Abruka postimees läbi aegade

Abruka postimees läbi aegade

 

Lõpuks on tali taevast maha sadanud ja otsapidi mereski. Jää Abruka ja Roomassaare vahel tuleb ja läheb nagu kiirlaev Tallinn-Helsingi liinil. Kord katab saartevahelise vetevälja valge jääga, samas keerab tuult ja viib jää lätlastele. Kui ilmaolud laevaga liikuda lubavad, täiendavad abrukalased oma talvevarusid. Lõpuks on valge lumevaip katnud ka Abruka põllud ja rannakarjamaad. Väike saar lainete süles oleks nagu sättinud end kauaoodatud puhkusele.

Aga talvevalge idüll saarel petab ainult harjumatut pilku. Elu Abrukal läheb oma tavalist, talvist rada mööda. Auväärses eas abrukalased on hõivatud oma igapäevatoimetustega: kes koob, kes korrastab kodu, kes loomadega ametis. Kõik see karvaste ja suleliste armee vajab toitmist-talitamist.

Lambapidajatel on käed-jalad tööd täis: talled tulekusoone peal, sinna kätt ette ei pane. Kellel võimu ja vajadust, võtab võsa ja korrastab põllupeenraid. Nii see talvine Abruka elab, pealtnäha vaikselt, aga tegusalt.

Asjamehed, kelle käes otsustamise ohjad, katsuvad enne laevaühenduse katkemist saarel ära käia. Nädal tagasi käisid Abrukat oma pilguga üle vaatamas Madis Allik Saare maavalitsusest ja EAS-i arenduskonsultant Jaan Varol Tallinnast, saatjaks Aare Saar Kaarma vallavalitsusest, et kas lasta rahalaeval Abrukal oma koormat kergendada või ei.

Nimelt on Kaarma vallal plaanis Abruka sadamamaja juurde rajada üldkasutatav ehitis tingliku nimetusega „väliköök-paargu”. Ei taha asja ära sõnuda, aga meeste jutust võis mõista, et raha taha asi pidama ei jää.

Sellest, et Abruka sadamas seisavad ees põhjalikud ümberehitustööd, oleme juba rääkinud. Tundub, et Saarte Liinides on mõistlikud ja mõtlejad mehed ametis. Riigihange projekteerija leidmiseks on edukalt lõppenud. Võitjaks osutus Taani konsultatsioonifirma tütarettevõte Rambol Eesti AS ning Abruka sadama projekteerimistöid hakkavad koos eestlastega tegema ka soomlased.

Möödunud teisipäeval käisid projekteerijad kohapeal oludega tutvumas. Tore, et asi jutult tegudele läheb. Kui saaks kuidagi kaasa-aidata, siis oleme igati nõus toetama.

Kolmapäeval juhtusin kuulama, kui Kadi raadio küsis: „Kuidas olete rahul teehoolduse ja lumekoristusega oma kodukohas?” Lisaksin siia ühe Abruka mehe arvamuse. Mõned head aastad tagasi polnud talvisel Abrukal lumelükkamisega probleeme. Vallal oli selle tarbeks masin ja mees ja rahagi leiti oma kitsukesest rahakotist.

Viimased aastad aga on vallaametnike mõttemaailma tublisti mõjutanud. Traktoristi veetakse Abrukale Saaremaalt, kui muidugi ilm lubab. Raha paistab ka nappivat, miks muidu jäeti ainuke lumelükkamist võimaldav traktor, valla oma muuseas, vastu talve remontimata.

Või arvavad vallaametnikud, et globaalne soojenemine on Abruka aastaringselt lumevabaks muutnud? Selge ju, et tormis ja tuisus kedagi saarele lund lükkama ei too, pärast aga, kui torm vaibund, pole nagu mõtet. Või arvavad ametnikud hoopis, et mis need Abruka mamslid tatsavad saare peal ringi. Hoiame parem saare teed hanges, siis ei kipu keegi kodust välja hange ukerdama ega tuisus ekslema. No ja selles valguses on asjal hoopis teine jume. Puhas hoolitsus rahva eest. Nii et au ja kiitus!

Aga aitab ametnike õrritamisest. Tänaseni oleme suutnud Abruka teed lumest puhtad hoida ja teeme seda edaspidigi, kui mehed ja masinad vastu peavad. Uppuja päästmine on ikka uppuja enda asi. Eks ametnikud vaata ning otsusta, mis ja kuidas ning kas jätkub raha ka Abruka lume jaoks.

Abruka mehed aga on kanged ja ohte trotsivad mehed. Kui jää nõndapalju kannab, et kajakas jääl istudes sabasulgi märjaks ei tee, on Abruka ja Roomassaare vaheline merejää Abruka meeste jalajälgi täis. Kangeim mees saarel elavatest on Vambola Lepik. Tuttavad traalimehed arvasid, et pärast seda, kui nad Ruhnu all jääpangal triiviva karuga kohtusid, ei üllata neid enam miski, aga võta näpust.

Ükskord kalalastiga Roomassaarde tulles silmasid nad keset merd, laevatee ääres, jääl midagi suurt ja kogukat. Esimene mõte, mis läbi pea käis, oli: „Kas tõesti jälle karu?” Ligemale sõites selgus aga lihtsam tõde: otse laevatee ääres seisis jääl inimene, käsi püsti, Vambola nimeks.

Põhjus õige proosaline – miks peaksid Abruka mehed suure maa omadest kehvemad olema ja jala linna marssima. Kui võimalik, siis lähme häälega, kas või kalatraaliga. Vaat nii kanged mehed elavad Abrukal praegu ja on elanud maailma loomisest saati.

Aga lubasin ju rääkida hoopis ühest teisest Abruka mehest. Mehest, kelle elu oli elatud selliselt, et väärib näidendisse kirjutamist. Mehest, keda aastakümneid tunti Abruka postimehena. Jutt on Viktor Priskest, rahva suus lihtsalt Vikust.

Tegemist on elupõlise Abruka mehega. Sündinud 1917. aastal oktoobrikuu 5. päeval Abruka saarel Kuusiku talus. Ema abrukalane, isa šveitslane. Kasvades saarel, oli poisile peatselt selge, et meri toob leiva lauale ja annab leivakõrvastki. Mereleminek oli asjade loomulik jätk, küll ei olnud seda sõda. Sõda, mis paljud endaga viis ja paljud omale jättis. Inimesi siia ja sinna pillutas, lahku viis ja kokku liitis, jättes neile märke ihule ja hinge. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Nii tugevaks, et lubab sul ihu- ja hingearmidele vaatamata eluga edasi minna. Nii kirjutas saatus ühe Abruka mehe loo. Loo, mille sarnastest koosnebki Abruka, tema elanikud ja tema aeg, Abruka aeg.

Kõik need, kes tahavad argipäeva veidi vaheldust, kellel on säilinud huumorimeel, kes arvavad, et suudavad inimestest ja ilma-asjadest aru saada, võivad minna ja vaadata Kuressaare linnateatris, mis asjast edasi saab. Et minemisel mõte taga, näitab seegi, et meie oma Abruka saare mees Jüri Tuulik loo autoriks on. See on nagu kvaliteedimärk, mille headuses kellelgi pettuda ei tule.

Igaühel meist on siin ilmas oma asi ajada, nö oma mereretk. Ja kui päike hakkab vajuma külgepidi maa alumise poole sisse ja elu hakkab kui udu ära hajuma, peab paatijääjatel olema, mida meenutada, muidu on sinu mereretk siin sünni ja surma vahel liiva jooksnud. Viktori mereretk läks asja ette.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)