Enesekehtestamine on oskus, mis annab suhtlemisel eelise (1)

Enesekehtestamine on oskus, mis annab suhtlemisel eelise

 

Igapäevaelus leiame end olukordades, kus tuleb end nõu ja jõuga maksma panna. Tihti tunneme end süüdlasena, öeldes ei kellegi teise poolt meile pealesunnitud kohustustele või satume vastuollu iseendaga kui ütleme jah olukorras, milles ise keeldumist pooldame. Samuti võib ette tulla olukordi, kus abipalumine tundub keeruline või rumal olevat, ja samas tunneme end süüdi ja kimbatuses, kui meile abi pakutakse. Taolistes olukordades toimetulemine nõuab aga erksat ja kindlat meelt ning teadmisi ja oskust käitumaks ennast ja teisi arvestavalt.

Enesekehtestamine soodustab võrdsust inimsuhetes, võimaldades igaühel käituda lähtuvalt oma huvidest, seista enda eest tundmata kartust, väljendada vabalt oma ausaid tundeid ja kasutada oma õigusi, piiramata sealjuures teiste omi. Enesekehtestamisoskusele on aluseks loovus, empaatiavõime, iseseisvus, paindlikkus probleemide lahendamisel, optimistlikkus ja hea enesekontroll. Eeltoodud omadustega inimesed on üldjuhul ka parema stressitaluvusega.

Enesekehtestamine ei väljendu agressiivses käitumises, vaid oma seisukoha kindlas ja hinnanguvabas väljendamises, enese ja teiste vajaduste arvestamises, vastaspoole aktiivses kuulamises ning oskuses keelduda kohustustest, mis tekitavad lisapingeid. Ennastkehtestav isik toetub oma rollile, õigusele, väärikusele, põhjendatud huvidele, millele lisanduvad ka korrektne välimus, head kombed, moraalne kindlus, rõõmsameelsus, headus, osavõtlikkus ja siirus.

Suhtlemisel eristub kolm käitumisviisi, millest kaks esimest pärinevad lapsepõlvest:

alistuv käitumine – käitumisviis, mille korral oma vajadused ja soovid surutakse alla ning lubatakse teisel saavutada oma tahe;

agressiivne käitumine – oma tundeid, vajadusi ja ideid väljendatakse teiste kulul ja eesmärk saavutatakse teistele haiget tehes;

kehtestav käitumine – käitumisviis, mis võimaldab kaitsta oma õigusi ja personaalset ruumi teist ahistamata ja tema üle domineerimata.

Enesekehtestamisoskus on arendatav kas harjumuspärastest käitumismallidest loobumise või nende piiramise teel. Samal ajal on tähtis õppida ja omandada uusi suhtlemistehnikaid, et parandada suhtlemise kvaliteeti ja leevendada ärevust.

Enesekehtestamisel mängivad rolli nii verbaalne (oskus selgelt väljenduda ja oskus keelduda) kui ka mitteverbaalne suhtlus ja enesega rahulolu.
Verbaalne suhtlemine

Oskus selgelt väljenduda –
nii sõnades kui kehakeeles. Sirge selg ja kindel hoiak. Mina-sõnumite edastamine, kusjuures sõnumeid edastatakse pigem vormis „ma tean”, mitte „ma arvan”. Kehtestava käitumise üheks põhialuseks on adekvaatne, olukorrast lähtuv mõtlemine, mis on abiks oma soovide kohasele, teisi ja ennast arvestavale käitumisele.

Kehtestav sõnum:
Lühike ja selge kirjeldus olukorrast – üks asi korraga, kasutades täpset keelt ja konkreetset väljendusviisi. Väljenduda tuleks faktide keeles ja hoiduda (solvavate) hinnangute andmisest.
Tunnete väljendamine – väljendage tundeid, mõtteid ja vajadusi lihtsate mina-sõnumitena.
Soovide sõnastamine – hoiduge teise tunnete, mõtete ja soovide sõnastamisest, esitage nende kohta vaid küsimusi ja laske teisel ise oma tunded välja öelda.
Enese ja partneri väärtustamine – ärge kasutage väljendeid stiilis ”ah, mis nüüd mina”, vaid stiilis ”arvan, et”. Olge teiste suhtes avatud, vastuvõtlik ja koostöövalmis.

Nautige tunnustust ja jagage seda ka ise. Kriitikasse suhtuge kui tagasisidesse, ülekohtusele kriitikale vastake kohe tunnete jagamisega, mitte viha väljavalamisega.

Oskus kuulata
Eelkõige on see adekvaatne käitumine, mis eeldab enese häälestamist teisele, st muude tegevuste katkestamist; teatele keskendumist; sõnade taga peituvate tunnete mõistmist.
Kuulamine ja kehtestamine on teineteist täiendavad suhtlemise osad. Ärakuulamine on eelkõige vastaspoolele pakutav tunnustus ja mõistmine nii rõõmus kui mures, mis on toeks enesekehtestamisel vastaspoole tunnete, vajaduste ja soovide avamisel.

Oskus keelduda
Keeldumine on tihtipeale raske, kuna seda seostatakse isekuse ja hoolimatusega. Võimalik, et isegi kardetakse suhete katkemist, eriti juhul kui unustatakse, et keeldumine on seotud ühe konkreetse asja või inimesega või et see on ajutine. Samas eeldab äraütlemine otsustamist ja/või valiku tegemist, mida aga ei soovita teha.

Keeldumise puhul on esmatähtis, et teie „ei” oleks konkreetne ja kindel. Vastasel korral on suur tõenäosus, et keeldumine põhjustab vaid segadust ja ebamäärasust ning annab võimaluse ümberrääkimiseks. Sarnane olukord kehtib ka püüdliku ja üliviisaka ei-ütlemise puhul. Lakoonilisust ja ühesõnalisust võidakse aga tõlgendada vaenulikkusena.

Vajadusel on otstarbekas kasutada keeldumisel ka konkreetseid põhjendusi, miks palve tagasi lükatakse või miks ülesannet vastu ei võeta.

Mitteverbaalne suhtlemine

Mitteverbaalsed suhtlemise vahendid lisavad suhtlemisse värvi, võimaldavad rõhutada kontekstis olulist, tugevdavad ja aitavad reguleerida kontakti, reguleerida suhtlemise tempot ja annavad suurema osa meid huvitavast informatsioonist.

Tavaelus toimib mitteverbaalne suhtlemine tahtmatult. Sama vaistlikult me seda ka “loeme”.

Oleme kõik olnud situatsioonis, kus tekib tunne, et suhtluspartner ei ole meie vastu aus. Tundub, et sõnad olid usutavad, kuid kehakeeles oli midagi, mis tekitas võõristust, sest sisu ja mitteverbaalne teade pole meie jaoks kooskõlas. Näiteks teenindaja, kes hambad ristis, tehislikult naeratab, kulm endal kortsus, öeldes: “Meil on nii hea meel teid siin taas näha.“ Vastuolu tekkimisel jäädakse tavaliselt uskuma kehakeelt, mitte sõnade sisu ning sellistel puhkudel on kasulik tähele panna vestluspartneri miimikat, naeratust ja silmsidet.

Miimika ehk näoilme peegeldab põhiliselt tundeseisundit. Oluline on naeratuse ja silmade osa. Suhtluspartneri näoilme on suhteliselt hästi kontrollitav. Paremini tuntakse ära täiskasvanul vasak näopool, lapsel parem pool.

Naeratusel on piirkondlikud ja kultuurilised iseärasused. Näiteks itaallased naeravad palju. Naeratus on mitmetähenduslik, naeratada saab nii suunurgad üles- kui ka allapoole. Veenva naeratuse tunnuseks on see, et naeratavad ka silmad. Vastasel juhul jääb naeratus külmaks ja teeselduks.

Silmside ehk pilgu suunatus suhtluspartnerile peegeldab tavaliselt huvi tema vastu. Kui inimene vaatab teisele otsa, siis tähendab see, et ta tahab saada tagasisidet. Suhtluspartnerist mööda vaatamine ei tähenda hoolimatust, vaid viitab iseendale keskendumisele.

Enesega rahulolu

Enesega rahulolu peaks ennekõike olema kõikide meie püüete eesmärk ja samas tasu nähtud vaeva eest. See eeldab enesekindlust ehk võimet olla mina ise ning minna ükskõik kuhu ja proovida ükskõik mida positiivselt, tundmata hirmu või piinlikkust.

Samuti tähendab see unistuste poole püüdlemist ning annete ja enesehinnangu arendamist, mis tuleneb usust, et inimene väärib edu. Suhetes teistega toetub meie väljendusoskus suuresti meie enda sisemistele hoiakutele, millest olulisim on ennast aktsepteerida, st et olen see, kes olen, oma heade ja halbade omadustega.

Me peaksime vältima lubamist endaga manipuleerida, sest meil kõigil on õigus inimlikule tähelepanule, viisakale käitumisele ja ärakuulamisele. Alati on vajalik oma huvidest ja vajadustest teistele teada anda ning nende eest seista.

Kehtestav käitumine on:

ennast väljendav – näiteks Taavi palub peol Triinu tantsima;
teiste õigusi arvestav – Taavi võtab Triinu tantsima juhul, kui see on Triinule vastuvõetav;

aus – Triinu keeldub Taaviga tantsimast, varjamata sealjuures oma tundeid;
otsene ja kindel – Triinu ei lase end ümber veenda vastu oma tegelikku tahtmist ega tee halva mängu juures head nägu, vaid ütleb Taavile kindlalt ja tõsiselt, et tänab teda meeldiva õhtu eest, kuid peab nüüd lahkuma;

võrdne, millest võidab nii kehtestaja ise kui suhe tervikuna – Triinu ütleb Taavile ära, võites sellest ise (saaks Tobiasele silma visata) ning ka suhe Taaviga oleks selge (Taavi ei ootaks edaspidi tüdrukult tollele vastuvõetamatut). Samas peab Triinu käituma Taaviga võrdselt, lugupidavalt ja poissi halvustamata, s.t ei ütle näiteks, et „meie aeg on läbi, hakka astuma!“;

verbaalne, sisaldades asja mõtet (tundeid, õigusi, fakte, arvamusi, palveid, piiranguid) – Triinu viitab, et tal kahjuks pole Taavi vastu tundeid ja see on fakt ning annab poisile mõista, et tal on õigus valida vastavalt oma arvamusele;

mitteverbaalne, kaasaarvatud mõtte edasiandmise stiil (silmside, hääl, näoilmed, žestid, vahemaa, ajastus, jutu soravus, hoiak, kuulamine) – kui Taavi tuleb Triinule lubamatult lähedale, siis astub neiu keeldumise märgiks sammu kaugemale, vaatab poisile julgelt silma ja ütleb konkreetselt ei, mitte ei koketeeri a‘la „meelita mind natuke ja ma olen sinu“;

vastav olukorrale ja isikule, ei ole universaalne – näiteks Taavi ei ole õrnahingeline memmepoju, mida Triinu väga hästi teab. Küll aga peaks Triinu hakkama hoolikalt oma sõnu kaaluma, kui temaga tuleks suhtlema ülitagasihoidlik Teet, et poisile mitte liiga karmilt öelda;

sotsiaalselt vastutustundlik – Triinu ei räägi valjuhäälselt järgmisel päeval koosolekul, et tegelikult meeldib talle Toomas, sest see segaks koosolekut;
õpitud, mitte kaasasündinud – näiteks ei tunne me kunagi, et meie jaoks on kõik läbi! Igaühest meist võib saada iseenda peremees/perenaine, kui me enda kallal vaeva näeme!

Inimene kontrollib oma sõna tavaliselt paremini kui kehakeelt. Kehakeele kaudu saadakse aga teistega suheldes kuni 80% informatsioonist, sõnadele jääb vaid 20%. Seega eeldab hea suhtlemine oskuslikku enesekehtestamist ning sobivate suhtlemisvahendite valdamist,nende kasutamist ja tõlgitsemist.

Suhtlemisel pole tähtis mitte ainult see, mida me ütleme, vaid see, kuidas me ütleme!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 565 korda, sh täna 1)