Doonorikaart on omalaadne testament (1)

Doonorikaart on omalaadne testament

 

Kui inimese mõni elutähtis organ või kude enam ei tööta, võib teda aidata teiselt inimeselt (doonorilt) saadud organi või koe siirdamisega. Sageli on see kõige tõhusam ja ökonoomsem raviviis, sest edukas siirdamine parandab patsiendi elukvaliteeti ja pikendab eluiga.

SA Tartu Ülikooli Kliinikum transplantatsiooni koordinaator Hele Nurme ütleb, et kõige keerukam ongi antud teema juures teada saada inimese tahet eluajal, sest surnu käest enam küsida ei saa ning kui inimene ei ole sellest omastele rääkinud – või kui ta ka on seda teinud, aga omaksed on teisel arvamusel –, võib juhtuda, et võimalikud abivajajad jäävad abita.

Nurme sõnul on inimese tahte väljaselgitamine riigiti erinev. „Näiteks Tšehhis saavad inimesed registreeruda, kui nad on elundidoonorluse vastu. Kui inimene ei registreeru, on ta automaatselt poolt,” räägib ta, lisades, et sellised riigid on väga heas seisus, sest enamik inimesi ei ole kuulnudki taolistest andmebaasidest.

„Osas riikidest saab inimene end registreerida, kui ta on poolt. Need riigid on kehvas olukorras, sest inimesed jällegi ei ole kuulnud niisugustest andmebaasidest midagi. Siis on sellised riigid, kus püütakse välja selgitada eluaegset tahet doonorikaardi abil – nagu Eestiski. Mida paremini neis riikides inimesed asjast teavad, seda suurem on nõusolekute protsent,” tutvustab Nurme.

Nurme teab, et inimesed ei keeldu mitte kudede-organite loovutamisest, vaid nad keelduvad teadmatusest arutamast sel teemal.

Kuidas käib eluaegse tahte väljaselgitamine Eestis?

See käibki nii, et kui inimesel ei ole doonorkaarti, räägime omastega ja küsime, kas neil on andmeid selle inimese eluaegse seisukoha kohta. Kui neil seda ei ole, avaldavad nad oma seisukohti. Nii võibki juhtuda, et keegi, kes tegelikult oleks olnud nõus organite-kudede loovutamisega, saab mingi õnnetuse tagajärjel surma ning tema omaksed ütlevad meile selge „ei”, sest ta on olnud nii noor ja terve ja ei ole kunagi sel teemal lähedastega vestlenud.

Doonorkaart on siis nagu omamoodi testament…

Jah, aga vahel inimene kardab, et kui tal on doonorkaart olemas ja ta satub väga raskes seisundis intensiivi, hakatakse juba ette spekuleerima tema organite ja kudedega ja ta ei saa maksimaalset ravi.

Nii peljataksegi, et kirjutatakse ette alla oma surmaotsusele ja loobutakse adekvaatsest ravist.Tegelikult see nii siiski ei ole. Kõiki inimesi püütakse intensiivis päästa ja kui see siiski ei ole võimalik, kui aju on surnud, alles siis hakatakse mõtlema, et temast võiks saada organidoonor.

Kõige rohkem on vist räägitud neerudoonoritest…

Jah, sest neid, kes neeru vajavad, on kõige rohkem. Eestis ootab neeru praegu 54 inimest, neist neli saarlast. Maksa ootab kolm inimest.

Millise elundi või koe doonoriks võib saada pärast surma?

Kui meil on inimene, kelle süda veel aparaatide abil töötab, kuid aju enam mitte, on võimalik tema kudede ja organitega aidata maksahaiget, kahte neeruhaiget ja kahte silma sarvkesta vahetust vajavat inimest.

Veel on võimalik abi saada luuvähi põdejatel ning gangreenihaigetel. Aidata saab neid, kel on tekkinud pärast traumat aordirebend. Mujal maailmas vahetatakse välja ka südant ja kopse, osaliselt ka peensoolt. Eestis vahetatakse välja nii väikesi kui suuri veresooni. Maksimaalselt saaks ühe doonori kudede ja organitega aidata kuni 90 abivajajat.

Tihti võib kohata sellist suhtumist – et mis mina nüüd, ma olen oma maksa ära joonud ja neerud on mul ka kohe-kohe

läbi minemas. Olen elanud ebatervislikke eluviise ja vana ka… Tegelikult ei peaks nii mõtlema. Peaks jõudma arusaamisele, kas ma põhimõtteliselt olen doonorluse poolt. Küll siis spetsialistid juba otsustavad.

Kui pikk on protsess nõusoleku saamisest kuni organi jõudmiseni abivajajani?

Kui saame jah-vastuse, saame me õiguse alustada operatsiooniga, mis kestab umbes kolm tundi. Aeg hakkab tiksuma siis, kui organ või kude on doonorilt eemaldatud. See on nn külmkapiaeg, see aeg, mil elund on ilma vereringeta ja hea oleks, kui see ei ületaks 24 tundi.

Meie eelis on see, et isegi Lääne-Saaremaa kõige tagumisest tipust jõuab inimene ikka kiiremini kui 12 tunniga Tartu haiglasse. Ja tänu sellele on see meie neeru külmkapiaeg maailmas üks lühemaid.

Aga kui see doonor on Kuressaare haiglas? Kas siis aega väheks ei jää?

Tegelikult ei saa doonor Kuressaare haiglas olla. Selleks et ta saaks olla selliste aparaatide all, et kui ta aju on surnud, aga keha töötab veel edasi, peab ta olema kolmanda astme ehk kõige kõrgema astme intensiivravi palatis.

Sellised on olemas Tallinnas Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli kliinikumis. Kui Kuressaares juhtub selline õnnetus, et inimene on nii raskes seisus, siis viiakse ta igal juhul kas Põhja-Eesti regionaalhaiglasse või vahel harva ka Tartusse. Kui nüüd juhtub, et seal intensiivis ei suudeta teda päästa ja ta sureb, aga on aparaatide all, ainult siis võib temast saada organidoonor.

Kui paljusid haigeid on suudetud aidata?

Praegu elab Eestis siirdatud neeruga 300 inimest. Väikese Eesti jaoks on seda päris palju. Siirdatud maksa või neeruga inimesed ütlevad, et neil on nüüd uus sünnipäev.

Kui hakata inimestega juttu ajama, selgub, et pea igaühel on keegi tuttav või tuttava tuttav, kelle peres on olnud organidoonor või siirdatud neeruga inimene.

Kuidas saab inimene kõige paremini eluajal oma tahet organidoonorluse suhtes lähedastele väljendada?

On olemas kaart, mille võib panna rahakoti vahele. Kui ei taheta seda kaasas kanda, võib kaardi ka koju jätta, kuid kindlasti tuleks oma lähedasi sellest teavitada.

Et kui midagi peaks minuga juhtuma, siis omaksed teavad, et minu otsus oli niisugune. Kui kaarti ei ole, piisab ka lihtsalt oma otsuse teavitamisest lähedastele. Siiani on olnud üks juhus, kus intensiivis leiti doonori rahakotist selline kaart. Palju on olnud neid, kelle lähedased pole andnud nõusolekut.

On ju alati traagiline, kui keegi sureb, kuid on ka selliseid lähedasi, kes hiljem paluvad helistada ja öelda, kui palju inimesi abi on saanud. Neil on sellest teadmisest abi – nad teavad, et nende laps elab veel edasi. Me ei saa anda küll kontakte ega inimesi kokku viia, aga see teadmine aitab. Ei saa ju elada nii isekalt, et ainult enda peale mõelda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)