Koolmeistri au ja väärikus (1)

Koolmeistri au ja väärikus

 

Sajandeid tagasi, Kreeka-Rooma õitseaegadel oli õpetajaid vaid üksikute ülikute lastel. Sageli olid õpetajad eri põhjusil orjaseisuses. Ometi olid nad omandina väärtustatud ning nende turuväärtus kõrgem kui täna isiklikul lennukil saarlase jaoks.

Luterlus edendas haritust

Möödusid sajandid. Veidravõitu dissident Martin Luther (1483–1546) tegi oma külmas-kõledas töökabinetis (olen hetkeks nõjatunud tema tööruumi istmele) tänast euroopalikku kultuuri ülimalt mõjutanud otsuse: tõlkida lihtrahva eest karmilt salajas hoitud Piibel ladina keelest kohalikesse poolmetsikutesse keeltesse (eesti keeleni jõuti alles 1739. a). Algas üldise kirjaoskuse levik Euroopas, mil vajati massiliselt uut vaimset käsitöölist – koolmeistrit.

Saare mats vene omast haritum

Maakeelse saarlaseni hakkas üldine lugemisoskus jõudma umbes 8…10 inimpõlve tagasi. „Kevade“ Tootsi-lugude aegu oli Saaremaalgi kaks klassi külakooli vaevalise lugemisoskuse ning näppudel rehkendamisega (erinevalt tollasest Venemaast!) juba üsna tavaline. Just lugemisoskuse tõttu saadeti Esimese ilmasõja aegu Prantsusmaale Vene ekspeditsioonikorpusesse soldateid ennekõike Baltimaadest.

Austus koolmeistri vastu oli Eesti- ja Liivimaa maainimeste hulgas suur. Neid peeti maa soolaks. Neile tugines eesti rahvuslus. Tänu neile sündis iseseisev Eesti riik. Olmeliselt vaevalistes külaoludes õpetasid koolmeistrid ühistegevust laulukoorides, näitemängudes, talletasid rahvaluulet ning ladusid sedasi vundamenti maarahva majanduslikuks edenemiseks. Tean seda otseallikaist – minu mõlemad vanaisad olid külakoolmeistrid Saaremaal.

Austus kooli ja koolmeistrite vastu kestis ka siis, kui viimase sõja järel valitsesid Saaremaad taas venelased. Kõik teadsid lendsõnu „Tarkus tarviline vara!“ ja „Parim kink on raamat!“ Ning et kooliharidus aitab elu edendada.

Johannes Näeb leidis vahendi

Sõjajärgseil aastail olid Kuressaare algklassides olude sunnil teinekord koos 7-aastased ja 15-aastased poisid, mistõttu tunnikord polnud tõesti alati kõige laitmatum. 1947. aastal ei suutnud koolmeister Johannes Näeb (kirurg Ants Nääbi isa) sumina tõttu üle klassi rääkida.

Tähelepanu saavutamiseks võtnud siis vildi jalast (tänase Kuressaare põhikooli ruumides saavutati talvel tollal vaid umbes +10…15 kraadi) ning virutanud selle hooga üle klassi vastu tagaseina. Seepeale vakatanud 4. klass haudvaikseks. Tund läinud rahumeeli edasi.

Tõsi, noil aastail siiski vahel varastati (üliharva küll) pideva näljatunde tõttu klassikaaslaste kaasavõetud nappi toitu. Kuid isegi näljatundest juhitud vargust hinnati kui ülimalt häbiväärset tegu, mis jõudis koolidirektori ette.

Aga mitte ühelgi õpilasel ei tulnud tollal pähe sihiteadlikku soovi süüdata või õhata koolimaja. Igasuguste hüüdnimede andmine koolmeistritele oli küll kombeks. Kuid neis peitus omamoodi kooliõpilaslik austus, mida aastakümneid hiljem naerusui värvikatest koolmeistri-isiksustest kõneldes meenutatakse.

Vabaduse kaasanded

Eetiliste väärtuste järsk murrang toimus Eesti taasiseseisvumisel. Kui Eestisse turumajandusliku elulaadi raha-ahnusega üheaegselt murdis võimsalt sisse haritusevaenulikkus, mille afroameerika tunnetuslikud juured idudena siiamaale lendlesid vist ülima USA-kummardamise tiivul.

1993. aastal nägin USA-s koole, mille ustel oli – nagu täna lennujaamades – terrorismihirmust elektrooniline relvakontroll. Ning suur loosung: „Narko- ja relvavaba kool!“. Oleks vist aeg seegi loosung juba Saaremaa koolides üles riputada.

Pelgalt 10…15 aastat tagasi ei uskunud pea keegi, et Eesti koolides kasutaksid õpilased narkootikume. Või sõimaksid ropult ja ründaksid koolmeistreid füüsiliselt. Et tavapäraseid eakaid tatsavaid koolitädisid peavad hakkama asendama hambuni relvastatud eriväljaõppega turvamehed. Aeg tuli.

Mõned aastad tagasi istusin Saksamaal mõnesaja meetri kaugusel koolimajast, kus sealne õpilane noil hetkil sooritas massimõrva.
On aeg arutada – kuidas kaitsta Eesti koolmeistreid, et õpilased neid tööajal ei mõrvaks.

Vaba inimese õigus oma väärikust kaitsta

Füüsilise vägivalla vihalaine koolmeistrite suunas Eestis juba liigub. See algas karistamatu ropu sõimuga nende aadressil. Tänavu on Eesti ajalehtedes korduvalt ilmunud teateid otsesest psüühilisest terrorist koolmeistrite vastu nende ametikohuste täitmise ajal. Põlva politseinik loetleb (Postimees, 3.02.) sõnu, millega sealtkandi õpilased koolmeistreid sõimavad: „Lits. Libu. Situ ube. Situ persse. Sitapea. Putsi.“ Sillamäel peksis koolipoiss direktorit jalahoopidega (Postimees, 5.02.).

Loogiliselt võttes peaks ees terenduma koolmeistrimõrv. Neid on demokraatlikus USA-s juba olnud. Mis välistaks selle Eestis? Aga miks me ei võta midagi ette selle ennetamiseks? Ka HIV nakkust leiti ju USA-s varem kui Eestis.

Kummastab Eesti ametnike suhtumine. Mõnda aega tagasi alandava rõveda sõimu ohvriks langenud Jüri gümnaasiumi naiskoolmeister ei kannatanud vaba inimese solvamist enam välja. Tekkinud hingelise erutuse seisundis andis ta teda sõimavale kolgest koolipoisile daamiliku kõrvakiilu. Kuid… kohus mõistis hoopis koolmeistrile 30 tundi sunnitööd!

Täitub ka tänane ennustus

1980-ndate keskel ennustasin: Eestis (ja Saaremaal!) saab 15–20 aasta pärast probleemiks narkomaania. Ei usutud. Ennustus täitus. Ka Saaremaal.

1987. aastal ennustasin Eestisse saabuvat aidsilainet. Ei usutud. Tänaseks on HIV levik Eestis kontrolli alt väljunud. Kõik nakatunud surevad 15…20 aasta kestel. Mitmel põhjusel on Saaremaa tänini veel nagu looduskaitseala.

Pahedki on vaba demokraatliku maailma normaalne areng. Küllap jõuab ka koolmeistrimõrv Eestisse. Kas koolmeister aga tohib üldse end kaitsta, selles on täna nukker küsimus Eestis.

Eesti riik ei kaitse koolmeistrit

Mida on koolmeistri au, väärikuse ja elu kaitsmiseks tehtud? See küsimus esitage lähinädalatel riigikogu kandidaatidele. Seni on Eesti vabariik andnud aga neli ülimalt ühetähendusliku „signaali.“

Esiteks – koolidele heisati riigilipp.

Teiseks – kodaniku- ja koolmeistriau esindava koolmeistri, kes eesti kultuuritingimustes õpilase poolt tavatu rõveda sõimuga hingelise erutuse seisundisse viidult reageeris au ja väärikust alandavale teotamisele daamiliku sümboolse kõrvakiilu andmisega, mõistis riik 30 tunniks alandavale sunnitööle. Seda koolmeistrile tema sotsiaal-
se koha (taas ori?!) kättenäitamiseks.

Kolmandaks – selle pretsedendiga andis riik õpilastele õiguse räigelt solvata Eesti vabariigi koolmeistrit tööajal. Riik tunnistas sedasi kaude õpilase iidset roomalikku isandaõigust orjaseisuses õpetaja üle.
Neljandaks – riik andis rahvale vägagi ühemõttelise sõnumi: tööajal ei laiene koolmeistrile Eesti Vabariigi Põhiseaduse §§ 17 ja 18 garanteeritud õigused. Sedasi ongi moraalselt avatud uks koolmeistrite tulevaseks küttimiseks.

Aga ka Igor Gräziniga (Õpetajate Leht 2.02.) tuleb nõustuda – väike Eesti karistab jõhkardist koolipoissi hoopis omapärasel kujul: Jüri gümnaasiumi gümnasist Veiko jääb oma elu lõpuni omaenda vabal tahtel ja Eesti kohtu tõdemisel „vana litsi õpilaseks“.

Kommentaar

Kas oleme hariduskatastroofi äärel?

Anti Liivi tõstatatud probleem on tõsine ja süvenev – kui koolmeistri au ja väärikus lõplikult kaovad, kaovad ka haritus, kultuursus, vaimsus, töökus ja ausus. Kui ühiskond ei väärtusta õpetajat, madaldub ka õpetaja enesehinnang, aga madala enesehinnanguga inimesest pole teistele õpetajat ega eeskuju.

Tegelikult olemegi juba olukorras, kus kõrge eneseteadvusega ning oma õigusi hästi tundvad õpilased ja lapsevanemad on kogu vastutuse ladunud õpetaja kaela. See olevatki demokraatia. Õpetaja peab õpetama nii, et õpilane areneks – ka siis, kui arendatav ise ei taha. Halvad hinded ja väljalangevus, koolistress ja koolivägivald, raske koolikott ja üleliigsed kodutööd – kõiges on süüdi õpetaja.

Nüüd teeb ta ka arenguvestlusi, individuaalõppekavasid, järelaitamiste järelaitamisi. Ja õpetaja teab, et kui laps ei õpi, ei käi koolis, ropendab, peksab, lõhub, suitsetab, joob, tarvitab narkootikume, siis räägib ta lapsevanemaga, teeb koostööd sotsiaaltöötaja ja psühholoogiga, viib arutelu õppenõukogusse… Võib-olla saab laps märkuse, võib-olla alandatakse käitumishinnet, võib-olla jõutakse ka alaealiste asjade komisjoni, aga miski ei muutu. Õpetaja õpitud abituse sündroom süveneb. Õpetajad lahkuvad koolist ja noored õpetajaks õppinud kooli ei tule.

Natuke üle kümne aasta tagasi olin imestunud, et Rootsi koolis ei julge õpetaja kaklevaid poisse lahutada, sest kartis oma auto pärast, mis hiljem kättemaksuks lõhutakse. Umbes samal ajal nägin Soome koolis tunde, kus õpetajad selgelt õpilastele alla jäid. Kümme aastat on möödas ja me oleme eeskuju järginud.

Aeg oleks mõtlema hakata tegelikele väärtustele. Kool on küll ühiskonna peegel, aga peaks saama tema südametunnistuseks. Kui koolis on asjad viltu, on nad ühiskonnas veel rohkem viltu. Tõsi – meie riigi majandusedu peegeldub ka remonditud koolimajades, aga rohke raha ja edutunde nimel vahetatakse naisi nagu autosid ning lastel ei teki arusaama ei õigest emast, isast ega perest. Nii kasvavadki üles juurtetud põlvkonnad, kelle vähesed järeltulijad tekitavad koolis järjest suuremaid mõistatusi.

Muna ja kana küsimus on kooli ja riigi vahekorras selge. Enne oli riik. Kui koolid ei tule enam toime, siis juba enne seda pole toime tulnud riik. Aga riik ei ole vaid riigikogu ja haridusministeerium. Riik oleme eelkõige meie kõik. Seni on koole uuendatud vaid neile kohustuste lisamise teel. Edasiminekuks on kaks teed: kas suurendada oluliselt vanemate kohustusi või koolide õigusi. Ise pooldan viimast, sest mida rohkem vabadust, seda rohkem häid koole. Nii kooli kui lapse arengu aluseks saab niikuinii olla ainult usaldus.

Lootust paremasse tulevikku siiski on – Ameerikas olevat õpetajaamet juba noorte valikute esikolmikus. Mis tekitaks meil konkursi õpetajakohtadele, et kooli jõuaksid parimad, usaldus kasvaks ja lastest saaks asja? Mis taastaks taas meie pere, et kooli jõuaksid lapsed, kes teavad, mida peab ja mida ei tohi? Kui leiame vastused, jääb ära ka koolmeistrimõrv meie riigis.

Viljar Aro,
koolijuht


Loen Anti Liivi kirjatükke alati huviga. Hea sõnakasutus, intriig, teravad seisukohad, ettemõtlemise võime ja mineviku-oleviku-tuleviku haritud seostamine – vähesed kirjutajad kohalikus pressis pakuvad samasugust huvitavat lugemist. Ka siis, kui ma tema seisukohtadega nõus pole, pakuvad Anti Liivi lood piisavalt pinget.

Eri aegadel, eri ühiskondades väärtustatakse samuti erinevat. Mäletate: „põllumees – põline rikas”, või iseseisvuse alguses turvamees või hetäär Vana-Kreekas. Õpetaja ja arsti ametid on läbi aegade olnud üldiselt lugupeetavad ja austatud. On ju tegemist inimeste vahetu füüsilise või vaimse, sügavat professionaalsust nõudva abistamise, teenimisega.

Ega siis Kristust, Muhamedi ja Buddhat asjata õpetajateks kutsutud. Naljakas mõeldagi – Kristus kui kinnisvaraarendaja, Muhamed ja Buddha, üks müügimees, teine PR-tegelane. Samas ei arva ma sugugi, et õpetaja või arsti au, väärikus ja elu vajaksid suuremat kaitset kui politseiniku, ehitaja või kaluri omad. Või kelle iganes.

Oleme kõik ühtviisi inimesed ja kõigi elu on püha. Igal ajastul on omad probleemid ja noorus oli juba 2000 aastat tagasi „hukas”. Vanemate inimeste arvates. Ometigi, meie või meie isade-emade noorusaegade nostalgiast hoolimata, vaevalt et soovime tagasi Nõukogude Eestit tänase Eesti Vabariigi asemele.

Püüdkem siis vaadata ettepoole, avatud maailma väljakutsete suunas ja püüdkem lahendada nii tänaseid kui tulevasi probleeme. Igale jõule on vastujõud, igal teol on tagajärg. Meie lapsed on meie nägu, mõtlen otseselt meid kui lapsevanemaid ja kaudselt meid kui ühiskonda.

Usun, et geneetilist kurjust ja kasvatamatust esineb maailmas suht marginaalselt. Et meie laste tulevikku, ka meie pedagoogide (laiemalt kogu ühiskonna) turvalisust luuakse nii kõikide kodude lastetubades kui ka kõikides koolides. Aga ka tasakaalustatud ja targa riigivalitsemisega, riigimehelikkusega. Meil on tarvis ehitada solidaarset, sidusat ja hoolivat ühiskonda. Siis ei juhtu ehk seda, mille eest Anti Liiv meid hoiatab ja vaid siis on meil lootust rahvana kestma jääda.

Toomas Takkis.
koolijuht

Tegelen peaaegu iga päev oma koolides laste agressiivsusega, mis lõpeb vahel väikeste muhkudega, vahel tõsisemate vigastustega ühelt poolt ja õpetajate süüdistamisega teiselt poolt. Fakt on see, et õpetaja sõna ei maksa suurt midagi.

Et probleemi lahendada, peavad kõik ühiskonna liikmed oma suhtumist õpetajasse muutma. Oleks vaja kõigile korraldada käitumise või kombeõpetust, millest – mulle tundub – mingi põlvkond on ilma jäänud. Suures vabadusetuhinas jäi kasvatuskultuur tähelepanuta.

Lea Kuldsepp,
haridusametnik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 58 korda, sh täna 1)