Tarmo Kõuts usub, et poliitikat saab teha ohvitseri kombel ja puhaste kätega

Kui viitseadmiral Tarmo Kõuts läinud sügisel mõõga seinale riputas ja kaitseväe juhataja kohalt tagasi astus, ütles ta, et ei astu tagasi, vaid edasi.

Ka nüüd, sukeldununa valimisvõitlusse, rõhutab ta, et on oma riiki aidanud üles ehitada 16 aastat ning kuna Eesti vabariigis ei ole kõik veel nii, nagu peaks, tahab ta anda oma panuse, teadmised ja oskused – eriti mis puudutab merendust ja julgeolekut – seaduste väljatöötamisse. „Olen märganud, et praegu ei ole seaduste ettevalmistamisel erilisi spetsialiste, kes teaksid palju merendusest ja rannarahva muredest,” sõnab ta. Saarlasena, muide, kasutab Kõuts jutuajamisel meelsamini „sina”-vormi.

Kas poliitika oma räpasusega ei ole sind hirmutanud?

Mind on üldse väga raske hirmutada, kuid pean ütlema, et mulle räpased mängud ei meeldi ja ma loodan, et neid jääb üha vähemaks. Püüan anda oma panuse, et poliitika saaks tehtud puhaste kätega ja džentelmenlikult ehk ohvitseri kombel.

Oled nüüd, valimiste eel kohtunud inimestega ja kuulanud nende muresid. Kas on ka üllatusi olnud?

Laias laastus ei ole ma midagi üllatavat kuulnud. Olen alati elanud, jalad tugevasti maas. Puutusin väga palju kokku inimeste probleemidega siis, kui ehitasime üles piirivalvet. Nüüdsed kohtumised on selles mõttes nagu kordamistunnid, sest väga palju muutunud ei ole.

Saaremaa probleemiks on noorte lahkumine saarelt. Loomulikult peab ära käima, et õppida, saada elukogemust, vaadata laia maailma, kuid saarte elu väärtustamise läbi noorte siia tagasitoomine on minu jaoks tõsine väljakutse.

Pikka aega on räägitud omavalitsuste liitmisest. Kui väike võiks olla üks väikevald?

Seda ma täpselt öelda ei oska, kuid on selge, et valla moodustab maksejõuline elanikkond. Elanikud peaksid suutma oma valda teovõimelisena hoida. Mehaanilist liitmist ma heaks ei kiida. Olukorda tuleb analüüsida ja rahvaga läbi rääkida. Demokraatliku riigi põhimõte ei ole teha midagi vägivaldselt, vaid ikka läbi rahva tahte.

Kunagi keegi ütles, et vald, mille valitsus võib minna kollektiivpuhkusele, on haldussuutmatu.

Ilmselt on siis vallaametnikel nii vähe probleeme, et tekib tõesti küsimus – mis vald see on? Kas on vallas inimesi nii vähe või on midagi muud viltu.

Millal tuleb Saaremaa ehitaja koju tagasi?

Ei hakka prognoosima, kuid vaataks kõigepealt, miks ta Saaremaal ei ole. Sellepärast et Soomes saab rohkem palka. Selles ongi vahe. Kui Soomes ei saaks rohkem palka ja tehtaks rohkem takistusi võõrtööjõule, siis nad tuleksid koju. Inimesel on ju positiivne omadus otsida alati paremat.

Mind hirmutab mõnikord meie pidevalt tõusev majanduskasv. Kui ta äkitsi seisma jääb, mis siis juhtub?

On selge, et järsk majanduskasv võib üsna varsti väheneda. Selleks peab olema valmis ja sellesse suhtuma normaalselt. Mingit katastroofi selles ei ole. Teine asi on see, et mis siis saab? Riigil on lihtsalt vähem vaba raha. Siis tekib ka sündroom, et tööturul on taas rohkem töökäsi.

Aga ütle, mitut kampsunit sina korraga kannad?

Tavaliselt ühte, väga külma ilmaga kahte. Kui sa mõtled tarbmisühiskonda, siis paraku oleme sellega liitunud. Samas mulle tundub, et tarbimise protsent on sissetulekutega võrreldes liiga kõrge, inimesed on võtnud riske mitmesuguste laenude näol. Ma ei taha öelda, et üldse ei või laenu võtta, kuid seejuures peab säilitama kriitilise meele.

Ajateenistus või palgaarmee?

Paljud inimesed, kes selle üle vaidlevad, ei saa aru, milles on asi tegelikult. Teised varjavad hoolikalt seda, milles on asi. Kui rääkida kodanikuühiskonnast, siis meie kaitseväesüsteem on olnud kodanikuühiskonda üles ehitav. 2500 noort meest saavad igal aastal kodanikukasvatuse ja tulevase pereisa ettevalmistuse – noorest mehest saab mees, kes teab, mida ta tahab, ja kes saab ka iseendaga hakkama. Nimetaksin seda poliitilise otsustamise küsimuseks – kas me tahame kodanikuühiskonda või ei. Ma arvan, et tahame.

Teine küsimus on see, milline institutsioon suudaks arendada praegust kaitseväge? Mitte ühtegi varianti ei ole pakutud. Aga ei ole mõtet lõhkuda maja enne, kui me ei ehita uut. Kui meil on olemas tegevusplaan, püstitatud eesmärk, ressursid jne ja selles plaanis on selgelt näha ajateenistuse asendamine millegi muuga, siis võiksime hakata sel teemal rääkima.

Praegu ei ole mõtet isegi vaielda. See õhkuvisatud loosung on õõnes.
Lisaks seisame tänapäeval silmitsi mitmesuguste suurõnnetustega. Need on enamjaolt ökoloogilist laadi ja nende tagajärgede likvideerimisel on vaja korraga hästi palju töökäsi. Kui me tahame, et inimesed riigist ei võõrduks, et nad oleksid aktiivsed, tuleksid valima ja saaksid aru, mis toimub, peavad nad olema ka ette valmistatud. Aga kuidas nad saaksid olla, kui me neid riigist võõrutame?

See kõik on omavahel seotud süsteem. Kui tahame, et meil oleks elujõuline riik ja toimiv süsteem ning ei oleks probleeme demograafiaga, siis peame sellega tegelema.

NATO hindab julgeolekut neljast aspektist: sõjalisest, majanduslikust, ökoloogilisest ja demograafilisest. Kõigi neljaga on vaja tegeleda võrdväärselt. Seda ei saa ju oodata ühiskonnas, kus me räägime vaid rahalisest mõõtmest.

Üks aspekt on veel. Kui meil ei jätku praegu piirivalvureid, politseinikke, päästeametnikke, tolliametnikke… Mida aasta edasi, seda problemaatilisem on neid inimesi küllaldasel määral palgata, sest palgad tõusevad, tööturg on üpris jäik arbiter ja varsti seisame silmitsi küsimusega, millised funktsioonid peaks riik usaldama kodanikuühiskonnale ehk missugused ülesanded võtaksid inimesed vabatahtlikult kanda, lähtudes antud hetke aktiivsusvajadusest.

Suurõnnetuse puhul võime vajada 3000 päästeametnikku või 3000 inimest, kes suudavad selles situatsioonis tegutseda. On selge, et sellist hulka päästeametnikke palgal hoida käib riigil üle jõu. Aastaringselt neid ju vaja ei ole. Hetkevajaduse täidavad vabatahtlikud pluss reserv, mis kokku tuuakse. Mäletan küll, kui põhjarannikul linnud hukkusid ja kui palju oli vabatahtlikke, kes tahtsid appi tulla, kuid riik ei olnud suuteline neid vastu võtma.

Püsiühendus?

Peame sellele küsimusele vaatama saarlaste pilguga ja mõtlema probleemidele, mis saarlasi häirivad, mispärast inimesed on mures. Mures on nad seepärast, et parvlaevaühendus ei taga küllalt normaalset liikumist, ei sobi kellaajad, praamisabad – Tallinna teatrisse minekuks varu vaat et kolm päeva. See ei ole normaalne. Rõhutan veel kord, et riik peaks toimima piirist piirina ühesuguselt kõigi elanike jaoks. Lähtudes saarlaste seisukohast, et püsiühendust on vaja, olen sillaküsimusega tegelenud. Kuulun sillakomisjoni ja teen kõik, et keskustelu oleks seal konstruktiivne ja produktiivne ja viiks kiiremini poliitilise tulemini.

Tagasi tulles saarlaste probleemide juurde, siis praegu meil ju silda ei ole ja sellest tulenevat liikumispiirangut peab suutma leevendada paremini korraldatud praamiliiklusega. Riik peab siin ise abiks olema ning arvestama inimeste liikumiste ja graafikutega, eriti näiteks sellega, kui palju inimesi käib mandril tööl. Kõige kurvem oleks see, kui koju naasev pereisa jääks reede õhtul lihtsalt praamist maha. Siin on võimalik neid probleeme leevendada ja püüdes olla objektiivne, arvan ma, et üpriski palju on juba ka korda saadetud, sest see parvlaevaühendus, mida mina mäletan lapsepõlvest ja noorusest, oli ikka kordades hullem.

Olen seda teemat uurinud ka mujal maailmas ja tundub, et kogu maailm püüab tagada kõikidele inimestele võrdseid võimalusi. Kui me saarlastele võrdseid võimalusi ei taga, mida me saarlaste käest siis nõuame? Te peate olema patrioodid, te peate olema siin eraldatud ja vangis või? Saarlased on ikka olnud kanged ja isemeelsed, kuid teistel pole õigust seda meie käest nõuda.

Pronkssõdur?

Laiemas plaanis mulle väga meeldis president Ilvese Tartu rahu aastapäevakõnes öeldud mõte, et ei ole mõtet võidelda monumentidega, on vaja võidelda maailmavaatega. Ega probleem ole ju pronkssõduris. See probleem eskaleerus just sellesama protsessi ümber, kuidas üha rohkem ja rohkem hakati pronkssõdurit kasutama noorsookasvatuses – koolilapsed punaste kaelarättidega hakkasid sinna lilli viima. „Aljoša” on selle protsessi väljund. Põhjuse teke on maha magatud ning sellega tuleb tegeleda praegu ja väga otsustavalt. Me võime pronkssõduri kraanaga ära viia, kuid probleem ju jääb.

Ülehomme on 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev, mida tähendab see päev sulle?

Olen kõik vabariigi aastapäevad – 16 aastat – olnud rivis ja nüüd esimest korda saan seda pidupäeva nautida täiel rinnal, lihtsalt kodanikuna. See on ka esimene aastapäev, mida ma ei pea võtma tööpäevana. Ma soovin, et kõik võtaksid 24. veebruari pidupäevana, meie esivanemate poolt meie jaoks kättevõideldud omariiklust ja vabadust sümboliseerivat päevana ja seda ka väärikalt tähistaksid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)