Eesti riigi sünd

1917. aasta Oktoobrirevolutsioonile järgnenud nädalatel süvenes Eesti erakondades üha enam veendumus, et enamlaste võimu all demokraatia Venemaal ei taastu. Et alal hoida ja kindlustada Vene Ajutise Valitsuse ajal saavutatud rahvuslikku autonoomiat, hakkasid Eesti poliitikud otsima alternatiivseid arenguteid.

Kuni 1917. aasta detsembrini olid kaalumisel järgmised alternatiivid: autonoomia mittekommunistliku Venemaa koosseisus, liit Skandinaaviaga, Soome-Eesti liitriik ja iseseisev Eesti. Kuna nii Soome kui ka Skandinaavia maad suhtusid sidemetesse Läänemere idakalda regiooniga väga külmalt ning Venemaal kindlustasid oma võimu üha enam kommunistid eesotsas Leniniga, siis jäigi Eesti poliitikutel vaid üks valik – riiklik iseseisvus.

Juba 1917. aasta 24. detsembril oli Maapäeva vanemate kogu langetanud põhimõttelise otsuse – juhul kui Saksamaa alustab Eesti mandriosa okupeerimist, kuulutatakse välja Eesti iseseisvus ja seda tehakse eesmärgil viia Eesti küsimus rahvusvahelisele areenile.

1918. aasta jaanuari keskpaigaks toetasid kõik Eesti erakonnad (va enamlased) riikliku iseseisvuse väljakuulutamist. Jaanuaris toetasid Eesti iseseisvust ka Vene armee ridades olevad Eesti rahvusväeosad – Eesti soldatite II kongressil 1918. aasta algul läks iseseisvuse idee läbi toetusega 62 poolt, 38 vastu, kaks saadikut jäi erapooletuks.

Et koguda rahvusvahelist toetust, otsustas Maapäeva vanemate kogu 10.–11. jaanuaril saata tähtsamatesse lääneriikidesse Eesti saadikud. See oli eestlaste esimene diplomaatiline missioon. Nende chargés d’affaires’ide seas olid tuntumad isikud Ants Piip (läkitati Suurbritanniasse), Kaarel R. Pusta (Prantsusmaa) ja Jaan Tõnisson (Skandinaavia maad).

1918. aasta jaanuari lõpupäevadel võtsid enamlased oma poliitiliste oponentide vastu kasutusele repressioonid. Sellises olukorras langetaski Maapäeva vanemate kogu 1918. aasta 19. veebruaril (ukj) vastu otsuse, et delegeerib oma võimu kolmeliikmelisele Päästekomiteele, koosseisus Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms.

1918. aasta jaanuari lõpus läks enamlastest koosnev Venemaa valitsus välja tõelisele avantüürile: ta otsustas Saksamaa peal katsetada Lev Trotski teooriat „ei rahu ega sõda”. Selle eesmärgiks oli provotseerida revolutsioon Saksamaal. Lenin kirjutas: „Me riskime vaid sellega, et kaotame Eesti ja Liivimaa, kuid …võita on palju…Eesti ja Liivimaa väärivad mängu.” Tegelikkuses aga Euroopas mingit revolutsiooni ei puhkenud. Vastupidi, Saksamaa asus hoopiski vallutama Mandri-Eestit.

Kuna Eestis viibivad Vene armee eestlaste väeosad kuulutasid end Vene-Saksa sõjas neutraalseks, siis liikus Saksa armee edasi ilma et nad oleksid vastupanu kohanud. Nüüd tekkiski olukord, kus Vene enamlaste väed olid lahkunud ja Saksa väed polnud veel saabunud. See oli ideaalne hetk iseseisvuse väljakuulutamiseks. Nii juhtuski, et 1918. aasta 24. veebruaril kuulutas Päästekomitee Tallinnas, et Eesti on oma ajaloolistes ja etnilistes piirides sõltumatu ja demokraatlik vabariik.

Veel samal päeval hakkas tööle Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga. Tegelikkuses jäi aga iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aasta veebruaris vaid sümboolseks sammuks – juba 25. veebruaril saabusid Eesti pealinna Saksa väed ja eestlaste omariiklusele vaatasid suurrahva esindajad kui ühe väikerahva totrale veidrusele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)