Sõprus ei küsi…

Sõprus ei küsi…

 

Mis te arvate, kui täna on sõbrapäev, siis millest minagi täna kirjutan?
Õige!

Loomulikult sõprusest. Ja mitte sõnagi Valentinist. Olen lihtsalt rõõmus, et meil on üks uus päev, mis tuli küll nn mandunud Läänest, kuid mis on tänaseks kodustatud, meie argipäevi kaunistamas ja pidupäevi rikastamas. Ja on tore, et me nimetasime selle päeva just sõbrapäevaks. Muidu ei tuleks ju selle pealegi, et sõpru ühel kindlal päeval tervitada.

Olen sõprusele palju mõelnud. Ja pika elu jooksul saanud selgeks, et sõber on see, keda sa ei pea iga päev kuulma-nägema, kuid kes lihtsalt on olemas. Ka aastatepikkuse lahusoleku järel kohtudes on tunne, nagu oleksite vast eile koos olnud.

Sõpru ei pea olema palju, kuid nad peavad olema k i n d l a d. Sõprusega seoses tulevad mulle meelde Betti Alveri 1936. aastal kirjutatud read vürstitar Sulamiidist:

Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,
nad istusid koos ja jõid veine.
Kui üks löödi surnuks tänaval,
ta ütles: lööge ka teine.

Minu jaoks on see ülim maksimalism sõpruses.

Veel tahan ma teile meelde tuletada, et sõprus on midagi konkreetset, sõprusega ei kaubelda, ei tingita. Sõprus ei tea, mis on kadedus. Eriti veab nendel, kelle parimateks sõpradeks on kaaslane (oma mees või naine; ma ei salli sõnu abikaasa ja elukaaslane, sest abikaasa on ju ka elukaaslane!) igapäevaelus, ema, isa, omad lapsed. Selles mõttes on minul näiteks kõvasti vedanud…

Sõprus on nii enesestmõistetav asi, et sellest ei sobi nagu isegi rääkida ja selle pärast jätkan ma siitkohast selle oma luuletusega, mille kirjutasin Ott Arderile, kui ta sai 50. Ja teen ühtlasi ettepaneku mõelda täna ka oma juba surnud sõpradele.

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõber ei küsi
„kas oled mu sõber?” –
ta tuleb sul karguks,
kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut
„kas olen sul ainus?”,
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike.
Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 998 korda, sh täna 1)