Valimiste naljanumbrid (1)

Valimiste naljanumbrid

 

Üks valimiste naljanumbreid on Postimehe online-küsitlus teise lehekülje ülanurgas, see värviline kettakene seal oma protsentidega.

 Juba nädalaid küsitakse ka eelistatavaid erakondi. Ja juba nädalaid näitab kettakene ülekaalukat poolehoidu Isamaale ja Res Publicale. Nii ka viimane ring 12. veebruaril – 26%. Järgneb 17 protsendiga Sotsiaaldemokraatlik Erakond, võrdselt Reformierakonnaga. Keskerakond on 6 protsendiga peaaegu et punase laterna osas, paaris Iseseisvusparteiga. Vaatad seda ja siililegi on selge, et see kõik on üks suur jama.

Kui tõsiselt järele mõtlema hakata, pole mingit jama. Õigemini – jama on meie oma peas. Kõiksugused Gallupid, Emorid, Kivirähad ja Saared on meid teleriekraanil ja ajalehtedes ära harjutanud, et alailma käivad mingisugused sotsioloogilised uuringud. Ja muidugi uuritakse ka inimeste poliitilisi, erakondlikke eelistusi. Igapäevases infotulvas jääb meile kahe silma vahele, et need on just s o t s i o -l o o g i l i s e d uuringud.

Sotsioloogia on aga teadus oma kindlate põhimõtetega ning sotsioloogilised uuringud viiakse läbi teadusliku metoodika alusel. Üks põhilisi nõudeid on seejuures presentatiivsus, esinduslikkus: küsitletavaid tuleb valida kindlate reeglite järgi. Ainult see tagab tulemustegi esinduslikkuse, arvestatavuse.

Postimehe internetiküsitlus pole mingi sotsioloogiline uuring. See on lihtsalt küsitlus, millele vastavad suvalised inimesed, kellele s e e arvutimäng meeldib. Ja saamegi teada mingi ebamäärase inimhulga arvamuse, kusjuures meil pole udust ettekujutustki, kes need inimesed on. Kui me seda harjumusest tahame võtta sotsioloogilise uuringuna, oleme ise lollid, petame end ise.

See tulemuste suhtelisus… Sotsioloogidki hoiatavad, et tulemused on tõele lähedased, aga mitte viimase instantsi tõde. Kui aga midagi pidevalt viltu läheb… Mõtlen siin seda Rahvaliidu fenomeni. Et valimiste eel näitab reiting madalseisu, aga valimistulemus saab ometi kopsakas.

Andrus Kivirähk arvas, et Rahvaliidu valija on niisugune, kes ei vali erakonna, vaid tuttava näo järgi. Võib-olla, muudki võib olla. Mina olen siiski hakanud natuke kahtlema ka neis uuringuis endis. Kui presentatiivne küsitletavate valik ikka päriselt on? Rahvaliidu valijana näen ma peamiselt maainimest, eelkõige eakamat. Palju aga küsitlejad tegelikult linnast välja saavad? On ikka küsitletavate hulgas esinduslik valim tavalist, külas elavat maainimest?

Selgi korral leidub õelutsejaid, kes parastavalt näevad Rahvaliitu valimiskünnise taha jäävat, sest see küsitlus… Muidugi pole see tõenäoline. Kui ikka kaine pilguga ringi vaadata, siis ühtki teist erakonda ei ole, kes nii tugevalt maarahva eest seisaks. Ja kelle poolt siis maainimesel hääletada on? Teiselt poolt pole usutav seegi, et nad oma eelmiste valimiste taseme saavutavad, veel vähem ületavad – nagu nad ise ärplevad.

Sest spekulatsioonid maa-asjade ümber, manipulatsioonid presidendivalimiste eel ja mõned muudki asjaolud ei jää kindlasti mõjuta. Ning arvata võib, et rohelisedki neilt mõne hääle napsavad. Aga küllap me Villu Reiljanit peale “Karvaste…” taas ka Toompeal näeme. Kas aga taas ministrina, on juba omaette küsimus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)