Meeleolukas ajarännak teatri-Abrukal

Meeleolukas ajarännak teatri-Abrukal

 

Laupäeva õhtul oli Kuressaare Linnateatri saal rahvast uhkesti täis – mängiti Saaremaa kirjaniku Jüri Tuuliku näidendit „Abruka aeg”. Kõlavalt
nimetas Saaremaa Rahvateatri nimel etenduse maailma esmaettekandeks
Abruka mees Rein Lember, kes ka ise ühe osatäitjana üles astus.

„Abruka aeg” on lugu ühest pisikesest saarest Läänemeres Saaremaa külje all ja sellest, kuidas aeg inimesi ja nende tegusid muudab või ei muuda. Räägitakse ja elatakse nii Eesti vabariigi kui ka kommunismi ja punaparteide aega. Autor jutustab oma lugu läbi erinevate inimeste.

Etendus jaguneb justkui piltideks: istutakse ja jutustatakse lugusid, kohtutakse sadamakail, peetakse koosolekut. Esialgu on lavastuse tase veel pisut kõikuv: on nõrgemaid kohti, on äärmiselt emotsionaalseid hetki, on pilte, kus rahvateater näitab end maksimaalses headuses. Stseenidest jäid enim meelde kohtumised kail I vaatuse teises pooles, samuti koosolek, kus oli näha harrastusteatrile omast mängulusti. Just seda mängimise rõõmu oleks tahtnud rohkem näha, ent küllap andis seekord tunda esietenduse närv.

Lisaks värvikatele piltidele on loos tähtsal kohal ka lavakujundus, kostüümid ja muusika. Kui lavastuse põhiloona kõlav „Abruka valss” nii sobilikult vaatajadki Abruka rütmile häälestab, siis vahepalade jazzihelid mõjuvad vastupidi kummastavalt. Inimhäältega segatud smoothirütmid ei sobi maavillase kodusaar(t)e looga kokku kohe kuidagi. Kas on lavastajad taotlenud sellega loo ajatust, jääb esialgu mõtlemisaineks.

Anna Sui loodud lavakujundus on aga ääretult tabav ja selge. Nii näiteks markeerivad valged linad jääd ja talve, kalavõrk ja madal puitehitis sadamakaid. Kõik on hästi läbi mõeldud ja vaatajale nauditav.

Ka kostüümid loovad mõnusa koduse tunde. Uhked villavammused ja vihmakeebid kalameestel, kalossid vana kaluri jalas, krimpleenkleit särtsaka maapreilna seljas ja beibelik valge kostüüm tänapäeva reporteril üll ilmestavad ja täiustavad kogu etendust. Kui pisut norida, siis noore reporteri hõbedane sädelev käekott oleks võinud olemata olla, ent üldpilti see siiski ei sega.

Näidendi seadsid lavale Kuressaare Linnateatri dramaturg Garmen Tabor ja vabakutseline näitleja Aleksander Eelmaa. Eelmaad polnud esietendusel küll näha, ent Tabor lubab, saanud kingituseks Tuuliku dramaturgiat täis raamatu, ka edaspidi linnateatris lavastada. Lavastajate töö n-ö paremad palad on just eelpool mainitud pildid, kus laval hulgim tegelasi ja kõigil oma osa kanda. Siiski on jäänud nõrgaks paar monoloogi ja dialoogid etenduse alguses, mis ehk ka tekstiliselt pisut paljusõnalised.

Lavastuses on mitmeid hästi õnnestunud rolle, nii näiteks kannab postipoiss Viktorit mänginud Virgo Neemre oma osa algusest lõpuni puhtalt välja. Samuti teevad toreda osatäitmise Vaido Luks (Priidu) ja Silver Õun (Mihkel), kes viskavad justkui ehtsad kalurid nii nalja kui viina. Ahto Mati kahtlustav Olev on ehtne nõukaaegne miilits – nii lihtsalt ja sobivalt.

Siinkirjutaja üks lemmikuid oli aga Urmas Lehtsalu (Martin), kes on viimasel ajal saanud oma talenti ka lasteetenduses „Sina minu jaoks” näidata. Rõõm on kogeda, et näitleja võib nii erinevad rolle teha. Ka kogu ülejäänud näiteseltskond oli valitud sobivalt. Ei saa mainimata jätta ühesõnalist rolli Valdur Ollilt, kelle osa küll pisike, ent sügavalt dramaatiline, nii et tema lavaloleku ajal saab lava ja saal vaikust täis.

Üle kõige tunnustan aga näitlejate puhul nende diktsiooni – kõne on kuuldav ja arusaadav kuni viimaste saaliridadeni välja.

Keskealise ja vanema publiku võttis Tuuliku teatritükk ikka ja jälle mõnusalt muigama, millest võis järeldada, et ehk see lugu, need mälestused, on hingelähedased just neile. Publik võttis etenduse kahtlemata soojalt vastu. Ilmselt ongi nii: nagu iga rolli jaoks on oma näitleja, on ka iga lavastuse jaoks oma publik. Ja „Abruka aeg” on mõeldud nendele, kel saarlaseks olemine ja saarel elamine tähtis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 107 korda, sh täna 1)