Ain Seppik: Olen saarte valijate jaoks kompromisskandidaat

Ain Seppik: Olen saarte valijate jaoks kompromisskandidaat

 

Ain Seppik liigub tihti Saaremaal. Nüüd on ta neli aastat ka riigikogus Saaremaa saadik olnud. Täpsemalt küll Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa saadik. Seppik ütleb ise, et on Haapsalus osa oma lapsepõlvest veetnud ning kooliski käinud. „Saaremaaga seovad mind aga toredad inimesed ning Sihtasutus Turvaline Saaremaa,” räägib ta.

Mitmes kord te riigikogusse kandideerite?

Iseenesest kolmandat korda. 1999. aastal sain kuskil 1000 häält, olin erakonna nimekirjas 144., kuid häälte järgi ümberrivistudes jõudsin esimese 30 sekka. See andis lootust ja järgmine kord tuli siit piirkonnast üle 3200 hääle. Nüüd kandideerin siis kolmandat korda ja praegu tundub küll, et viimast. Tipp-poliitika on nagu tippsport, lõpmatuseni ei saa tipus olla.

Kui tippsport, siis tuleb ennast vormis hoida. Kuidas poliitik seda teeb?

Eks selleks ole erinevaid meetodeid. Mina liigun väga palju Eestimaal ringi. Kui oled ainult Toompea seinte vahel, ei saa asjast pilti. Räägin inimestega, kuulan nende muresid ja püüan neid, niipalju kui see võimalik on, realiseerida seadustes ja valitsuses – oleme ju praegu võimul.

Rahvas tihti arvab, et ta valib inimese, kes tassib seljas raha ja ehitab silda ja sadamat. Tegelikult valitakse ju seaduseandjat, kes teeb seadusi, ühiskonnas toimimise reegleid. Siia lisanduvad igasugu seminarid, lugemised, töö õigusaktidega…

Kui te käite mööda külasid ja valdu, siis kuidas tundub, millised need praegused probleemid on?

Ma ei taha öelda, et meie elu areng on üksiku erakonna teene, aga nelja-aastases võrdluses on eesti inimene märgatavalt vähem kurtma ja märgatavalt paremini elama hakanud.

Kuid üheks probleemiks on tööjõu puudus. Kui neli aastat tagasi räägiti tööpuudusest, siis praegu peaaegu et enam ei räägita. Võib-olla inimene ei saa kohapeal just seda tööd, mis talle meeldiks. Aga üldiselt – see, kes on võimeline tööd tegema, mingi töö ikka leiab. Küsimus on tahtmises.

Teine probleem, mis on üles kerkinud, on seotud meie kuulumisega Euroopa Liitu. Kardetakse võõrtööjõudu, et võõraid, kes ei ole meie kultuuri ja kommetega harjunud, tuleb massiliselt sisse, ja seetõttu on need probleemid päris teravad.

Samuti on päevakorral tervishoiuprobleemid, kiirabi kättesaadavus, päästeteenistuse kättesaadavus. Muretsetakse õhukese riigi üle ka – et kõik asutused on kohapealt ära viidud – ning Hiiu- ja Saaremaal räägitakse palju ka tõmbekeskuse Pärnu probleemist. Muidugi räägitakse ka pensionitest, aga rahast siiski üldiselt vähe.

Ma usun, et vaatamata kõikidele virisejatele (on olemas optimistid, pessimistid ja virisejad – see viimane on kõige hullem liik) on elu lihtsalt paremaks läinud ja siiski usutakse oma riiki. Ühiskond on pöördunud vaimsemate ja suuremate väärtuste poole.

Saarlane vaatab ikka asju oma mätta otsast…

Ei ole nõus. Oma Saares rääkis üks külaliikumise aktivist, et saarlased ei ole koostööaltid. Mina ei ole sellega nõus. Lugesin seda ja mõtlesin, et no tule külast välja ja tee koostööd! Saarlased on omapärased ja hiidlased ka.

Nad ei võta võõrast nii naljalt omaks. Minul ongi olnud kergem esindada nii saarlasi, hiidlasi kui läänlasi, kuna nad kõik on erinevad, ja mulle tundub, et hiidlased ei taha hästi saarlasi valida ja sama on Läänemaal – kui parajasti omasid ei ole, siis lepitakse kompromisskandidaatidega ka.

Siis teie oletegi nagu see kompromiss?

Jah. Lugesin hiljuti Hiiu Lehest juhtkirja, kus kurdeti, et jälle nad tulevad meie hääli püüdma. Nagu tuleks mingid viikingid vallutama. Ehk peaks sealgi natuke positiivsemalt mõtlema. Kuigi jah, Hiiumaalt on viimastel aastatel väga palju riigiasutusi ära viidud ja kui Saaremaalt veel kuidagi Pärnusse pääseb, siis Hiiumaalt ei saa sinna kuidagi. Paar päeva läheb ära.

Mättast rääkides pidasin tegelikult silmas seda, et kõik, mis kohapeal toimub, huvitab inimesi kõige enam. Kas meil on liiga palju omavalitsusi? Kui suur oleks normaalne vald?

Kusagil 3000 elaniku ringis võiks olla. Saaremaal on ühinemisprotsessid käinud mõnda aega. Kui Vaik oli Kärla vallavanem, siis ta ajas seda ühinemisasja, nüüd on ta Lümandas. Riigikogu liikmena ei ole ma tahtnud sellesse protsessi väga palju sekkuda. Valdu on palju seepärast, et nad ei suuda ennast ära majandada.

Saarlased peaksid sel teemal muidugi mõtlema – kuigi ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik Kihelkonnat ja Lümandat kokku panna, inimesed on nii erinevad. Või Mustjalat ja Lümandat… Mustjalas läksid eelmiste valimiste eel üritused päris tuliseks, hea, et ise vastu nina ei saanud. Inimesed läksid seal mingi maatüki pärast kõvasti vaidlema.

Kui me räägime tööjõupuudusest, siis millal tuleb Saaremaa ehitaja Soomest koju tagasi?

Lähemal ajal, osa on juba tulnud. Ehitajad ise räägivad, et kui neile makstaks 2/3 sellest palgast, mis nad Soomes saavad, siis tuleksid tagasi. Ent ehitajate palgad ei ole meil enam teab mis väikesed. Me räägime ikka ehitajatest, kuigi meil on ka neid, kes oskavad ainult küproki kruvi keerata. Aga tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu üks põhilisemaid printsiipe.

Püsiühendus?

Nüüd on asutud silla eest võitlema. Hea kolleeg Jaanus Tamkivi ütleb, et tema seisab silla eest. Ta võib ju seista seal mere kaldal, aga lahtisest uksest pole mõtet sisse murda. Täna pole keegi enam silla vastu, aga selle ehitamine ei ole ju ühe maja püstipanek.

Praegu on jõutud ju keskkonnauuringuteni. Käisin ka Taanis selles firmas, mis ehitas Rootsi–Taani vahelise silla, ja nemad rääkisid nii, et sellest ajast, kui otsus tehakse, kulub ehitamise alguseni vähemalt 10 aastat. Meil ei ole ka keskkonnamõjusid hinnatud ning enne ei ole mõtet otsust üldse vastu võtta, sest tegemist on ikkagi sajandi ehitusega.

Kõrval on ju näha Väike väin, mis oma kinnikasvamisega teeb palju muret.
Jah, tol ajal ei tehtud ju keskkonnamõju hinnanguid. Me peame oma keskkonda siiski kalliks pidama. Euroopa on ju oma keskkonna hävitanud ning eks nad nüüd Naturaga saavad vaatamas käia, kuidas loodus välja näeb. Kui te katsute Saksamaal metsa minna, satute parki.

Kui ma olen vaadanud televiisorist valimisreklaame, siis on mul tekkinud küsimus, kuidas Keskerakond on niimoodi tõstnud iivet, et see tehtud on?

Eks reklaam on reklaam ja kui te arvate, et Keskerakond on võtnud oma programmiliseks seisukohaks iga päev üks laps kuidagi valmis teha või päevas mitu, siis nii lihtne see ei ole.

Aga me oleme alati olnud vanemapalga, ranitsa- ja peretoetuste pooldajad. See „tehtud” on nüüd moesõnaks muutunud. Järelikult on reklaam hea, kui on teis mõtteid tekitanud.

Miks on osa seadusi populistlikud? Üks näide. Tuludeklaratsiooni esitades saab lisa maksuvaba soodustuse alates pere teisest lapsest. Minul on neli last, kuid mitte iial ei saa ma oma soodustust kasutada, sest ees on mingi müstiline maksimaalne maksuvaba miinimumi piir.

Ma arvan, et see tuleb tulevikus ära kaotada. Jah, meil on selliseid probleeme. Sama juhtus vanemapalgaga. Me enda arvates nagu kolm kuud lisasime sellele, aga kuidagi osati see juhend nii sättida, et inimesed ei saanud seda kolme kuud juurde. Niisuguseid asju kahjuks on, aga hea, et te teada andsite.

Mida siiski peaks tegema, et Eestis rohkem lapsi sünniks?

Tegelikult ju sünnituste arv kasvab. Meie saame teha seda, et laste kasvatamisel tuleks riik materiaalselt appi: koolivõrk, koolilõunad ja koolibussid… Et inimesed tahaksid lapsi saada. Siia juurde võib panna ka viljatusravi toetamise riigi poolt.

Miks ma olen optimistlik? Meid on ju siin Eestimaal olnud erinevate sõdade järel – olgu või 18. sajandi alguses pärast Põhjasõda – ainult mõnisada tuhat. Muidugi meid peaks olema rohkem, 45 000 ruutkilomeetri kohta on rahvast ikka häbematult vähe.

Kui me räägime sellest 25 000 kroonisest palgast avalikus sektoris, siis 1995. aastal sündis meil ainult 15 000 last, kes varsti hakkavad meil tööturule tulema. Kuni seniajani on tulnud 20 000 inimest aastas. Võtame kaod ka maha – kes on ära reisinud või ei ole elanud üldse nii kaua. Kui tuleb 10 000, siis kuidas sa neid muidu kinni hoiad, kui normaalset palka ei maksa. Meil ei jää lihtsalt muud üle.

Kas tööjõuturu üks probleem ei ole ka see, et meil seda ametiõpet, seda tublit töömeest ei taha eriti tulla? Kõik tahavad minna ülikoolidesse, mida meil on jalaga segada. Ka ei lähe tihti ju riigi raha eest saadud tasuta kõrgharidus riigi hüvanguks.

See on igavene probleem. Nõukogude ajal oli kolmeks aastaks sundsuunamine. Sellist asja me teha ei saa. Saaksime teha nagu sisekaitseakadeemias, et kui politseisse tööle ei lähe, tasud oma õpingukulud.

Siiski peab igal noorel olema võimalus ka maailma vaadata.
Kutse- ja kõrghariduse suhtes on teil õigus, aga viimasel ajal on asi oluliselt muutumas. Vaadake kas või sedasama Kuressaare ametikooli – areng on silmaga nähtav. Või Haapsalu lähedal kutsehariduskeskust oma kaasaegsete seadmetega. Ma usun, et hea spetsialist läheb varsti hinda. Riik peab seda soodustama, kuid toetama ka kõiki kõrgkoolis õppivaid andekaid inimesi.

Milline on teie sõnum valijatele?

Tulge valima, siis teie hääl otsustab midagi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)