Kas julgeme kanda vastutust Eesti ees?

Kas julgeme kanda vastutust Eesti ees?

 

Ajast-aega on rahvas hinnanud tsirkust ja vajanud leiba. Valimiste eel otsivadki erakonnad kolikambritest klounimaskides naerunäod ja asuvad tõotama suurt õnne, raha ja rikkust.

Erakondade valimiskampaaniaid jälgides tundub, et oleme lollidemaal, kus kasvavad rahapuud, voolavad piimajõed ja kerkivad pudrumäed. Kõik tõotavad kõike, parteide programmidki on äravahetamiseni sarnased. Kui ühed lubavad paradiisi 15 aastaga, siis teised juhatavad tõotatud maale kohe.

Ollakse varmad selgitama raha leidmise vajalikkust ühe või teise eluvaldkonna jaoks, samas ei osata põhjendada, kust oma tõotuste teostamiseks kate leitakse.

Kõik lubavad turvalisust, selgitamata, mida selleks teha. Iga erakond tõotab paremat ja kättesaadavamat haridust – haridust on prioriteedina nimetatud kõigil viimastel valimistel, ometi pole selles valdkonnas paranemist märgata. Suurte lubaduste väljakäimisel lähtutakse põhimõttest: mida rohkem, seda uhkem.

Lubada on lihtne: Eesti tingimustes ei saa ükski erakond valitseda üksi, seega saab hiljem alati viidata koalitsioonipartneri pahatahtlikkusele. Enda omaks aga võib nimetada kõike, mis viimase nelja aastaga on tehtud, ja lubada saab asju, mis on juba riigieelarvesse sisse pandud.

„Pensionid tõusevad mitte seetõttu, et võimu juures on üks või teine erakond, vaid lähtuvalt seadusest. Pensionitõusu lubada on sama hea kui öelda, et tänu meile tõuseb päike,” selgitas Marek Srandberg Postimehele, miks rohelised ei luba pensionitõusu.

Valitsejad ei soovigi diskussiooni valijaga

Tänaseks ei ole sisuline kampaania õieti alanudki ja erakondade enesetutvustus on peaasjalikult koosnenud teiste mustamisest ja enda ülistamisest.

Tundub, et tänased valitsejad ei soovigi valijaga diskussiooni ega ärgita kodanikke aktiivsusele, sest passiivse valijaga on kergem manipuleerida. Kodanikke koheldakse kui ullikesi, kelle ees on uhke avamistel linte läbi lõigata, rahatšekiga liputada või kõva häälega „tehtud” kisendada.

Kindlasti ei peeta valijat võrdväärseks diskussioonipartneriks, ammugi mitte selleks, keda kuulata. Nõukoguliku mentaliteedi kohaselt peavad valitsejad end andekamaks, ilusamaks, targemaks. Nõukogulik pärand on kombineeritud uue aja rahavõimu usuga, mis peab loomulikuks, et kõik on ostetav ja müüdav. Riigikogu teatud otsustustes võib märgata taotlust kindlustada ennekõike endile hea elu.

Muuseas, ka nõukogude režiimi ajal räägiti sellest, kui tähtis on tavaline tööinimene ja kui oluline on kindlustada kõikidele võrdsed võimalused. Mäletatavalt olid olemas ka võrdsematest võrdsemad ja sama mentaliteet pole tänagi kadunud.

Riigipoolne parteide rahastamissüsteem kinnistab võimulolijaid võimule. Neil on kergem saada valituks, sest võimuerakonnad saavad kampaaniaks kasutada rohkem maksumaksja raha ning leida sponsortoetusi.

Kord-korralt on riigikogu valimised muutunud kallimaks ja kuigi mõttetut raharaiskamist on üritatud seadustega piirata, on katsed ebaõnnestunud. Täna lubavad valijatele kõige suuremat raha valitsusparteid, kuid paradoksaalselt on just need erakonnad ka kõige suuremad valimisrahaga priiskajad, mistõttu võib kindel olla, et mõnedki lubadused hiljem just tuulde heidetud raha tõttu teostamata jäävad.

Kui varem valitses meid Moskva, siis täna usutakse Tallinnas teadvat, mis on meile parim. Valimiskampaaniaks saabuvad pealinnast parteide ustavad jüngrid, kes jehoovatunnistajaliku veenvusega meid oma usku pööravad.

Lummatuna oleme andnud tuntud sportlasele, telenäole või muidu ilusale kuulsusele oma hääle, mõtlemata, mis saab hiljem. Valija peaks endalt küsima, mida on siit riigikokku valitud Tallinna inimesed piirkonna heaks teinud. Kurb on see, kui valituks osutunud tuntud inimeste ainukeseks vooruseks jääbki show tegemine rahvale. On selge, et vaid kohapealset probleemistikku põhjalikult tundes on kohalikke valupunkte võimalik efektiivselt lahendada pealinnas.

Valimine tähendab vastutuse võtmist

Nõukogude ajast pesitseb inimestes usk, et meist ei sõltu midagi. Kuigi noorem ja haritum elanikkond sooviks poliitilise maastiku puhastumist, on just nende seas valitsemas usk, et valimistega pole võimalik midagi muuta.

Öeldakse, et minu hääl ei mõju ja et mina valima ei lähe, sest niikuinii jääb kõik vanaviisi. Kui nii mõtleme ja valima ei lähe, siis miski ei saagi muutuda. Me peame ise tahtma ja julgema võtta vastutust Eesti riigi saatuse eest ja võitlema oma veendumuste eest.

Eestis ei ole klassikalisel kujul vasakpoolsust ega parempoolsust välja kujunenud, programmid ja loosungid on teisejärgulised. Kõige olulisem on mentaliteet, mida kandidaadid esindavad.

Küsimus on selles, kas valida parteisõdur, kelle ainus eesmärk on ükskõik millise hinnaga karjääriredelil liikuda, või isik, keda kannustab soov edendada Eesti elu. Kui inimene on usaldusväärne, siis järelikult on ta õige isik, keda valida, ja tema erakond õige erakond, keda eelistada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)