Sotside esinumber Andres Tarand soovib hiidlase saarlaste abil riigikokku viia

Sotside esinumber Andres Tarand soovib hiidlase saarlaste abil riigikokku viia

 


Miks otsustasid seekord kandideerida just Saaremaal? Varem oled parlamenti pürginud ikkagi pealinnas või selle lähiümbruses?
Saaremaa on üks armas maa. Olen siin palju liikunud noorpõlves, kui ma aspirant olin. Tookord, tõsi küll, ei liikunud ma kogu Saaremaal, istusin Viidumäe kandis paigal.

Muide, kas me võiksime sinatada? Eelmine kord, kui proua linnapeaga vestlesin, siis me teietasime, hiljem aga lugejad helistasid ja ütlesid, et see polevat saarlaste moodi.

Minugi poolest. Omandasin ise ka selle kombe Saaremaal. Kui nüüd aga minu kandideerimise juurde tagasi tulla, siis on sellega järgmised lood: olen juba poolteist aastat Eestist eemal olnud ja mõtlesin, et ehk piisab… Kuid kogu see mangumine, mida meie kohalikud erakonnad harrastavad, teeb ju meele härdaks ja ikkagi annad järele.

Aga on ka kolmas ja küllap vist kõige olulisem põhjus – siin saarte peal, täpsemalt Hiiumaal, elab üks väga tubli mees, Kalev Kotkas. Temale ei oleks mul kahju oma hääli kinkida. Kui mõned siin alles ärplevad, et viivad Eesti peagi viie rikkama Euroopa riigi hulka, siis see Hiiumaa mees on Emmaste valla viie rikkama valla hulka juba viinud.

Sain ma nüüd õigesti aru – kavatsust kandideerida sul algul üldse ei olnud?

Mul polnud kavatsust ka Euroopa Parlamenti kandideerida. Ka see oli partei palve. Eurovalimistel olin nimekirjas alles kuues, siis aga andis Isamaaliit sisse eelnõu, et järjekord tehakse nimekirjas ümber vastavalt kandidaatidele antud häälte arvule. Nii ma sinna europarlamenti sattusingi.

Järelikult võib öelda, et oled sotside peibutis, kui sa ka riigikokku valituks osutud, siis europarlamendist ikkagi ära ei tule?

See minu äratuleku võimalus on puhtteoreetiline. Mulle pole kunagi eriti meeldinud, kui ministrid kandideerivad vallavolikogudesse, olen seda alati kritiseerinud. Kordan, minu eesmärk on Kalev Kotkas kuidagi riigikogusse viia. Kuna saarlased hiidlasi valima eriti ei kipu, siis loodan, et ehk annavad nad mõne hääle minule.

Milline oleks siis sinu sõnum Saaremaa valijale?

Eelkõige on see seotud minu erialaga – klimatoloogia ja energeetikaga. Viimase 15 aasta jooksul on erinevad valitsused väga palju rääkinud regionaalpoliitikast. Seda valimiseelset juttu võib ju pajatada, kuid sisuliselt pole regionaalpoliitikat Eestis veel tehtud.

Regionaalpoliitika tähendab kohalike võimaluste, ressursside, loodusvarade kasutamist. Kõik see tuleb ühitada kohalike inimeste kogemuse ja oskustega, tuleb luua alus, et kohapeal hakkaks asi tööle, et siin poleks ainult teenindamine, vaid ka millegi tootmine. Kõige alus on aga energia. Kui näiteks siin Saaremaal soodustada odava ja puhta energia kasutusele võtmist, siis hakkab siia tõenäoliselt ka töökohti tekkima.

Mida silmas pead?

Pean silmas saarte peamist loodusressurssi – tuult ja tuuleenergia kasutamist. Praegu on kogu Euroopas selles valdkonnas tekkinud uued suunad… Välja on töötatud projekt, mis ulatub EL-i läänepoolseimast piirisaarest, so Iirimaast Saaremaani. (Siinkohal näitab vestluspartner mulle värvikat ja muljetavaldavat skeemi – U.K.) See on üks võimalus kohaliku elu edendamiseks.

Ma ei taha sugugi väita, et teised eluvaldkonnad nagu näiteks turism ja muud merega seotud tegevused soiku peaksid jääma. Kalapüük ei kao kuhugi, kuid ühe pooleteist-megavatise tuulegeneraatori ülesseadmine annab juurde vähemalt kaks uut töökohta. See on Saksamaa andmetel. Kõne all olev EL-i projekt on tehtud mitmeks aastakümneks ja see pole vaid nende valimiste jutt. Selline oleks minu ettepanek.

Kuivõrd kursis oled oma erakonna programmiga?

Eesti uudistega olen võõrsil ikka kursis. Kuid siinsetesse sõnavahetustesse pole ma eriti sekkunud.

Tuleksin ikkagi tagasi selle viie rikkama riigi teema juurde. Tajusin sinu sõnades teatud irooniat.

Siin Eestis võib ju puhuda kõiksugu jutte. Kuid EL-is on kõik need asjad tegelikult ju välja arvutatud ja seda on tehtud põhjalikult ning korrektselt. Tegelikult me saavutame EL-i keskmise taseme alles aastaks 2030. Euroopas on ühtekokku 20–25 riiki, keda Eesti ei püüa kinni ka selleks ajaks.

Siin räägitakse Portugalist, et Eesti justnagu olevat sellest riigist juba möödas. Võimalik, et see nii ka on. Kuid tasuks arvesse võtta, et Portugalis ei käi 30% elanikest koolis. Võib ju ette kujutada, et rahvaga, kes ei viitsi õppida, on väga raske ka edasi liikuda. Järelikult on võrdlus Portugaliga väga halb näide.

Reformierakond on seda nippi (katteta lubaduste jagamist) juba kasutanud – 9000-kroonise keskmise palga pidime ju saavutama juba selle sajandi alguseks. Tookord oli see kahekordse koefitsiendiga luiskamine. Sama lugu on ka selle Euroopa rikaste riikide püüdmisega. Kui mitte hullem…

Kuidas sa üldse populismi suhtud?

Ei sellest ega ka teistest ulakustest, mida meie erakonnad harrastavad, pole vist pääsu. Eelkõige pean silmas majanduse ja poliitika tihedat põimumist. Ma vaid loodan, et valijaskond oskab ise kõigele sellele reageerida, sest poliitiku jaoks ei ole hullemat karistust kui see, et valijad talle oma hääli ei anna. Kui ikka poliitik teeb jätkuvalt hämaraid tegusid ja valija seda tähele ei pane, siis on midagi väga viltu.

Eestis on üldse levinud suhtumine: „Ah, nad kõik on seal ühesugused…” Seda on väga lihtne öelda, sest siis pole sul endal mitte mingit vaeva. Kõikides riigikogudes on enamus kaldunud hankima privileege endale. Kuid alati on olnud ka neid, kes on sellise käitumise vastu olnud. Tõsi küll, kahjuks on see mõistlikum pool seni vaid kahanenud.

Tundub, et viimaste presidendivalimiste ajal tekkis meie ühiskonna meeleoludes lootustandev pööre. Aga kui palju sisaldas nende valimiste lõplik tulemus (Ilvese presidendiks saamine – toim.) korruptsioonivastast meelsust, mis Eestile on praegu väga vajalik, seda peaksid näitama eelseisvad valimised. Kui osavõtt neist jääb väikeseks, siis võib väita, et demokraatia Eestis on ikka veel nö punga staadiumis.

Kas sotsid on liikumas astmelise tulumaksu pooldajate suunas?

Selles ei ole me veel täielikult kokku leppinud ja mina isiklikult seda ei poolda. Kuid ma olen selle poolt, et tõsta tuleks kõiki neid miinimume (miinimumpalgad jne). Eesti on üldse selline imelik koht – pidevalt meil tõuseb mingi keskmine näitaja.

Meie häda on selles, et kui rääkida palkadest, siis keskmisest üleval pool asub 1/3 inimestest ja allpool 2/3. Õnneks on meie ajakirjandus selle [statistilise] triki ära tabanud. Tegelikult peaks aga keskmine olema sümmeetria ja näiteks miinimumpalga, maksuvaba miinimumi tõstmine aitabki meil seda sümmeetriat saavutada. Ühesõnaga aidata tuleks neid, kel miskil põhjusel on kehvemini läinud. Selles mõttes olen ma sots, mitte aga igas mõttes.

Sotside koduleheküljel on öeldud, et maakonnad tuleks muuta kohalikeks omavalitsusteks.

Isiklikult olen ma siin eriarvamusel. Minu seisukoht on tugevad omavalitsused, see aga tähendab, et nende maksumaksjate baas peab olema suurem. Minimaalselt peaks omavalitsuses elama 5000 inimest. Näiteks ei ole ju mõtet sellistel omavalitsustel, kus vald on ainuke palgamaksja. Minu salajane soov oleks, et maakonnad olekski Eestis ainukesed omavalitsused. See oleks nagu Šveitsis – kantonite süsteem.

Rääkisime siin majanduse ja poliitika põimumisest. Meie ajalehe omanik on Vjatšeslav Leedo. Teie erakonna koduleheküljel heidetakse talle ette kokkumängu Keskerakonnaga. Millised on sinu suhted temaga?

Ma ei ole isiklikult temaga tuttav, kuid olen temast väga palju kuulnud – nii halba kui head. Ma ei oska praamidega seotud lugude kõiki telgitaguseid kommenteerida, kuid üks on selge – ta on omamoodi monopolist ja selles tema jõud peitubki. Minister Atonen üritas talle konkurentsi tekitada, see ettevõtmine kukkus aga läbi.

Sotside valimisprogrammis räägitakse Tallinn–Tartu maanteest ja mitte sõnagi ei ole seal Saaremaa püsiühendusest.

Kogu see püsiühenduse ja praamide küsimus on meile Öresundi silla näitel mõnevõrra petlikult ette mängitud. Me siiski ei tohiks unustada, et Öresundi sild teenindab regiooni, kus elab 13–14 miljonit inimest. Saaremaa ja ka Eesti on sellega võrreldes tilluke ala. Seega tuleks püsiühenduse teema arukalt ja mitmeid kordi läbi arvutada.

Kas sa ikkagi pooldad või ei poolda püsiühenduse rajamist?

Kommenteerides majandusministeeriumi kõrge ametniku seisukohta, et silda Muhumaale enne 10 aastat ei tule, väitsid reformierakondlased kõlavalt, et see olevat saarlastele näkku sülitamine.

Muidugi, nüüd enne valimisi said nad näilise teema, mida pureda. Nad teavad ka ise väga hästi, et järgmise riigikogu koosseisu ajal seda kohe kindlasti ehitama ei hakata, sest Saaremaa silla arutelu pole veel kuigi küpsesse staadiumi jõudnud. Mina ei ole silla poolt ega vastu.

Enne otsustamist sooviksin ikkagi näha konkreetseid ja veenvaid arvutusi näiteks selle kohta, milliseks kujuneb silla maksumus ja tasuvusaeg. Praegu on olemas mingid umbmäärased hinnangud. Muidu kujuneb välja nii – nagu meil siin Eestis ehitustega tihti on juba olnud –, et ega see tühi maksagi midagi, siis aga selgub, et kõik läheb kavandatust kaks korda kallimaks. Sama lugu juhtus ka Öresundiga – praamid ei surnud välja, need jäid alles, sest on palju odavamad.

Oled siis veendunud, et enne kümmet aastat silda kohe kindlasti ei tule?

Enne valimisi tahaks ju saarlastele öelda, et viie, kuue või seitsme aasta pärast te selle silla saate, kuid mina küll kahtlen. Kogu see silla-lugu pole enamat kui peibutuspart – lubame neile, küll nad siis meie poolt ka oma hääle annavad.

Kas on erakondi, kellega sotsid mitte mingil juhul tulevikus koostööle ei lähe?

Praegu ma erakonna nimel loomulikult rääkida ei saa. Kuid isiklikult olen kindel, et ilmselget korruptsiooni harrastavate erakondadega ma koostööd teha ei tahaks.

Keda silmas pead?

Eelõige Keskerakonda ja Rahvaliitu. Ühel on ju see Tallinna vanalinna korterite afäär käsil ja teisel veel kestmas maade afäär. Ei saa ju olla, et parteipealikud mitte midagi ei tea. Ja osaliselt teeb Reformierakond samasuguseid trikke.

Kuid kui me juba need kolm oleme välistanud, siis polegi siin Eestimaa poliitilisel maastikul enam kedagi. Kui näiteks ma oleks veel võimeline peaministriks minema (aga ma ei lähe selleks), siis ütleksin kohe esimesel kohtumisel, et nüüd me istume siin koos kolme erakonnaga ja see valitsus peab olema tervik.

Ja kui mõni minister hakkab ministeeriumis ajama oma partei rida, siis selline minister peaks kohe lahkuma. Vaadake näiteks, kuidas on Soomes – ükskõik, millised erakonnad valitsust ka ei moodustaks, valitsus töötab siiski riigi nimel ja mitte ükski minister ei täida seal oma parteiliidri korraldusi.

Kas eelnevast võib siis järeldada, et Tarandist enam mitte kunagi peaministrit ei saa?

Selle perioodiga minu poliitilises arengus on vist kõik ühel pool. Kui ma nüüd väga ülbelt öelda tahaksin, siis peaksin ootama, mil ühiskond on mulle järele jõudnud. Ehk siis hakkan taas peaministriks. Kuid ma ei saa nii kaua oodata, jään vist liiga vanaks.

Kas võib selle vastuse ka ära trükkida?

Võib, kuid tasuks aru saada, et selles vastuses on mul ka pisut huumorit sees.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)