Muljed roheliste kõnekoosolekult Kuressaare linnateatris (1)

Muljed roheliste kõnekoosolekult Kuressaare linnateatris

 

Pean alustuseks mainima, et ma ei ole kunagi varem elus poliitilisel kõnekoosolekul käinud. Rohelised mainekujundajad olid sellele üritusele nimeks pannud Grüüne Püüne.

Esialgu tundus see nimi mulle saksik ja võõras. Sedasi kõneldi ju umbes 1911 või nii…. Aga kui pidin järele mõtlema, kuidas end üritusele minnes riidesse seada ja mida seal saarlastele öelda, kogusin end ja leidsin nii saksikul nimel kui ka tollel ajal sarnasusi tänase päevaga.

Nii sõnade grüüne kui ka püüne kasutamise ajal olid aktuaalsed karskusliikumine ja rahvuslik ärkamine. Tegelikult olid need mõlemad ju teemad, millest ka mina ise rääkida tahtsin. Mille muu kui rahvusliku ärkamise alla lahterdada jutt sellest, et armas rahvas, sööme ikka oma saare talupidajate kasvatatud liha, piima ja vilja ning ketrame ja koome ikka oma saare lammaste villa.

Samuti vajaks Saaremaa üht tänapäevast karskusliikumist, sellelgi ei pea siinkohal vahest pikemalt peatuma – eks iga laiema silmaringi ja tulevikule mõtlemise oskusega inimene on end viimasel ajal sellele mõtlemas leidnud…

Nii tundsingi end lõpuks kõigest sellest kõneldes, krunn kuklas ja pikk tumesinine valge kraega kleit seljas, päris kenasti.

Ürituse moekaim osa oli minu meelest see, et tänu tänasele tehnoloogiale saadi ekraanile rahvaga suhtlema Marek Strandberg, kes füüsiliselt hoopis kusagil Muuga sadama lähedal rahvakoosolekul oli, kuid ometi ise meiega rääkis ja linnateatrisse kogunenud rahvast kuulis ning nägi. Selleks kasutati tänaseks väga levinud skype-süsteemi ja see toimis minu meelest päris hästi. Mõned pisikesed krõpsud ning lüngad tekkisid, kuid see ei seganud suhtlemist.

Tundus, et Kuressaare linnateatrisse olid kogunenudki roheliste austajad ja heatahtlikud uudishimulikud, sest vastupidiselt Hiiumaale, kus tänu paarile intrigandile, kes naiskandidaate üldse ignoreerisid ja Astrid Böningut ning Jaak Johansoni laulmagi ei lasknud, oli Kuressaares toimunud kõnekoosolek asjalik ja soe ning õhkkond meeldiv.

Esinesid väga erinevate valdkondade inimesed: kapten Mart Saarso, maamajanduse asjatundja Aleks Lotman, laste-psühholoog Tiiu Arro, laevameister Sandor Sinimeri, ning minu meelest tegi see õhtu täitsa huvitavaks, kummutades arvamuse, et rohelised on vaid jopedes ja matkasaabastes ebamajandusliku mõtlemisega idealistide kamp.

Minule kui tehnoloogile ja materjalide tundjale lõppes õhtu küll natuke kehvasti, sest nii turvalisena tundunud teatrimajast kadusid minu esinemise ajal lammastest ja villast kõnelevad inglis- ja rootsikeelsed raamatud ning ajakirjad koos minu dokumentide ja visiitkaartidega. Varastatud kraam oli dokumentide mapis, millel logo „Eesti Maaelu Arengukava 2007–2013” – kas himustas keegi minu mappi just selle logo pärast, no kes teab, aga igatahes oleksin väga tänulik, kui saaksin teateid oma kadunud töövahenditest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)