Maaelu arengukavast ehk Kas „punaparunid” „siniparunite” vastu? (1)

Maaelu arengukavast ehk Kas „punaparunid” „siniparunite” vastu?

 

Maaelu arengukava aastateks 2007–2013 on pakkunud valimiseelsel ajal piisavalt kõneainet. Põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu arutas kava mitu korda, tehti enam kui 300 parandusettepanekut, millest ca pooled ka realiseeriti.

Sellest hoolimata jätkus kriitikat ka vahetult arengukava vastuvõtmise eel ja seda ka nende poolt, kes arutelust juba varem osa võtnud või vähemalt oleksid pidanud seda tegema ning oma ettepanekud nimetatud nõukogu ette tooma.

Üks neist on riigikogu maaelukomisjoni liige, reformierakondlane Imre Sooäär. Pole palju möödas ajast, mil Sooäär süüdistas mitme lehe veergudel põllumajandusministeeriumit ning -ministrit küll maaelu mitmekesistamisele suunatud toetussummade vähendamises, küll nende summade kantimises põllumajandustootjatele ning seeläbi suurpõllumajandustootjate soosimises. Poliitpropagandaks see jutt sobis, mitte aga tegevusjuhendiks.

Megatoetus mikroettevõtetele – milleks?
Reformierakond surus eelmisel nädalal toimunud maaelu arengukava (MAK) arutelul valitsuse nõupidamisel läbi muudatuse, mille kohaselt suurendatakse majandustegevuse mitmekesistamise toetusmeetme maksimaalset toetussummat ühe ettevõtte kohta 4,5 miljoni kroonini (põllumajandusministeeriumi pakutud 1,5 miljoni krooni asemel).

Maksimaalse toetussumma suurendamises pole esmapilgul ju miskit halba. Küll aga võtab asi mõru maigu, kui arvestada, et antud toetust saavad taotleda mikroettevõtted, kus töötab kuni üheksa inimest. Olles oma töös põllumajandusministrina külastanud küll väga paljusid mikroettevõtteid, pole ma näinud ühtegi sellist, kes suudaks keskmiselt 50-protsendilise omafinantseeringumääraga taotleda investeeringuteks 4,5 miljonit krooni toetusraha. Aga just selles asja olemus ongi.

Ehk ongi asja iva hoopis see, et teine muudatus, mis reformierakondlased maaelu arengukavva surusid, oli majandustegevuse mitmekesistamise meetmest taotlemiseks tagaukse loomine ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Kas selle muudatuse taga võiks näiteks peituda šanss, et mõisahärrad Imre Sooäärega eesotsas näevad siin võimalust oma häärbereid korrastada? Seda siis enam mitte oma rahakotile tuginedes, vaid mikroettevõtetele ettenähtud toetussummasid oma elujärje parandamiseks kurjasti ära kasutades.

Varemalt on põllumajandustootjaid tihtipeale „punaparuniteks” tembeldatud. Nüüd aga näikse Reformierakond tahtvat selle asemel, et toetada laialdaselt maal tegutsevaid väikeettevõtteid, subsideerida hoopis heal järjel olevaid mõisaomanikke.

Kas sellega tekitatakse põllumajandusdiskursusesse uus termin „siniparunid”? Kuidas muud moodi saakski kutsuda jõukal järjel olevaid mõisaperemehi, kes oma rahakoti säästmise huvides tahavad nüüd Suure Peetri kombel väikestelt neile ettenähtud toetusraha oma kaukasse krabada.

Raske valik kahe halva vahel

Maaelu arengukava arutelul valitsuse nõupidamisel oli mul kahjuks valida kahe halva vahel: kas nõustuda reformierakondlaste kavalate ettepanekutega või riskeerida sellega, et maaelu arengukava heakskiitmine lükkub edasi, mis oleks kaasa toonud toetuste avanemise edasilükkumise vähemalt poole aasta võrra.

Olen kindel, et niisugust hoopi selga ei oleks Eesti põllumajandustootjad väärinud ega ka talunud. Nad on selle rahaga arvestanud, teinud sellest lähtuvalt äriplaane ning kavandanud investeeringuid.

Arvan, et valisime kahest halvast parema – valitsus kiitis heaks Eesti maaelu arengukava aastateks 2007–2013, mis loob võimalused toetada Eesti maaelu järgneva seitsme aasta jooksul 14,5 miljardi krooniga.
Ajal, mis Rahvaliidu põllumajandusminister loob arengukavaga suurtele ja väikestele põllumajandustootjatele võrdseid võimalusi, eelistab meie koalitsioonipartner selgelt majanduslikult jõukamaid taotlejaid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)