Üle jää Abrukale

Üle jää Abrukale

 

Jääaeg Abrukal on alanud. 12. veebruaril 2007 kell 12 tegi liikursõiduk Argo Tõnis Siplasega roolis üle jää Abrukale selle aasta esimese reisi. Jääluureks mõeldud reis läks asja ette.

Kui riistapuu roolis oleva kaptenihärra Tõnis Siplase käest aru pärisin, mis imeloom see Argo täpselt on, arvas temagi ebalevalt: „Kurat seda teab, eks ta selline amfiib-HTV ole, mis vajadusel ka vee peal püsib ja rippmootori jõul vees liikuda suudab ning millele kummilindid ratastele paigaldada annab.” Mina nimetan Argot omaalgatuslikult liikursõidukiks, Abruka rahvas kutsub seda aga lihtsalt Siplase riistapuuks.

Kui ilm jätkuvalt miinuseid hoiab ja merejääle lund ei too, kasvatab see jääd veelgi ning pole sugugi välistatud, et varsti Abrukale ka autoga pääseb. Kuni aga jääteest rääkides need „kuid” veel ees ja taga on, ei maksa omapead ja sõiduriista valimata igalt poolt jääle kippuda. Samad sõnad kehtivad ka jalgsi või suuskadel liikujaile: kuni jääle teed või rada pole maha märgitud, on oht sattuda värskele laevateele, jääprakku või lihtsalt lahvandusse. Ka talvisel ajal merel liikudes on ettevaatus esimene asi.

Kolmapäeva õhtul kella 18.30 paiku tekitasid parajat elevust kaks jääl Abruka poole liikuvat inimest. Sel kellaajal on juba piisavalt hämar ja nähtavus piiratud. Kuna jääl liikujate suund oli otse laevateele, sinna, kust päeval olid traalid läbi tulnud, oli muretsemiseks piisavalt põhjust. Operatiivselt võeti ühendust kõigi Abrukal viibinutega, kellel võinuks jääl liikujatest aimu olla. Õnneks pöördusid saladuslikud rännumehed tuldud teed tagasi. Seekord lõppes asi õnnelikult, aga võinuks ka teistmoodi minna.

Kõik te olete Abrukale oodatud ja teretulnud, aga kõige parem külaline talvisel ajal on ikka kuiv ja – mis peamine – elus külaline. Nii et enne merejääle minekut oleks tark endale jääoludest ülevaatlik pilt luua.

Kui jalgealune kindel ja jää kannab, siis andke aga tuld! Küll me teile siin Abrukal koha ja tegevust leiame ning muuski kaubale saame, kütame sauna ja pakume kuuma kosutavat jooki, öömajagi pole välistatud, nii et tulge aga. Kui aga tekib kahtlusi ja kõhklusi, siis uurige ja küsige Roomassaare sadamast, piirivalve korrapidajalt, Abruka laeva kaptenilt Kaarma vallast või helistage mulle Abrukale 507 3638.

Kõigevägevamal seal pilvede piiril on jäätee tekkel Roomassaare ja Abruka vahel muidugi olulisem sõna kaasa öelda, kuid mitte ainult temal.

Kalatraalid on aastaid Roomassaarest püügile minnes Abrukast möödunud enamasti ida poolt. Kui Ruhnu taha minek, siis on nii lihtsalt otsem ja, mis peamine, odavam. Suured kaubalaevad saavad aga oma suure süvise tõttu Roomassaarde siseneda ainult Abruka läänepoolsest küljest. Nii sõltubki Abruka jäätee lisaks kõigevägevamale ka meremeestest.

Ütleb ju vanasõnagi, et „kapten laevas, jumal taevas”. Tasapisi sai mõtteid heietatud ja vahel väljagi öeldud, et laevad, nii- ja naasugused, võiksid ühte mereteed kasutada, aga seni tulemusteta. Sel aastal aga tuleb müts kalameeste ees maha võtta ja neile maani kummardus teha. Ida pool Abrukat kasvab jää kellegi poolt häirimata usinalt. Tänusõnad tuleb öelda Roomassaare sadama meestele, Saarte Liinidele ja Tõnis Siplasele, kes kõik selle eest vähemal või rohkemal määral muretsenud on.

Aga suurim tänu kuulub kalalaevade kaptenitele. Kui nädal tagasi Roomassaares jääolusid ja võimalikku Abrukale pääsu uurimas olin, ütles „Kaunispea” kapten Kalle Jõgi: „Näe, jätsime Abruka kuningriigi jäätee terveks ja tulime Roomassaarde ümber Abruka.” Väike asi ja kellele sa seda kuulutad, aga ilus ju ja hinge läheb. Seni, kuni sellised mehed merd sõidavad, võib ükskõik millise saare peal elada, hätta sind ei jäeta. Rohkem kui korra on sama laeva mehed merelt tulles helistanud ja värske kala järele kutsunud. Mitte ainult mulle või müügiks, vaid Abruka rahvale ja tasuta, ise muheledes: „Vii memmedele värsket!” Mis sest et mehed seda kõike oma tasku arvelt teevad. Nii et tuhat tänu Kalle Jõgile, Valdo Metsale ja kõigile „Kaunispea” ning teiste traallaevade meestele. Kena kala- ja kallimaõnne teile!

Neljapäeval käisid Abrukas kai tehnilise olukorraga tutvumas sadama projekteerijad, kaasas tuukrid. Omaette vaatepilt oligi tuukrite sukeldumine: ikka nii, et mootorsaag tööle, auk jäässe ja vette. Külma ja märga trotsides käis töö õhtutundideni välja. Kõik selle nimel, et Abrukale korralik ja kauapüsiv sadamakai ehitada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)