Eesti Vabariigist

Eesti Vabariigist

 

Laupäeval pühitseb Eesti Vabariik oma 89. aastapäeva. See on mõtlemapanev sündmus.

Tahaksin selle päeva eel jagada mõningaid mõtteid vabariigist, mille õnne ja õnnetuid päevi ma olen üsna kaua kaasa elanud. Seejuures ei püstita ma küsimust: kas me sellist vabariiki tahtsimegi?

Ta on ju mitu sugupõlve tagasi, vahetult Esimese maailmasõja lõpul mõistuse, jõuga ja verega kätte võideldud. Teise maailmasõja puhkedes brutaalselt ära võetud ja sellega lepitud, sest appi polnud kutsuda kedagi. Ja meeleliigutuse pisarate saatel pea kuusteist aastat tagasi uuesti põrmust üles tõstetud. Meie mälu, meie keelt ja meie sünniõigust polnud keegi suutnud meil ära võtta.

Meie sünnimaa vabaduse ja iseseisvuse kaks perioodi on teineteisest täiesti erinevad. Oma vabariiki asutades oli meil juba piisavalt rahvuslikku intelligentsi, tsaariarmees kujunenud ohvitserkond, nende hulgas kümmekond sõjaväeakadeemia lõpetanut, ja lahingulise karastusega sõdurid ning allohvitserid. Me ei põlanud iseseisvust rajades ära ühtegi tsaaririigi kasuks töötanud ametnikku ega isegi ohranka spetsialiste. Kõik jõud rakendati noore vabariigi ülesehitamiseks. Riigi loomisel ilmutas rahvas tugevat eetilist selgroogu ja talupoeglikku mõistust.

Teatavasti oli meie esimese perioodi vabariik valdavalt agraarmaa. Tallinnas ja Pärnus tsaariajal rajatud suurtööstus hääbus tooraine puudusel ja väikeettevõtlus kujunenud lünki ei täitnud. Valitsev talupoegkond ja uusasunikud pidid rahvast toitma ja kasvatama oma lapsed isamaalises vaimus tuleviku tegijateks. Sotsiaalsete vaadetega poliitikud võitlesid saamameestega kuni üleüldise majandusliku kriisini.

Aga kolmekümnendatel aastatel oli meil jalule tõstetud põlevkivitööstus. Elavnenud metallitööstus tootis talupoegadele masinaid, ehitati juba laevu ja raudteevaguneid. Põllumajandus aga seadis sihte Taanile järelejõudmiseks. Soomest olime edukamad. Isamaa kaitsmisel loodeti abi meie kaitseväest. Kahjuks oli see puudulikult ja halvasti relvastatud.

Meie suurtükid olid vananenud, õhu- ja tankitõrjerelvad puudusid, automaatrelvade tootmise katsetused alles käisid. Sõjalennukite ost oli vormistatud, kuid need saabusid punaarmeele sülle. Väikeriigid muutusid suurriikide tallermaaks. Uus stalinlik riigikord õgis meie saavutused ja kümneid tuhandeid tegusaid inimesi.

Teise perioodi vabariigi lõid inimesed, kes kasvanud nõukogude korra ajal. Noored rahvuslikult meelestatud poliitikud rajasid taastatud vabariigi pealisehituseks laenatud läänemeelse ideoloogia, mis kiirustades sai siiski kohati läbimõtlematu ja toorelt liberaalne.

Selle kohaselt pidime hülgama suurpõllumajanduse mõistliku osa, hulga Nõukogude armees teeninud eestlastest ohvitsere, jätma laokile militaarsed rajatised ja loobuma suurtööstusest peale põlevkivikaevandamise ja energiatootmise.

Me pühendusime vabaturu majandusele ja unustasime hulga inimeste sotsiaalseid vajadusi, mis riigi kui terviku huvides rahuldamisele kuuluvad.
Rutakad ja jõulised reformid tabasid rahva enamust valusalt. Aga oli selgelt öeldud: vaimsest haigusest, mille nimi on nõuka, ravib šokiteraapia.

Elasime selle üle kihistumise hinnaga. Paremale järjele jõudnud räägivad suurest edust. Vanem põlvkond, kes mitmel põhjusel ei suutnud ennast haakida mäkke tõusva veduri külge, kannatab ostujõu puuduse käes. Samal ajal pole kõigil võimeid mängeldes kasvada virtuaalsesse keskkonda. See väsitab silmi ja tirib eemale looduslikust keskkonnast, mis pakub rahu ja tervist.

Me elame praegusel hetkel üle rahvaesindajate eetilist kriisi, mille üheks näiteks on tants Tõnismäe pronkssõduri ümber. Euroopa olulisemad päevalehed juba küsivad: Mis Eestis lahti on? Ja nenditakse, et Eesti Vabariik demonstreerib oma postsotsialistlikku küündimatust.

Aga sinimustvalgeid lippe vardasse heisates me loodame, et vabariik tõuseb oma teises elus tugevatele jalgadele. Isamaaline tunne paotab vabariigi aastapäeval uksi ja otsib püsivat kohta meie südames, mis kohustab tegema õigeid otsuseid ja väärikaid tegusid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)