Oh seda õnne ja rõõmu!

Oh seda õnne ja rõõmu!

 

Meie kõigi lemmik, võrratult roosa ja sulnis 14. veebruar – valentinipäev ehk sõbrapäev, on lõpuks ometi saabunud. Kauaoodatud võimalus näidata lähedastele välja oma sooje tundeid avaneb juba täna.

Kauni püha lätted ei ole aga kaugeltki mitte nii roosilised. Valentinipäeva eelkäijaks on iidne roomlaste paganlik pidustus, mida peeti alati veebruari keskel paganliku pühaku Lupercuse auks. Festival kujutas endast loteriid, kus noored Rooma mehed tõmbasid kastist teismeliste tüdrukute nimesid. Tüdrukud, keda välja loositi, pidid kombe kohaselt üheks aastaks täielikult anduma mehele, kes nende nime oli tõmmanud.

Et paganlikku festivali ohjes hoida, tegi paavst Gelasius loteriisse väikese muudatuse. Nimelt hakati korvist naiste nimede asemel tõmbama hoopis pühakute omi. Loosi võtsid nii mehed kui naised ja iga osavõtja pidi aasta vältel käituma selle pühaku kommete järgi, kelle nime ta oli tõmmanud. Pole vist vaja lisada, et muudatus Rooma meestele ei meeldinud.

Paganliku Lupercuse nime asemel oli Gelasiusel vaja leida pidustustele uus sobiv nimi. Paavsti väljavalituks osutus Valentin. Püha Valentin oli rooma preester, kes laulatas salaja noori roomlasi ajal, mil imperaator Claudius II oli keelanud meestel abiellumise, arvates, et abielus mehed on halvad sõdurid.

Oma tegevuse eest mõisteti püha Valentin surma. Legendi kohaselt saatis Valentin vangis istudes ise ka maailma esimese valentinipäeva kaardi. Ta olevat surma oodates armunud oma vangivalvuri tütresse ja vahetult enne surmaminekut kirjutanud armastatule hüvastijätukirja, lõpetades selle fraasiga: „Sinu Valentinilt”.

Paganlikust festivalist on nüüdseks välja kasvanud kogu maailma liitev ood armastusele. „Rõõm” on tõdeda, et sõbrapäeva tähistamisvõimaluste ampluaa on tänapäeval eriti kiirelt laienenud. Püha, mille traditsiooniline mõte oli oma tunnete avaldamine lähedastele, on kasvanud ülemaailmseks sõprade ees lipitsemise ürituseks.

Ei piirduta üksnes oma armsamale kirja saatmisega, mis on igati ilus komme, vaid lembesõnumeid saavad ka kõik teised vähegi tuttavad inimesed. Kolm protsenti lemmiklooma omanikest peavad koguni oma neljajalgset sõpra tol päeval kingituse vääriliseks. Suurt sõbrapäevaeufooriat õhutab veelgi takka massimeedia.

Nii raadio kui ka televiisor üürgavad enneolematuid valentinipäeva eripakkumisi ning reklaamivad mitmesuguseid virtuaalseid mänge, leidmaks oma Valentin või Valentina. Püha leiab kajastamist nii õppe- kui ka ametiasutustes, kus korraldatakse mänge, üritusi ja muid huvitavaid ettevõtmisi oma suurepäraste „töösõprade“ seltsis.

Lisaks on sõbrapäev hea rahateenimisvõimalus poekettidele ning meelelahutusasutustele. Juba poolest jaanuarist on kauplused täis südamekujulisi meeneid ja muud esmapilgul head-paremat, ent tegelikult äärmiselt ebapraktilist. Eriti noorte hulgas on saanud tavaks kinkida kõikidele sõpradele või ka lihtsalt tuttavatele midagi südamlikku, olgu selleks siis mõni südamekujuline meene, roosa tass või pehme mänguloom, kellel süles südamekujuline padjake kirjaga „I Love You”.

Loomulikult on ääretult tore, et selliste üliarmsate žestidega on võimalik oma lähedastele rõõmu valmistada. Oma suures armastuse ja hoolivuse näitamise hoos võiksid aga inimesed mõtelda sellelegi, kui palju nad kõike seda, mida nad ütlevad/kirjutavad, ka tõsiselt mõtlevad ja mida arvavad sõbrapäeva roosadest südametest teised inimesed.

Mida kommertslikumaks muutuvad tähtpäevad nagu sõbrapäev ja jõulud, seda rohkem tekib ka inimesi, kes neid päevi vihkavad. Ilusast mõttest alguse saanud pühad kaotavad oma olemuse, kui nende hullumeelse tähistamisega üle pingutatakse.

On äärmiselt liigutav saada roosiõit oma kallimalt või head kingitust parimalt sõbralt koos sooja kallistuse ja südamest tulevate sõnadega, kuid mis jääb järele sinu positiivsetest emotsioonidest, kui näed tuttavat inimest tänaval või koridoris naeratamas igale teisele vastutulijale, kandes ise roosat särgikest ja südamekujulist mütsikest ning jagades kõikidele omavalmistatud kaardikesi.

Ja kui ta siis lõpuks sinuni jõuab, tuleb ihust ja hingest teeselda üllatust ja heldimust selle žesti südamlikkuse üle. Tihti tekib sel puhul küsimus, miks ma ülejäänud 355 päeval aastast sellist ülevoolavat sõprust pole kohanud?

Prooviks siiski igas asjas jääda mõistlikkuse piiridesse ja anda endale aru, et kõik, mis tuleb Ameerikast, ei ole tingimata järgimist ja ületamist väärt – andmisrõõm on tore, aga…

Riin Aljas
Marili Pärtel
Hendrik Kuusk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 133 korda, sh täna 1)