Garmen Tabor: Armusin sellesse majja esimesest hetkest

Garmen Tabor: Armusin sellesse majja esimesest hetkest

 

Juba üle aasta on olnud Kuressaare linnateatri üheks juhtfiguuriks šarmantne näitlejanna Garmen Tabor.

Kui tavaliselt oleme harjunud teda nägema näitleja rollis, siis Kuressaares on ta võtnud enda kanda ka lavastaja ja dramaturgi töökoorma. Koostöös Kuressaare Linnateatri juhi Piret Raugiga valmis Tabori debüütlavastus «Nulltund», millele järgnes kohe väga edukaks kujunenud «Kirjad emale».

Lisaks on ta kaastegev lavastustes «Kuu aega maal» ning möödunud laupäeval esietendunud projektis «Abruka aeg». Olles samaaegselt seotud mitme erineva lavastuse valmimisega, leidis Garmen siiski aega rääkimaks veidi oma tegemistest ja mõtetest seoses Kuressaare Linnateatriga.

Kuidas te üldse Saaremaale ja Kuresaare Linnateatrisse sattusite?

Alustada tuleb eelmisest aastast, kui me Piret Raugiga ühel ajal ja koos Kuressaarde tulime. Kõik algas sellest, et enne kui Piret kandideeris direktoriks, oli ta minuga rääkinud, et sellise otsuse teeb, ja meil oli ka plaan teha üks tükk koos. Idee ei olnud alguses sugugi seotud Kuressaare linnateatriga, sest me olime kursuseõed, ja see mõte on juba päris vana. Plaan puudutas ka Saaremaad.

Tegelikult ei ole see asi üldse veel maha maetud, pigem lihtsalt pooleli. Materjal on dokumentaalne: üks kirjavahetus Pireti vanaisa ja tema tütre vahel. Tegevus toimub 1944. aasta paiku – suure sõja ja põgenemiste aegu. Need kirjad on väga ilusad ja kindlasti võiks seda projekti teha, aga selle teksti kokkukirjutamine nõuab veel väga palju tööd.

Millises vormis ja kuidas see täpsemalt sünnib, peaks ilmnema tulevikus. Paari inimesega on juba räägitud. Samas on tõsiasi, et eesti teater töötab täistuuril ja inimesed teevad väga palju tööd, et kõike jõuda ja et ideed realiseeruksid.

Milline oli teie kõige esimene kokkupuude Kuressaare Linnateatriga?

Esimest korda sattusin ma siia majja seoses VAT Teatri «Kolumatsiga», siis oli teatrijuht Kutt Kommel, kes tegi koostööprojekti meiega (VAT Teatriga, toim.), ja mul on nii hea meel, et Kuti algatatud koostöö jätkub. Kui ma «Kolumatsiga» tulin, siis armusin sellesse majasse esimesest hetkest, see on unikaalne nähtus – me püüame kogu aeg selgitada, et see võiks olla mitte ainult üks teatrietendusi andev ilus-kaunis maja, vaid siia võiks koguneda teatud vaimne potentsiaal, mis oleks suurem, laiem ja ühenduses ka mandriga.

Et oleks üks selline helge maja. Minu siia tulles oli ta kõigi maja, kus uste vahelt puhus tuul. Selline kurblik olukord, aga kui hakkas selguma, mis siin kõik on, mis siin tehakse, millised inimesed on seda teatrit siin üle kivide-kändude vedanud, nagu näiteks Tõnis Kipper ja Ellen Teemus Saaremaa Rahvateatrist.

Aga kõik seisid eraldi. Meie üks eesmärk on, et ei ole tingimata vaja tuua väljast sisse inimesi, vaid tuleb üles otsida inimesed, kes on siin olemas. Et see, mis on juba olemas, kasvaks suuremaks ja pakuks huvi ka teistele – ka mandril ja miks mitte koguni kaugemal.

Kas olete plaaninud täielikult Saaremaale kolida?

Ma ei teeks veel nii kohta lõplikke otsuseid. See ei ole sugugi lihtne, sest mu pere on Tallinnas. See oleks üks hästi suur ettevõtmine. Aga üldiselt ma usun, et teater iseenesest ei ole koht, kuhu minnakse palgale või lihtsalt mingit tööd tegema. Kõik kujuneb pigem läbi töö ning nõuab aega.

Ei käi niisama lihtsalt, et inimesed tulevad kokku, antakse raha ning hakake aga tootma. Mida kauem, pikemalt ja hoolsamalt ettevalmistusi tehakse ning materjali kogutakse, seda suurem on võimalus, et töö (lavastuse) mõju on laiem, kaugeleulatuvam.

Nagu ka rolli tegemisel: näitleja kogub meeletult materjali, enne kui see kõik lavale jõuab. Samamoodi on teatri sünniga: ta peab endale pinna jalge alla rajama, mille peal julgelt seista ja kasvada saaks. See võtab aga aega ning on asi, mille jaoks peab palju selgitustööd tegema. Ollakse kärsitud, aga peaks varuma kannatust nagu kõikide heade asjade puhul.

Kas võimalus lavastada oli ka üks Saaremaale tuleku põhjusi?

Minu jaoks isiklikult oli see puhas siinsete vajaduste ja juhuste kokkusattumine. Lavastamise kui sellise ambitsiooni pole mul kunagi olnud. Kui saaks näitlemisegagi hakkama!

Lavastamine on minu jaoks midagi põhjalikku, suurt ja väga rasket ning nõuab palju pingutust ja vastutust. See vajab ka tingimusi, inimesi ja kooslust. Ma ei arva, et lavastaja peaks olema kuri, istuma saalis, käsi rusikas, ning ütlema, et teete nii ja naa.

Loomulikult peab keegi ühel hetkel vastutuse enda peale võtma ja ütlema, et nii jääb ja nii me teeme, aga see peab ikkagi kujunema koos kõigiga, kes lavastuses osalevad. Lavastaja ei seisa eraldi.

Kas Kuressaare Linnateatrist võib saada kutseline teater?

Minu meelest on tal selleks kõik eeldused. Algatus on tehtud, aga see võtab kõik aega, ka ühiskonna harjumine sellega, et Kuressaares võiks olla kutseline teater. Mis määrab üldse kutselise teatri?

Eelkõige vist ikka oma struktuur ehk eelkõige näitlejad, ja sinna poole me püüdleme, et oleks oma põhitrupp. Selle peale saaks juba midagi ehitada, praegu seda võimalust pole.

Kas kutselise teatri loomine on ka olnud teile motivatsiooniks siin töötamisel?

Loomine on protsess, see on kõige põnevam asi.

Kas Saaremaal töötamine on suurem väljakutse kui varasem näitlejatöö kutselistes teatrites?

Pigem suurem vastutus, sest alati on hea töötada sissetöötatud struktuuris (näiteks Estonias), kus kõik toimib, ei pea millegi muu pärast muretsema, on ainult oma näitlejatöö ja roll.

Siin peab otsast lõpuni muretsema, aga mina ei ole pirts, ma võtan seda õppetunnina ja see käib asja juurde. Loomulikult ei saa selline olukord pikalt kesta – see on väsitav, inimese suutlikkusel on ikka piirid. Meid on siin (Kuressaare Linnateatris) vaid kuus inimest, kes peavad ära tegema kümne töö.

Kas enne „Nulltunni” esietendust lavastaja rollis olles oli teistsugune tunne kui tavaliselt näitlejana enne etendust.

Oli. Kogu etenduse aeg. See erilisus püsib siiamaani. Väga eriline ja väga tänulik tunne on. Kogu teekond esimesest proovist kuni etenduste mängimiseni oli väga suurepärane kogemus. Aga sellest on veel nii vähe aega möödas, et ma ei tea, kas ma suudan objektiivset hinnangut anda.

Kui palju teatakse mandril Kuressaare Linnateatri tegemistest?

Suhteliselt hästi teatakse, toetus ja huvi on mandri poolt väga suur. Üks näitaja sellest on ka käesoleva aasta teatripäeva toimumine Kuressaares. Meid on tähele pandud ja pilgud on huviga meie poole pööratud. Algus on tehtud ja nüüd tuleb mõelda, kuidas edasi minna. Praegu algab just kõige olulisem ja põnevam aeg.

Mis võiks olla see, mis meelitaks noori näitlejaid Kuressaare Linnateatrisse?

Kollektiiv, millel on avatud vaimne potentsiaal. Koostöövõimaluste olemasolu, et noor näitleja saaks võimalikult palju talle sobivat tööd. Nende võimaluste loomine on üks eesmärk.

Kas olete ka kahetsenud, et end üldse teatriga ja nüüd Kuressaare Linnateatriga sidusite?

Noh, eks neid mõtteid on ju ikka olnud, et miks üldse? Aga ükskõik mismoodi mõelda – see on see, mis lõppkokkuvõttes huvi pakub ja rõõmu valmistab. Loomulikult on olnud paremaid ja halvemaid aegu ja kõhklusi. Aga Kuressaarest rääkides? Praegu on see aeg olnud veel liiga lühike ja küllalt intensiivne. Protsess alles kestab ja ei tahaks vahehinnanguid anda.

Kas palk Kuressaare Linnateatris on arvestatav või makstakse pooleldi emotsioonides?

Me katsume arvestada Eesti Näitlejate Liidu tariifidega, mis on mõeldud kutselistele näitlejatele. Palgad ei ole muidugi suured ega konkurentsivõimelised suurte teatritega. Meie plaan on pigem mõjutada inimesi Kuressaare Linnateatrisse tulema sellega, mida siin tegema hakatakse, leida inimesed, kellega meie huvid ühtiks.

Töövõimalus on ju super. Aga kuna inimesed on teiste teatritega seotud, tähendab see pidevat rännakut. Iseenesest on siin väga hea töötada, see on teatri tegemiseks loodud maja, loominguks loodud maja.

Kas Garmen Tabor on oma eluga rahul?

Oi taevas, see on nii raske küsimus! Oleneb, millega rahul olla. Rahulolematus on ju üldiselt edasiviiv jõud ja on palju asju, mida peaks veel tegema. Selles mõttes rahulolu puudub. Aga ma olen väga tänulik, et mul on see võimalus siin kuidagi osaleda, lootuses, et kõik läheb hästi.

Olete enda jaoks juba teatud prioriteedid paika seadnud või jäätegi end Saaremaa ja mandri vahel jagama?

Ei oska praegu otseselt öelda, kuid sel aastal on vaja ikka aina rohkem ja rohkem siin kohapeal olla, kuna Piret (Rauk) mõnda aega lapsega seotud on. See tähendab suuremat koormust teistele. Katsume Aarne Mägi ja Elen Pärteliga ülesandeid jagada.

Siin on palju jooksvat igapäevast tööd, mis tuleb ära teha, ja siis minu otsesed kohustused: materjalide otsimine, kohtumised inimestega jne. Sellepärast ongi hea, et olen ka Tallinnas, saab toimetused nii ära teha, et ei pea nende pärast Saaremaalt spetsiaalselt sõitma. On hea, et olen seal, kus olen.

Aga kas erinevates teatrites töötamine ja olemine on raskem kui ühes teatris „paigal püsimine”?

See on jällegi kujunenud, mitte sihilik valik, need on asjad, mis olid töös juba varasemast ajast, enne Kuressaarde tulekut. Neid ei olegi väga palju: „Juudit” Estonias, üks Vana Baskini teatri vanemaid tükke „Tüütu tüüp”, mida aeg-ajalt mängime, suur projekt Pirita kloostris – etendus „Birgitta”, mis oli väga ilus kogemus.

Aga need kõik ongi pigem projektid. Pikemaajalisem ja põhiline töö on ikkagi Kuressaare Linnateatris. Üldiselt ükskõik, kuidas ma ka ei räägiks – olen end tihedalt sidunud Kuressaare ja siinse teatriga. Aga ma usun siiski, et ükskõik, kus sa parasjagu oled, on tähtis, et oleksid kohas, millega sa mõtteliselt seotud oled – see on kõige olulisem.

Küsinud ja üles tähendanud
Marili Pärtel, Riin Aljas,
Hendrik Kuusk

Garmen Tabori ja Aleksander Eelmaa lavastatud Jüri Tuuliku „Abruka aega” saab näha 10. ja 11. veebruaril, lavastust „Kuu aega maal” mängitakse taas 25. veebruaril.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 258 korda, sh täna 1)