Teine teisel pool Saaremaa silda (1)

Teine teisel pool Saaremaa silda

 

Saaremaa on kahtlemata eriline maakond, olles nagu Läänemaagi üks muinasmaakondadest. Nii Saare- kui ka Läänemaa dokumenteeritud ajalugu ulatub 13. sajandi algusaastatesse. Saare- ja Läänemaal on olnud juba siis ajada ühiseid asju, mida kinnitab ka kiri kivil Lihula mõisapargis: 1220. aastal võitsid läänlased ja saarlased siin rootslaste väe.

Inimesi, kes tunnevad ennast selle maanurgaga seotuna, on päris palju nendegi hulgas, kes Saaremaal tegelikult enam ei ela. Ja paljud nendest, kes siin enam ei ela, on lahkunud häda sunnil – kui tööd ei ole, siis ellu ei jää.

Kõigil peaksid olema võrdsed arenguvõimalused

Olen kindel, et nii saarlased, hiidlased kui ka läänlased peavad oma kodu kalliks ja tähtsaks. Inimene tahaks, et tema kodukanti tähtsustataks ka riiklikult. Nii nagu lauldi kaheksakümnendatel – kuni su küla veel elab… Ükski piirkond ei tohiks tähelepanu alt välja jääda, kõigil peaksid olema arenguks võrdsed võimalused. Erilist tähelepanu vajavad sellised piirkonnad, mis on geograafilise eripära tõttu püsiva arengutakistusega ehk Eesti tingimustes saared.

Kui me täna ei tähtsusta regionaalset arengut, siis süveneb ebavõrdsus ja kihistumine regiooniti veelgi. Vaatamata sellele, et tõsistele regionaalsetele erinevustele Eesti riigi sees on tähelepanu juhtinud ka väliseksperdid, ei ole see teema avaliku diskusiooni objektiks saanud. Sellest on oluline rääkida just praegu, enne valimisi, sest kui ka järgmine valitsus ei võta midagi ette maapiirkondade tühjaksvalgumise vastu, võib nende edasine saatus osutuda kurvaks ja vigade parandus vägagi kulukaks.

Juba praegu on meil siin Eesti lääneservas sageli tunne, et keegi ei kuule meid. Aastaid kestnud hiiliv haldusreform on meie olukorra paljuski halvemaks muutnud – seda kinnitab ka Tallinna Ülikoolis Läänemaa kohta tehtud uurimus.

Riigiasutuste koondamine nelja keskusesse tähendab seda, et paljudes valdkondades ei tehta otsuseid enam kohapealseid olusid tundes. Ent probleem on ka selles, et viimase viie aasta jooksul on Kuressaarest nagu Haapsalustki koondatud kümneid töökohti, mis omakorda tähendab, et siit on lahkunud just kõrgemat haridust omavad töötajad.

Mis omakorda vähendab paikkonna vaimsust ja arengupotentsiaali. Kusjuures enamik neid töökohti pole lõplikult kadunud, vaid need on kuskil – Tallinnas või Pärnus – ikkagi alles. Me ei ole saanud rahuldavat vastust ka selle kohta, miks tsentraliseeritakse. Kui protsess algas, siis öeldi, et kokkuhoiu pärast; nüüd öeldakse, et kõik teevad ju nii, aga nagu tõdeti ka ülalmainitud uurimuses – mingeid arvutusi, mis kokkuhoidu kinnitaksid, tsentraliseerijad esitada ei suutnud.

Maavalitsus kannab paikkonna identiteeti

Ka maavalitsuste likvideerimisest on räägitud juba aastaid. Maavalitsused ja eriti maavanemad ei satu ajakirjandusegi orbiiti just sageli. Põhjusi on ilmselt mitu: kas keegi mäletab maavalitsustega seoses mõnda skandaali? Kui skandaali pole, siis pole ka millestki kirjutada. Ja maavalitsused ise on olnud enda kiitmisel tagasihoidlikud – inimesed lihtsalt ei tea, millega nad tegelevad.

Kuid laskem kõneleda faktidel: näiteks Saare maavalitsuse maaosakonna töö tulemusel on moodustatud 41 233 katastriüksust, mis tähendab, et tuhanded füüsilised ja juriidilised isikud on saanud läbi tagastamise, erastamise või ostu maaomanikuks.

Saare maavalitsuse eestvedamisel ja taganttõukamisel on Saaremaa silla esialgsest arglikust unistusest kasvanud välja reaalne projekt, mis Saaremaa arengu huvides tuleb võimalikult kiiresti realiseerida. Ka Saaremaa süvasadamast poleks maavalitsuse toeta asja saanud jne.

Kadunud Robert Lepiksoni kuulus väide, et vesi ei saa torus joosta kahes suunas korraga – maavanem peab esindama riigi huve ja tagama kohapealse tasakaalustatud arengu –, ei ole õige, sest kas siis paikkonna tasakaalustatud areng ei ole riigi huvides? Praegu tundub, et maavalitsused on kohati teinud piirkonna heaks oma tagasihoidlikul moel liigagi head tööd, ilma nendeta oleks pealinnas lihtsam.

Maavalitsus ei täida üksnes seadustes ette nähtud funktsioone, maavalitsus on see liim seina ja tapeedi vahel, see institutsioon, mis kohalikku kogukonda seob ja ühendab. Maavalitsus kannab paikkonna identiteeti. Kui maavalitsus kaotatakse täiesti või jääb esindama vaid nelja piirkonda, siis aeglustub regionaalne areng veelgi ja inimesed tunnevad end unustatuna.

Paljudel on veel meeles omaaegne kolhooside ühendamise kampaania, sest just siis suri välja elu paikades, mis jäid uutest keskustest kaugele, ja neist ei hoolitud enam. Mitte miski ei tunnista, et nüüd läheks kuidagi teisiti. Harjumaa vallad ägavad sisserändajate surve all ega jõua ehitada piisaval hulgal koole ja lasteaedu, samas kui meie siin muretseme mitme kooli püsimajäämise pärast.

Regionaalpoliitika olemasolu või selle puudumine pole seni olnud üldrahvalikult arutatav teema, ka ajakirjanduses mitte. Äkki oleks juba aeg?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)