PRIA pihtide vahel ehk Kuidas rannaelanikest riigipetturid said

PRIA pihtide vahel ehk Kuidas rannaelanikest riigipetturid said

 

Vaatamata tõsiasjale, et saarte põllud on kivised ja pole teab mis viljakad, on siin aastasadu põldu haritud ja loomi kasvatatud. Tehtud on seda ehtsaarlasliku tarkuse ja arukusega, kasutades ära iga puisniidu, kadakase rannakarjamaa ja mereranna. Saarlane ei saa lihtsalt lubada endale seda luksust, et karjatab loomi puu- ja põõsavabal põllumaal. Siis meil lihtsalt külvamiseks ja niitmiseks maad ei jagukski.

Tänu saarlaste elutargale lähenemisele põldude ja karjamaade majandamisel on tänane Eesti sellises seisus, et meil on, mida hoida ja väärtustada. Kui keegi tahab argumenteeritud tõestusmaterjali, siis võrrelgu vaid maakonniti, kust ja kui palju maad on esitatud Natura 2000 eelvaliku aladeks.

See on ju ometi Euroopa ametnike arusaam asjade õigest arengust. Kui suures ja arenenud Euroopas osatakse tunnistada oma tehtud vigu, sest mis muud see poollooduslike koosluste ja vääriselupaikade kadumine on, siis jääb mõistmatuks, kuidas Eesti vastavad ministeeriumid ja ametkonnad eesotsas nende juhtidega ei suuda oma pisematele mutrikestele ja asjakarpidele selgeks teha, mis on õige ja kuidas peaks toimima.

Kui Brüsselis ei mõisteta, mida tähendavad meile kadakased karjamaad, puisniidud ja karjatatud rannaalad, ei osata aimata, kuidas elatakse Salmel, Emmastes ja Abrukal, Vahasest ja Vilsandist rääkimata, siis võib sellest aru saada. Ei saagi nõuda, et euroametnik tunneks meie aastatuhandetesse ulatuvaid tavasid ja kombeid.

Selle jaoks oleme, ka siin saartel, valinud euroliitu oma esindajad. Selleks oleme ka valinud riigikogu ja valitsuse. Kui nad ei saa probleemidega hakkama, siis õppigu ja maksku kooliraha omast taskust või tunnistagu, et pea on kõva ja astugu tagasi. Ennekuulmatu jultumus on aga tembeldada sadu kaasmaalasi korraga riigipetturiteks. Kirjeldamatult alandav on ausal talunikul leppida teadmisega, et sa oled riigipettur.

Need olid emotsioonid. Nüüd faktidest. Vahetult enne jõule saatis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ehk PRIA talunikele üle Eesti koopiad peadirektori kt käskkirjast, milles teavitati neid ühtse pindalatoetuse määramise menetlustähtaja pikendamisest.

Põhjus on talunikel teada. PRIA poolt 2005. aastal tehtud ortofotod erinevad oluliselt varasematest. 2006. aasta algul aga uuendati põllumassiivide registrit, mille tulemusena ilmnesidki erisused uute ja varasemate kaardimaterjalide vahel.

Loomulikult hakati meeleheitlikult otsima väljapääsu tekkinud olukorrast ja vaja oli leida see patune, kelle kaela kogu süü ja võimalik rahaline kahju veeretada. Vana tõde on, et suure, tugeva, rikka ja ilusa hõlma ei julge kergelt keegi hakata. Nii võetigi ette väiksemad. Et Eesti maaharijate TOP 50-sse, kelle ühtne pindalatoetus ulatub igaühe puhul miljoni või mitmeni, ei kuulu ühtegi Saare- ega Hiiumaa tootjat-põlluharijat, selguski, et suuremad riigipetturid elavad saartel ja ranna-aladel.

Kuid minu teada pole ükski toetust taotlev põllumees ise põlve peal oma maadest kaarte joonistanud ega nende suurust kohvipaksu pealt ennustanud. Kõik kaardid on selleks koolitatud ametnike väljastatud. Kaartidel on mustvalgel kirjas väljastaja asutuse nimi: PRIA, väljatrükkija ees- ja perekonnanimi, amet, e-maili aadress ja väljatrüki kuupäev. Kaardil on selgelt välja joonistatud konkreetse põllumassiivi piirjooned ja suurus ning selle juurde kuuluval lisal on üheselt kirjas, et need on abiks eelseisva aasta toetustaotluse koostamisel.

Muidugi on PRIA-l õigus täpsema aparatuuri hankimisel või muude olude ilmnemisel põllumassiivid üle mõõdistada. Viisaka suhtlejana teavitatakse ilmnenud erinevustest ja muudatustest ka vastaspoolt ning minnakse koos uutmoodi edasi, sest aetakse ju ühte eesti asja.

Aga millegipärast nii ei toimitud. Tahes tahtmata tekib küsimus, miks tahetakse hukutada sellist suurt hulka põllumajanduslikke väiketootjaid-talunikke? Kas on see suurtootjate poolt kinnimakstud tellimustöö või ametnike aastataguste eksimuste ja möödalaskmiste meeleheitlik kinnimätsimise püüd? Ei saa ju tõsiselt võtta seda, et ministriproua Tuiksoo pole midagi kuulnud Saare- ja Hiiumaa kadakastest karjamaadest.

Kui nüüd küsida, mis Abrukal selle kõigega pistmist on, siis võib vastata: sellest sõltub suuresti elu püsimajäämine Abrukal. See, kas Abrukal on ka tulevikus niidetud põllud ja karjatatud rannakarjamaad, kuhu loodusilu nautima ja vaimu puhkama tullakse, või katab saart kolletav kulu vaheldumisi võssakasvanud kraavidega.

Praegu veel on meil Abrukal aga elu nagu talvel ikka. Veel üritab kaptenihärra Tõnis Siplane liinilaevaga Heili Abrukale pääseda, aga jää kasvatab muudkui koorikut. Laudas aina suureneb tallede arv, valmistades laudalistele rõõmu. Saare elanikud on terved ja toimekad, sünnipäevad tulekul.

Hoidke aga tervist ja head tuju, sõbrapäev ju tulekul. Ja teadke, et kuni Abrukalt kas või ühest korstnast ületalve suitsu tõuseb, käib Abruka Eestimaaga ühte jalga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 21 korda, sh täna 1)