Optimist raskustele vaatamata! Mai Mägi – rinnavähist 5 aastat hiljem!

Optimist raskustele vaatamata! Mai Mägi – rinnavähist 5 aastat hiljem!

 

Mustjalast pärit 63-aastasel Mail on palju rääkida. Ta on töötav pensionär, kes päevast päeva Saaremaa Muuseumisse sisenejailt piletit nõutab, sügisel ja suvel metsas marju ning seeni jahib, keda sõbrad teavad, kui üht üdini rõõmsameelset inimest, ent kes on jäänud ilma ühest rinnast, et tulla võitjana välja lahingust, mis tundus talle juba kaotatud olevat.

See oli täitsa juhus. Mul on väga hea kaitseingel. Läksin lihtsalt Haavli Varje juurde ja Varje ütles, et selles vanuses, mis sul praegu on, tehakse Tallinnas rinnauuringuid ilma rahata. Et käi aasta jooksul ära! Võtsin siis kaks kuud hoogu ja sain sõbrannaga kokkuleppele, et läheme koos. Unes ka ei osanud aimata, mis sealt tulla võib. Ma ei võtnud seda üldse endale mureks. Aga fakt on see, et kui ma oleks alles aasta lõpus läinud, siis ma ei istuks siin ega räägiks.

6. mail, kui mul oli sünnipäev ja oma perega lauda hakkasime istuma, oli sihuke suur ümbrik laual. Poeg ütles:„Ema, tee see ümbrik lahti. Mis see on siis, hommikust saadik kirjad laua peal.” Võtsin selle ümbriku ja ütlesin, et mis ma sellest lahti teen – nagunii on need sinu laste telefoniarved. Tõmbasin lahti ja seal oli, et kutsutakse kordusuuringule. Aga mul oli ju pilt juba täiesti selge. Hakkasin ise katsuma oma rindu, et huvitav, kummas see on, ja mitte midagi polnud tunda.

Läksin uuesti Tallinna, seal võeti proovitükk. Siis sain teada, et paremas rinnas, ja kui proovitükk oli võetud, oli teine päev terve see rind mul kõva. Kasvaja oli suur – 3 x 4 cm, näiteks minu kõrvalvoodis oli proua, kellel oli ainult 7mm. Aga nad ütlesid, et see ei ole mul väga kuri ega väga kiiresti kasvav.

Edasi tuli pikk ja vaevarikas suvi. Mäletan siiani Mai külaskäiku linnusesse suve keskel, kui tema muidu vahvaid lokke kattis lai suvekübar. Keemiaravi, mõtlesin. Tema aga naeratas ja kinnitas, et tervis hea, varsti tuleb tööle.

Läksin operatsioonile. Üks rind lõigati ära. Üle nädala aja, mis ma haiglas sees olin. Keemiaravi oli pärast, mis juuksed ära võttis. Üks kolleeg aga lihtsalt pidi tulema siia ukse vahele uurima, et kuidas tervis on?

Ma siis mõtlesin, et mis asja ma talle ütlen ja vastasin: „Ma tulen nüüd varsti tööle ja tõmban omal paruka pähe, aga kui ma kõrvad sisse unustan, siis tiri sa need kõrvad sealt karvade alt välja.” Ta hakkas naerma ning sellest ajast kadus see hirm ära. Sest ta nägi, et kui sa ise enda üle naerad, siis võivad teised ka seda teha.

Esialgu sai isegi juuste pärast nutta, kui need ära tulid. Aga nüüd mõtlen: issand, kui loll ma olin. Juuksed kasvavad ju uuesti. Aga inimene on hell sel ajal, kui ta ka seda välja ei näita. Ja märkab iga asja.

Nüüd lähen tohtri juurde – ma ei pane midagi tähele, ainult jutustan temaga. Aga siis oli sedamoodi, et kõrv oli kikkis, et mine tea, mis sealt võib tulla. Mul olid keemiatabletid peal, arst kirjutas need välja ja ütles, et neid peab viis aastat võtma. Aga mina nägin, et ta muigas sedamoodi, et viit aastat sa nagunii ei ela. Aga kas ta ka tegelikult nii mõtles…

Ega need tabletid ju ei ravi, vaid pikendavad eluiga, öeldi mulle enne operatsiooni. Vot sihukesi asju enne ei pane tähele, aga siis oled nii täpne. Ma ei ole elus nii täpne olnud. Teed näo küll, et mitte millestki aru ei saa, aga need asjad kumisevad tükk aega kõrvus.

Aga et Mai üks suur optimist on, tundsid ka arstid kohe ära.

Hiiu haiglas, kus ma olin, oli mandrilt üks kooliõpetaja – saksa keele õpetaja –, kellega me olime optimistid kahekesi. Ja siis arst saatis neid, kes virisesid ja nutsid, meiega koridori jutustama.

Hiiul on onkoloogiahaigla. Suur haigla, kus rinnavähiga haigetel on oma osakond.

Väga optimistlikud inimesed olid seal. Sihukest kiunumist ja virisemist ei olnud. Siin kiunuvad teinekord nii et vähe pole, et ümberringi on nii raske, aga seal ei ole sellist asja. Vähemalt selles osakonnas ei olnud.

Loe edasi tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)