Need valimiseelsed tasuta lõunad

Need valimiseelsed tasuta lõunad

 

See valimiseelne hullus möllab üsna valimatult, aga selles hoos on meidki üles leitud, ja mõned erakonnad on käinud Hiiu saarel lausa korduvalt. Kusagil eelmise nädala sees olid taas kesikud, reedel tegid välja sotsid, eile väisas meid reformerist rahvastikuminister.

Kesikute pidevatest rünnakutest ja roheliste retkest rääkisin vist eelmisel (või üle-eelmisel?) korral – elu keeb, kohalik rahvas elab e n n e valimisi nagu elaks elu keskel. Ja leiavad need kandidaadid siin meie saarel üles ka kõige kaugemad kolkad, sest iga hingeke on ju potentsiaalne hääleke…

Eelmisel kolmapäeval sai ikka nalja ka. Naabrimees astus läbi ja küsis, kas ma tean, et Viigris oli täna Sepikupäev. Küsisin juhmilt, kas mingi firma korraldas erinevate sepikute degusteerimise?

Nimelt on meil siin pealinna südames armas kohvikukene, Viiger nimeks – hinnad soodsad, koolilapsed armastavad pärast tunde läbi astuda, lahke pererahvas. Eks sellest oli ka keskerakond (käsi tõrgub suure tähega kirjutamast, kuigi nad ise seda vist kasutavad) haisu ninna saanud ja nii nad seal siis kella kahest meie valijaid meelitama asusidki. KES ÜTLES, ET TASUTA LÕUNAID POLE? – Seekord oli: pikka-poissi, salatit, pannkooke moosiga, piima, morssi, Ain Seppiku näopildiga šokolaaditahvleid.

Ja kena järjekord valijaist kah. Ainult… kohalik logistika lonkas. Olid nimelt kahe silma vahele jäänud geograafiline asend (otse koolimaja kõrval) ja kellaaeg (kohe pärast tundide lõppu). Nii juhtuski, et söömale lendasid peale peale penskarite ka ninatargad teismelised. Oi, oli vast lastel rõõmu! Täis kõhud jumalamuidu käes ja nänni veel pealekauba…

Ega täiskasvanudki pahandanud, kui lastehordidel hea oli; kui, siis vast mõni üksik toriseja ikka leidus. Järgmisena astus mu poolt läbi 10-aastase poja ema ja jutustas, et kui tema pojal oli kõht täis söödud, oli Ain Seppik ta juurde astunud ja küsinud, et noh, poisu, kui koju lähed, kas ütled ikka vanematele ka, et nad Keskerakonna poolt hääletaksid? Poisike vastanud: „Ei ütle! Nemad teavad ise, keda valida!”

Niisugune oli siis noore inimese tänu ja tasuta lõuna kasutegur…
Ise käisin eile kultuurimajas. Osalt viisakusest, osalt kollegiaal-susest, osalt uudishimust, aga ka selle pärast, et osaleda kas või ühelgi valimiskoosolekul, enne kui valimised läbi saavad – nii et oli viimane aeg. Meid väisas nimelt reformerist rahvastikuminister P.-E. Rummo, kes meie piirkonnas ise ei kandideeri. Kohtumine oli suures saalis.

Oli üsna kõle olemine, sest suurt ruumi ei suutnud kuus pensionäri, kaks reformierakonna saadikukandidaati (linnapea Ene Kaups ja RMK juht Andres Onemar), kolm reformierakonna lihtliiget, üks vastaspartei esindaja, üks ajakirjanik ja üks luuletaja – kokku seega 14 hinge – kuidagi ära täita.

Igav oli ka, sest minister oli päeva jooksul külastanud meie kooli ja lasteaedu ja õpilaskodu ja andis nüüd nähtust aru; üldiselt: rääkis nagu ajaleht. Pärast nägin poes üht oma kooliteatri-õpilast. Noor gümnasist kurtis ka, et oli ministriga kohtudes tundnud ülimat igavust ega saanud ta pikkadest mõttekäikudest aru. Tõe nimel pean siinkohal kinnitama, et viga ei olnud õpilases…

Mul oli sel kohtumisel ka oma väike etteplaneeritud etteaste. Nimelt on mul Ida-Virumaal oma „käepikendus”, kes annab mulle telefonitsi reportaaže Peipsi-äärsest elust-olust. Nüüd küsisingi Paul-Eerikult, millal ta viimati Ida-Virus käis ja on tal ka sellest visiidist tagasisidet. Minister meenutas ja tema auks peab ütlema, et mäletaski. Tagasisidet – tundus – ta veidike pelgas. Eriti minu kaudu.

Teile ma jutustan veidike pikemalt. Oli nimelt rahvastikuministril eelmise aasta detsembris kohtumine Peipsi-äärsete venelaste ja staroveridega. Pikk, igav, paljukõneline. Rahvas lonkinud kohtumiselt üsna tüdinuna kodu poole, kui üks vanamees rehmanud käega ja öelnud: „Da hui s nim, on vsjotaki poet!” (kurat temaga – ta on ikkagi luuletaja!).

Et praegu on veel viimane aeg valimiste kallal ilkuda, kasutan minagi juhust selle rongi viimases vagunis kaasa sõita. Üldiselt pean ütlema, et nii pealetükkivaid ja tükati nõmedaid valimisreklaame ma oma 46-aastase valijastaaži juures ei mäletagi.

EMANA TEAN, MIDA LAPS VAJAB. RAHA EI OLE TAKISTUSEKS. – Peab ikka rikkust olema!

ARSTIJÄRJEKORRAD POOLE VÄHEMAKS! – Mille arvelt? Suremuse?

RIKAS RIIK, PAREM PALK – mitte sõnagi hindade pidevast tõusust, euro tulek on lausa ära unustatud.

TÕSTAME NELJA AASTAGA PENSIONID KAHEKORDSEKS – mitte silpigi prognoositavast elatustasemest; pealegi pole 6000–7000 kr kuus juba praegu mingi sissetulek…

MIND SAAVAD VALIDA KÕIK HEAD INIMESED – aga halvad? Kas kandidaat nende hääli ei tahagi?

Kohe-kohe on valimised seljataga ja nii on ka viimane aeg teile seletada, kuidas mina olen selles nimede, erakondade ja valimisliitude rägastikus orienteerunud. Võib-olla see mudel töötab ja aitab teidki, kes te seda lugu loete.

Nimelt. Kui täielikud valimisnimekirjad on ajalehe-lisas (tänavu oli selleks Eesti Päevaleht) ilmunud, võtan ma endale aega, istun maha, kaks markerit (punane ja roheline) käes, ja asun tööle. Loen nimekirjad nimi nimi haaval läbi ning markeerin punasega need, keda ma mitte mingil juhul ei valiks ja rohelisega need, kes valimist väärt. Kui see tehtud, märgin ajaleheäärele n-ö skoori – näit. 15:17 – ja valimisliit, kus on see suhe parim (roheliste ülekaal suurim) saabki minu hääle. Proovige, kui ei tea, keda valida.

Aga laupäeval on Vabariigi aastapäev. Oi seda möllu, mis aasta pärast puhkeb, kui nulliga number ette lööb! Praegu aga soovin teile igasse kodusse head meie riigi 89. aastapäeva. Ja ärge endale pidutsemisega liiga tehke.

Täna ent visakem peast nii valimised kui vabariigi aastapäeva tähistamised ning siirdugem lumme ja mägedele, et hüüda üheskoos HÕISSA VASTLAD!
Eks elu pärast valimisi näita, kellel pikemad linad said…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)