Kui keegi vajab sinu toetust

Kui keegi vajab sinu toetust

 

Kuidas suhelda leinajaga. Kui tunned, et võid end usaldada ja abi, mida suudad osutada, on hea ja vajalik – siis on see täiesti piisav põhjus, et mitte eemale tõmbuda.

Käitu rahulikult. Rahulikkus „nakkab”. Rahu loob teadmise, et olukord on kontrolli all. Ainus, mida toetaja teha saab, on näidata välja oma siirast muret ja hoolt. Tuleb aktsepteerida leinaja(te) tujusid, ükskõik, millised need ka ei oleks. Samuti tuleb aktsepteerida nende leina, ükskõik, millise vormi see võtab. Inimesed tegelevad leinaga väga erinevatel viisidel, vaiksest stoitsismist kuni kurtmiseni.

Kuula ära. See on hingelise esmaabi andmisel kõige tähtsam. Tähelepanelikult kuulates saab kaasa aidata juhtunu ja sellega kaasnevate muljete õigele tõlgendamisele.

Püüdes mõista kaotusvalu, peaksid abistajad olema ennekõike tähelepanelikud kuulajad. Kuulama peaks nii seda, mida öeldakse, kui ka seda, kuidas öeldakse, sest palju informatsiooni edastab kõneleja kehakeel – miimika ja žestid. Inimesel, nii suurel kui väikesel, tuleb endast välja lasta kõik see, mis teda häirib. Parim väljaelamine on spontaanne – olgu see siis rääkimine või nutmine.

Vali sõnu. Toetajal tuleb olla tähelepanelik oma väljenduses, mida ja kuidas öelda. Valestiütlemised võivad suhted jäädavalt rikkuda. Näiteks tuleks püüda vältida väljendeid “kahetsusväärne juhtum”. Selle asemel tuleb öelda, et on väga kahju sellest, mis juhtus, ja ma tunnen valule kaasa.

Väljenduda tuleb kaasatundvalt, lohutada, mitte keelata leinajale kurbust. Vajaduse korral tuleb kinnitada leinajatele, et nad tegid kõik, mis nad suutsid, ja hoolitsus, mida lahkunu sai, oli parim võimalikest. Meenutada tasub lahkunu erilisust, tema armsaid omadusi. Lahkunust rääkides tuleb nimetada teda alati nimepidi.

Hoolitse. Toetaja ei saa valu ära võtta, ta saab seda üksnes jagada ja aidata leinajail tunda end vähem üksi. Kui kurb teade edastatakse lahkunu ühele lähedasele, siis tuleb kindlustada, et ta ei jääks üksi ega tunneks end mahajäetuna.

Hirm teadmatuse ees – mis edasi saab – teeb olukorra alati raskemaks. Erilist tähelepanu tuleb pöörata peres olevatele lastele, seda nii matustel kui ka järgnevatel kuudel. Nad on samuti haavatud ja segaduses ning vajavad tähelepanu, kuid vanemad ei suuda seda hetkel neile piisavalt pakkuda.

Lapse kaotuse korral tuleb vanemaid kohelda võrdselt, ei tohi unustada, et ka isad leinavad, neil on samuti valus, nemad vajavad samapalju toetust kui emad. Paljud isad tunnevad end leinamisprotsessist kõrvalejäetuna, kuna enamik tähelepanust ja toetusest on suunatud emale. Isa valu tunnustamine – see võib olla ainuke toetus, mida ta saab.

Puuduta. Füüsiline lähedus (kallistus, silitus, rahustav massaaž) annab vahetu turvalisusetunde ning aitab alateadlikult kaitsta psüühiliste traumade eest. Puudutamist ei maksa karta, see pakub tihti enamgi lohutust kui sõnad. Ent kui puudutamine on vastuvõetamatu, tuleb sellest loobuda, kuna inimeste lähedusetaluvus on erinev. Olulisem füüsilisest kontaktist on lähedase jaoks teadmine, et ollakse tema jaoks olemas.

Lase nutta. Nutt on tugev tundeväljendus, mis aitab vabaneda rõhuvatest tunnetest ja vaevavatest pingetest. Kuna pisarad on pingemaandamise viis, siis ei tohiks nutmist kunagi keelata.

Lase rääkida end tühjaks. Rääkimine on niisama oluline kui kuulamine. Kui juhtub, et täiskasvanu ei suuda kriisiolukorras orienteeruda, siis aitab tunnetest rääkimine tal toimuvast paremini aru saada ja toob nähtavale ka tema vastuoluliste tunnete põhjused. Seetõttu on oluline lubada lahkunust rääkida nii palju ja nii tihti, kui lähedased seda soovivad. Kõige enam abi on sellest, kui toetajad mõistavad juhtunust rääkimise vajalikkust, kuna see on üks osa leinaprotsessist.

Võimalda privaatsust. Lein on sügavalt isiklik, seda võib olla ebamugav väljendada kõrvaliste isikute juuresolekul. Vaid siis, kui tugiisik suudab hingeasju mitte edasi rääkida, saab kujuneda usalduslik suhe. Ta peaks püüdma vältida kaotusvalu rõhutamist asjasse mittepuutuvate isikute ees. Ta peaks esitama perele küllakutseid, kuid olema mõistev, kui need viimasel minutil tagasi lükatakse või kutsutud meelt muudavad.

Ole kättesaadav. On tavaline, et toetust pakutakse paaril esimesel päeval pärast matuseid ning hiljem hoidutakse kõrvale. Õige toetaja jätkab perele helistamist ja külaskäimist ka hiljem, olles alati valmis kuulama, asju ajama, autot juhtima, peres olevaid lapsi abistama – kõigeks, mida hetkel vaja.

Aeg-ajalt soovivad kaotust üle elavad leinajad toetaja juuresolekut selleks, et mitte olla üksi. Seda soovi tuleb austada ja tuleb õppida nendega ka lihtsalt koos olema. Mõnikord osutub vajalikuks lohutust pakkuv juuresolek sel ajal, mil nad oma mõtteid arutavad.

Paku praktilist abi. Tugiisik peab püüdma välja uurida, kuidas temast oleks kõige enam abi. Lõunasöök, muruniitmine, pesupesemine – kõiki neid asju on vaja teha. Aitamisega ei tohi aga ka üle pingutada, nii et leinajale ei jää enam midagi teha. Vahetevahel on vaja ka tegevusega hõivatust.

Julgusta kasutama leinanõustajat. Tavapärane inimlik hool ja professionaalne sekkumine on kaks erinevat asja. Inimlikul hoolitsusel on ennetav mõju, mis võib kergendada emotsionaalseid reageeringuid, mille all leinaja kannatab. Lähedase kaotamine ei ole iial kerge, kuid sõprade armastava, hoolitseva ja pikaajalise toe abil saab leinaja kergemini leppida kaotusega ning hakata uuesti elama.

Millest peaksid toetajad hoiduma

 Ära karda esitada küsimusi lahkunu kohta ning jagada mälestusi. Ent kui sa ei ole valmis kuulama, siis ära päri, kuidas leinajad end tunnevad.

 Ära väida, et tead, mida leinaja läbi elab. Keegi ei tea, mis tunne on teisel, kuigi ise võid olla läbi elanud samasuguse kaotuse.

 Ära võrdle leina teiste leinaga. Iga kaotus on sügavalt individuaalne ja nõuab isiklikku lähenemist.

 Ära moraliseeri ega õpeta. Ei tohi öelda, kuidas teine inimene peab end tundma ja kuidas juhtunust üle saama või mida ta peaks tegema. Ära julgusta ravimite ja alkoholi tarbimist. Ära arva, et surm paneb keelu naerule.
Palju rahulolu on mälestustes aegadest, mida lähedased koos veetsid.

 Ära tungi liiga sügavale hingeruumi, ära ole pealetükkiv. Kui omaksed ei taha juhtunust rääkida, pole vaja neid selleks sundida. Ära sunni peale oma abi, vaid ole olemas juhuks, kui sind vajatakse. Ära tiri leinajaid läbi leinaprotsessi. Nad ei unusta juhtunut nagunii mitte kunagi ja paranemine võtab aega.

 Ära väldi leinajaid, kui tunned end abituna ja ebamugavalt või ei tea, mida öelda. See võrdub inimese hülgamisega ajal, mil ta sind kõige enam vajab. Ära muuda teemat, kui leinajad mainivad lahkunut.

 Ära varja fakte. Kanna hoolt selle eest, et sa ei kujundaks toimunust ja eelolevast lähedastele moonutatud pilti. Varjamine võib põhjustada väga kiiresti usalduse kadumise. Usalduse kadumine võib aga omakorda põhjustada uue hingelise üleelamise.

 Ära püüa leida lapse surmas midagi positiivset!

 Ära ütle, et lapse kaotanud vanemad võivad alati saada teise lapse.

 Ära viita sellele, et neil on vähemalt nende teised lapsed või et nad peaksid olema tänulikud oma teistele lastele.

Abistaja ülesandeks on ennekõike keskendumine leinajale, et aidata tal hoida meeles oma igapäevaseid eluvajadusi ja öelda talle, kui tähtis ta tegelikult on, ka siis, kui ta süda on murtud.

Õpeta oma hinge
kõige kadumist kandma,
et kui kord udurätt
varjutab õhtused tähed,
siis sina rõõmsana lähed
elule sõbrakätt
hüvastijätuks andma.
Kersti Merilaas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 555 korda, sh täna 1)