Milline on sinu tulevik, avalik haldus? (3)

Milline on sinu tulevik, avalik haldus?

 

Teema nimega „Haldusreform” on olnud üks märksõnadest, mis meiega kaasas käinud riigi taasiseseisvumise algusest peale. Esimene samm oli täitevkomiteedest linna- ja vallavalitsuste moodustamine. Tavainimese jaoks maal oli tegemist külanõukogu ümbernimetamisega vallaks, sisulisest küljest see aga päris nii ei olnud.

Kolhooside-sovhooside lagunemise tõttu tuli hakata korraldama kultuuri- ja hariduselu, koolieelset lastehoidu, kohalikku transporti, teehoidu, ehitustegevust, kommunaalmajandust, sotsiaalhoolekannet. Lisaks pani riik omavalitsusele kohustuse hakata läbi viima omandireformi.

Vastavalt sellele, kuidas tuli juurde ülesandeid, kasvas ka ametnikkond. Soovijatest puudu ei olnud, tegus amet ja hea palk olid hinnas. Arvestades probleeme, mida tuli lahendada peaaegu et olematus või puudulikus seadusandlikus keskkonnas, saadi siiski enam-vähem hakkama ja kohalik omavalitsus hakkas toimima.

Omavalitsusi palju, elanikke vähe

90-ndate teises pooles hakati rääkima halduskorralduse muutmisest. Märksõna oli: omavalitsusi on liiga palju ja elanike arv neis liiga väike. Ülesanne oli minu arvates püstitatud õigesti, kuid lahenduste otsimine läks vildakat teed. Mäletan arutelusid, kus arvati, et Pöide vald peaks liituma uuesti Orissaarega, ehkki Pöide külanõukogust eraldi valdade moodustamisest polnud just palju möödas.

Mingil nõupidamisel jagasime Mustjala valla kaheks, liites Mustjala poole Kihelkonna, Võhma osa Leisi külge. Kusagil avaldati arvamust, et Lümanda valla Koimla-Taritu piirkond peaks olema Salme küljes, seega jääks ka Lümanda iseseisva vallana liiga väikeseks.

Selline asjade käik ajas muidugi kohalikel harja punaseks ja arvan, et kui see reform oleks ellu viidud, kadunuks maakonnas paremal juhul 3–4 omavalitsust. Ent see poleks olnud lahendus. Kui palju oleks tulnud tüli sundlahutatud külade pärast ja milliseid tagajärgi oleks selline tegevus tervikuna kaasa toonud, võib vaid oletada.

Seni ainuke liitumine andis hästitoimiva valla

Tõsisemalt läks reform käima enne 1999. a kohalikke valimisi, mil suudeti ära teha esimene ja tänaseni ka ainus liitumine maakonnas. Kaardilt kadus Kuressaare vald. Nähes liitumise järel hästitoimivat ja investeerimissuutlikku Kaarma valda, võib väita, et asi on suures plaanis õnnestunud.

Aktiivne aeg oli 1999–2001. Toimusid diskussioonid, maakonna kaartidel kavandati erinevaid variante. Oli arvamusi, et siseminister ei olnud algatanud halduskorralduse muutmist, vaid uue kaardi joonistamise. Viimane sai halduskorralduse muutmise vastaste peamiseks hüüdlauseks.
Mina väidan vastupidist: kõigepealt tuleb välja joonistada mõeldava piirkonna kaart. Alles siis saab hakata analüüsima, kuidas omavalitsus uutes piirides toimima hakkaks ja millised on valupunktid.

Sellise tegevuse tagajärjel saab siis hinnata, kas kaart joonistati õigesti või tuleb teha mööndusi. Näitena toon kas või maavanema korraldatud nõupidamise, kus Viidumäel peeti aru Kärla, Kihelkonna ja Lümanda võimaliku ühendamise üle. Sellel nõupidamisel tõdeti lõpuks siiski, et neid kolme ühendab vaid Viidumäe ümber paiknemine, ei muud.

Kas 2+1 või ainult üks?

Pärast pikki arutlusi jõuti maakonnas kahe peamise variandi juurde: kas Saaremaa pooleks (kaks valda) ja linn või ainult üks Saaremaa vald. Esimese variandi juurde käis veel mõte, et soovi korral võiksid muhulased oma valda edasi pidada, kuid Ruhnust saab linna või Kaarma valla osa.

Tõsiseimaid vastuolusid põhjustas küsimus idapoolsete valdade keskusest, mis eeldatavalt oleks pidanud jääma Orissaarde. Kuid loomulikku tõmmet Valjalast või Leisist Orissaarde polnud, vastupidi, see oleks pannud asjad vastuoksa liikuma. Läänepoolsem osa oli äraootavam, sest tõmbekeskus oli Kuressaares, seega seda probleemi polnud.

Oma iseseisvuse vajadust rõhutasid aga tugevalt vaid Kihelkonna ja Mustjala tolleaegsed valitsejad. Ettepaneku üle ei rõõmustanud siiski ka Torgu vald.

Väikesed on kõige tulisemad ühinemise vastased

Ühtepidi oli mõistatuseks asjaolu, et just väiksemad piirkonnad olid tulisemad ühinemise vastased. Teistpidi jälle jäi peale mõte, et kui ühineda, siis olgu juba Saaremaa vald, sest tõmbekeskus on kõigile Kuressaare. Kõhklused aga jäid, sest suurest vallast ei tahtnud kuulda Orissaare, kahepidiseid signaale tuli Leisist.

Tehti mitmeid ühinemisettepanekuid. Kärla pakkus ühinemist Kaarmale, sinna lisandus varsti ka Pihtla. Kuressaare linn soovis suure omavalitsuse moodustamist ja tegi valdadele vastava ettepaneku.

Kuna ümber linna olev Kaarma keeldus, ei olnud teistel linnale enam midagi öelda. Valjala soovis linnalähedaste valdadega arupidamist, Lümandagi soovis tulla “suurde viisikusse“, nagu maakonnaleht seda tol ajal nimetas. Tõsisemalt hakkasid läbi rääkima ikkagi Kaarma, Pihtla ja Kärla.

Tulemus on kõigile teada. Ei aidanud isegi riigi pakutav ühinemispreemia, see pisku jättis saarlased külmaks. Kui Pihtlas ja Kärlal saadi rahvaküsitluse tulemusel peaaegu pooldajate-vastaste tasakaal, siis Kaarma kohta, kes oli ühe liitumise üle elanud, oli tulemus hämmastav.

Ent Kaarma valis Kärlast ja Pihtlast erineva küsitlusmetoodika, see asjaolu võiski ühinemise saatuse otsustada. Täna jääb ühe käe sõrmi üle, kui loeme maakonnas rohkem kui kahe tuhande elanikuga valdu, puudu tuleb aga siis, kui loetleme allatuhandelisi.

Riik kolib oma asutused saarelt ära

Riik asus aga oma haldusala reformima. Täna on tulemuseks see, et hädaabi saab küsida Pärnust, sinna on viidud ka kohus ja haigekassa. Tavakodanik ei teagi, kust toimub täna posti korraldamine ja milliseks see lähiajal kujuneb. Näiteks kiirabi või politsei kutsumiseks tuleb hoolega ja aegaviitvalt seletada, kuhu abi täpselt vaja on, kuigi näiteks iga saarlasest kiirabijuht saaks hetkega aru, kuhu on vaja sõita. Tule all on olnud haigla ööpäevane valvearstide töö.

Mõneti oleme olukorras, kus asjad ongi vastassuunalise liiklusega, sest saarlaste, läänlaste ja hiidlaste jaoks pole riigisisene tõmbekeskus mitte Pärnu, vaid Tallinn. Loomulikult on asjaajamise teinud tänapäevasemaks tehnika, kuid okas on hinges, sest midagi tundub nagu valesti olevat.

Halduskorralduse muutmine – valimiste tabuteema

Omavalitsuste halduskorralduse teemat aga ei julgenud ükski poliitiline jõud enne valimisi puudutada. Valimisi jagus kahjuks pea igasse aastasse. President, kohalikud omavalitsused, riigikogu, europarlament, taas kohalikud omavalitsused ja president.

Keegi ei taha teemaga tegelda, sest valdavalt on tegemist ebapopulaarse reformiga. Kõlavalt hakati rääkima vabatahtlikust liitumisest, kuigi enamik sai aru, et ilma riigi sekkumiseta ei tule halduskorralduse muutmisest kohalikul tasandil midagi välja. Olen erinevate poliitikutega eri aegadel vestelnud halduskorralduse muutmise vajadusest. Ma ei ole leidnud kedagi, kes arvab, et see muutmist ei vaja. Isegi seda meelt ollakse, et asja peaks korraldama riik.

Nüüd, pärast 4. märtsi jääb järgmiste valimisteni aega kaks ja pool aastat. Praeguse kampaania käigus ei ole aga ükski poliitiline jõud avalikult rääkinud riigi eestvedamisel toimuvast kohaliku halduskorralduse muutmisest. Teemat puudutasid vaid tööandjad oma manifestis.

Avalikus halduses valitseb rahapuudus ja suutmatus

Kui räägime avaliku halduse probleemidest, siis räägime totaalsest rahapuudusest kogu valdkonnas. Juba üks suurem europrojekt viib vallad end “lakke laenama“. Napi tulubaasi täienemise nullis Soomes töötavate inimeste muutmine sealse riigi maksumaksjaiks. Nende pered aga on siin ja tarbivad kohalikku teenust edasi.

Ehitushinnaindeksi pidev tõus muudab raskeks investeerimise hoonetesse. Puudus on ametnikest, õpetajatest, kasvatajatest. Isegi vallavanemat või -sekretäri tuleb kohati päris pikalt ametisse meelitada. Pooled politseinike ametikohad on vakantsed, napib päästjaid. Palgad on inflatsiooni tõttu alla käinud, neid tõsta pole võimalik. Teenuse kvaliteet langeb selle tõttu oluliselt. Aga kas keegi on kuulnud suurest ametnikepõuast maavalitsuses, ehkki ka seal ametnike palgad suurusega ei hiilga? Kes on väikeste valdade volikoguliikmed ja mis asju keegi seal ajab?

Paraku istub volikogudes palju inimesi, kes on valimistel saanud 4, 5, heal juhul 10 häält ning kes ehk esindavad ainult oma peret ja võib-olla mõnd lähedasemat sõpra. Tegusamaid, kes mujal läbi löönud, enam kohalikud mured ei huvita. Neil pole selleks lihtsalt aega. Milline on sellisel juhul tähtsamate otsuste kvaliteet ja kus on väljapääs?

Teema tuleb taas üles võtta

Kas poleks aeg võtta halduskorralduse teema tõsiselt taas üles? Kas meil leidub riigikogu valimiste eel erakond, kes seda teha julgeb? Kõlavatele valimisloosungitele vastan: maal on lasteaiakohti piisavalt, kõik pole sugugi veel tehtud, õnn pole väidetavalt küll rahas, kuid rahapuudus maapiirkondades on ju sulaselge õnnetus!

Kas leiduks mõni valimiseelne loosung ka tänase teema kohta? Kutsun kõiki meie ringkonnas kandideerijaid sel teemal väitlema!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)