Maria Faust ja tema poisid (1)

Maria Faust ja tema poisid

 

Päev pärast sõbrapäeva toimus Kuressaare Linnateatris Maria Fausti ja tema ansambli kontsert. Taas oli saal tulvil publikut vaatamata sellele, et kultuurikeskuses pakkus Keskerakond rahvale Anne Veskit ja sakusmenti, lõpuks ka tantsu tähtedega bändi saatel.

Minult paluti midagi kirjutada Maria Fausti ansambli jazzkontserdist. Otsustasin, et kirjutan nendest „segastest” jazzasjadest kõigile arusaadavas keeles.

Kuulsin kord, kuidas kaks külameest arutasid, et mis kuradima värk ja asi see va jäts siis on, pinistavad ja tinistavad oma pillisid… saa sa sest asjast nüüd aru… Ja keegi ei laula kah… !? Ühel neist külameestest oli kodus kena mustja lainelise plekiga kaetud ahi, servad vaheldumisi pronksi- ja hõbedavärviga üle võõbatud. Ilus oli… Nagu õigeusu kirikus.

Eks ta nii olegi, ilu on vaataja-kuulaja silmis-kõrvus. Samas tuleb meelde Andrus Kivirähki raamatust „Rehepapp” üks tegelane, kes sakste sahvris seepi vitsutas, nii et suu vahutas ja mullid kõrvus… See peab üks hää kaup olema, mis teda muidu siin sahvris hoitakse.

Huumor on muusikas tänuväärt asi

Nüüd aga asjast lähemalt. Maria Faust õpib juba viiendat aastat Taanis jazzmuusikat. Põhjamaal tuntud vabameelsus kajastub loomulikult ka muusikaõpetuses, mida oli tunda ka Maria kompositsioonides.

Et lugeja mõistaks, millest jutt käib, tuleks pisut lahti mõtestada mõningad jazzmuusika stiiliküsimused. Selle muusikaharu põhielemendiks on improvisatsioon, mis juba ise viitab vabadusele, mitte ettekirjutatud nootide mängimisele. Lisaks sellele veel vaba improvisatsioon, kus reeglid on minimaalsed või puuduvad üldse. Maria muusikas leidsin ka paraja annuse huumorit, mis on nii elus kui ka muusikas tänuväärt asi. Siinkohal pakuksin ühte oma nalja naljast:

Nalja on meil mitut sorti,
umbes nagu sporti.
Mõni nali ajab närvi,
teine teeb asjatult lärmi.
Mõni ajab pakkima,
teine lausa kakkima.
Nilbusest libedad,
totrusest tobedad,
õudsad ning jubedad,
vanad ja kobedad.

Huumorit saab väljendada ka ilma sõnadeta, s.t instrumentaalselt ja seda oli tunda ansambli muusikas. Vesteldes Mariaga kontserdi vaheajal, küsisin, kas ta mäletab, kuidas ma ta aastaid tagasi Nilsiä muusikalaagrisse kaasa võtsin ja ta oma esimesi saksofonitunde sai Soome legendaarse ja tuntuima saksofonisti Juhani Aaltoneni käest. Maria vastas, et oli siis veel nii roheline, et ei osanud midagi küsida. Õppinud nüüd viis aastat Taanis, torkab silma tema enesekindlus ja veendumus teha just seda, mida ta soovib.

Eestis aga torkab silma noorte hullutamine „staarindusega”, mis vormib neid ühesugusteks Blondi-Barbideks. Saaks aga pildile. Olen seda ka ise kogenud oma töös, kui minu juurde tuli kitarri õppima 12-aastane tüdruk, kelle unelmaks oli saada kuulsaks. Selgus aga, et selleks tuleb kõigepealt harjutama hakata ja huvi kitarri vastu kadus hoobilt. Kahjuks pole see erandjuhtum.

Maria Fausti kontserdil torkas silma just tema humoorikas enesekindlus, millega ta oma „poistejõuku” valitses. Hea õppetund meie noortele – julge olla ise. Kokkuvõtteks on äärmiselt armas, et välismaal õppivad Saaremaa noored vahel ka kodusaarele põikavad.

Tiit Paulus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)