonnahariduse edendamise töörühma, mille eesotsas on Eesti Looduseuurijate Seltsi asepresident ja Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni liige Ivar Puura.

See töörühm, mille koosseisu on au kuuluda ka Keskkonnaministeeriumi keskkonnahariduse bürool, on teinud haridusministrile loodusõpetuse kui aine kaotamise kohta viimase paari aasta jooksul hulgaliselt pöördumisi ja ettepanekuid.

Teadaolevalt on kriitiliste kirjadega samades küsimustes HTM poole pöördunud ka Eesti Teaduste Akadeemia president, mitmed ülikoolid, Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing, loodusmuuseumid ning paljud teised organisatsioonid. Kahjuks pole neile pöördumistele erilist tähelepanu osutatud.

Loodusainete tähtsust, mis on võtmeks teadmistepõhise ühiskonna arengul, rõhutas 5. jaanuaril toimunud Haridusfoorumil ka Vabariigi President. Sel samal foorumil tähtsustas süvauuringute vajadust ning neist lähtuvaid läbimõeldud otsuseid haridus- ja teadusministergi.

Saatuse irooniana on mitmetes õppekava loodusaineid puudutavates küsimustes teaduspõhist lähenemist aga ignoreeritud. Üheks selliseks uuringuks on 2003. a. läbi viidud rahvusvaheline võrdlusuuring TIMSS (Trends in Mathematics and Science Studies), kus Eesti 8. klassi tase osutus Euroopas esikolmikusse ja maailmas esikümnesse kuuluvaks – seda paljuski ka tänu 1996. ja 2002. aasta õppekavadele, kus loodusõpetus algab 1. klassist.

Tundub, et õppekava koostajad jooksevad kui võidu (kellega küll, ajaga?) ja kannavad sealjuures üsna suuri silmaklappe. Miks muidu eiratakse järjekindlalt loodushariduse ekspertide tähelepanu juhtimisi ning hinnangut, et loodusõpetuse ainekavast mahakriipsutamine teeb meie järeltulevale põlvele korraliku karuteene.

Mõelgem kasvõi sellele, et uue õppekava kohaselt taotletakse loodusõpetust väljavahetava ainega „Inimene ja keskkond“, et „õpilane õpib väärtustama perekonda, sõpru, kodu, kodupaika, kodumaad“. Aga kuhu jääb siis keskkonna väärtustamise õpetamine?

Konstruktiivseks lahendiks on mitte kiirustada nn korrastatud õppekava vastuvõtmisega, vaid tellida sellele ekspertiis Eesti õpetajateühendustelt ja teadlastelt, vajadusel aga ka rahvusvahelistelt ekspertidelt. Väärikas riigis on keerukate küsimuste puhul tavaliselt nii toimitud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)