Liiga andekas, et puistes dogmades kinni olla

Liiga andekas, et puistes dogmades kinni olla

 

Voata, mool oo veel praegus see arm moka peal. Vahel inimesed voatavad otsa ja mõtlevad, et mõni andis tera. Ja see ajakirjanik, kelle pärast meitel nii palju pahandust olli, kirjutas selle armi kohta, et karm elu ja taline unnapüük oo mo näose oma jälje jätn, põhjatuule vinguv piits oo lõhestanud mo uule ja aastate äke libisen üle otsakondi. Kanged mehed oo nad neid äkkid üle teiste näo laskma.

Aga muidu ma pidi oma mokaarmiga ja äestatud näoga jäägitult merele andunud olema, jah, jäägitult merele andunud, ja mool pidi olema suure lapse naeratus ja teist kolmat moodi, läbitungivad silmad, ja siis, kui ma talve merele lähe, unnakelk järel ja koer ees, pidi ma kaldalt paistma kut üks majakas. Ei-neh, kui Kesse ja Viire majakad sedamoodi ühest unnaaugust teise juure kolaksid, kelk järel, küll neid laevu läheks. Ja naene köib peale, et sool läbitungivad silmad ja otsi mo nõel üles, ja kuidas see põhjatuul oma piitsaga mo moka lõhki lõi. Vahel enne magamaminekut küsib, et kas ta nüüd peab mo majaka põlema panema. Naesed oo ju igavesed matakad ja nende kahearuline keel muudkut torgib ja torgib. Aga peapahandus akkas sellest, et ajakirjanik kangesti näha tahtis, mismoodi mõrd meres oo. Küünlapäeval, kakskümmend roadi külma, ja näita, kuidas mõrd meres oo. Mis sa inimesega teed? Ma tõi kuurist kõige väiksema earemõrra ja panni taale lume peale välja, ta ise aitas koa, seadsime vesiaa ette ja vaiad torkasime lume sisse. Ta takseeris seda värki ja läks toast pildiaparaati tooma, et ta teeb mälestuseks pildi ja teist-kolmat-moodi. Ma mõtlesi, las teeb, lastel kena pärast voadata, ja panni kaks külman siiga ja suure koha mõrraotsa, siis rohkem tõe moodi. Ta tegi pildi, ma seisi veel mõrraotsa juures lume peal. Pärast pandi pilt lehte. Alla olli kirjutatud, et meite küla mehed valmistuvad juba veebruaris kevadpüügiks ja et mool juba nüüd mõrrad lume peal akkamas ja teist-kolmat-moodi. Põln seal kedagid. Teise päeva olli meite täitevkomitee esimees Suurants villisega külas ja tegi valju ealt, et me`b oska merepüüsid oida ja mool pidid nad veel küünlapäeval varju alla panemata olema. Ma seletasi Suurantsule asja ää, et see lehepilt, ja lehepildil oo ikka inimesed ja asjad natuke teistmoodi, ja inimesed oo seal ritta seatud nägu kanad õrre peal, ja mõni naerab, aga suuremal jäol oo näod kut piprakaunad. Suurants sai asjast aru. Aga siis ma tundsi, mis see tähendab, kui äkega üle inge lastasse. Ma poslamaslad ei kannata, aga olemine olli just sõuke, nägu oleks mind pika panni peale siruli veetud, poslamaslaga üle kallatud ja mõni oo juba kahvliga kõhu kallal. Mool olli sõuke tundmus, kut oleks silk sukru sisse soola pandud. Teiste kohta oo ju kena lugeda, aga kui sa ise oled merele andunud ja suure lapse naeratusega ja äestatud otsakondiga lehe sees, siis võtab selja külmaks.

Nii alustas Juhan Smuul Muhu monoloogide sarja kuuluvat lugu „Suvitajad”. Kes ei teaks Sulev Nõmmiku lavastajakäe all valminud filmi „Siin me oleme”. Muhus, põhiliselt Nuka Ärni talus ja selle ümbruses vändatud linateos kuulub kindlalt Eestimaa populaarsemate filmide hulka.
Stsenaariumi aluseks oligi Juhan Smuuli „Suvitajad”.

Ei soa magada – meri kohiseb. Ei soa magada – kaagas karjub. Ma ütlesi, et las meri kohiseb ja kaagas karjub, see mere ja kaaka amet, aga Kohviveski seletas, et „intelligent inimene oleks oma onni kaldast kaugemale teinud”. Ma olli ühna vagusi ja oma naesel käskisi koa vagusi olla. Pahandas küll: laiad aknad, neli tuba, laudpõrandad, pottahi, vedrupõhjaga oeted, neli patja pea all, kärbsid vähe, puhas õhk, aga ta jaoks – onn. Teise ööse ollid jälle lambad määgin ja Kohviveskile närvidele peale köin. Mo naene küsis, et mis proua siis käskib teha – lambad ää tappa või proua juure kooli soata?

Smuuli loomingu tundjale tuleb lugu tuttav ette. Muhu murde hea tundjana kirjutas Smuul oma kodusaare lood muhulaste kõnekeelt kasutades. Andeka kirjaniku kõnekujundeid ja võrdlusi hinnatakse praegugi kõrgelt.

Smuuli Nipernaadi

„Kui Smuul praegu veel elaks, siis oleks talle võinud iga „Muhu monoloogi” eest anda kas Mälgu või Tuglase novellipreemia,” arvas kirjanik Jüri Tuulik Smuuli loomingut hinnates.

Tuuliku hinnangul on Smuulil kaks eriti vägevat novelli. Üks neist on „Kuidas sündis laul „Hallipüksi hiidlasest”” ja teine „Hanilaiu matused ja Muhu territoriaalveed”.

Väga hea huumorisoonega kirjamees Jüri Tuulik peab esimest nimetatud monoloogi nipernaadilikuks looks.

„See on lugu hiidlasest seiklejast ja sullerist, kes tuleb mitte just esimeses nooruses Muhu tüdruku juurde. Hiidlane oskab muhulanna südamele nii ligidale pääseda, et see võtab ta oma juurde elama. Hiidlane on Muhus kaks kuud ja siis läheb jälle Hiiumaale oma seadusliku naise ja laste juurde.

Kogu selle kurbuse juures on see tohutult lüüriline lugu. Kui muhulane Eed näeb õhtuhämaruses hiidlast tulevat, siis ta hüüatab – näete üks mees tuleb ja tal on kuu selgas! Ja tõepoolest, selle „Nipernaadi” tulekut valgustab mehe selja taha, tema pea kohale jääv kuu. See on erakordselt ilus lugu. Kaua aega on naine peigmeest oodanud ja sealt ta tulebki – kuldne kuu selgas,” lahkas Jüri Tuulik Smuuli ühte paremat novelli.

Tuuliku väitel on Smuul kunagi öelnud, et eesti kirjandus meenutab temale oma halluse ja morni sisuga sageli matuserongkäiku, mis vaikuses ja tujutult läheb mööda tolmust maanteed.

Hanilaiu matustest on Smuul aga ise kirjutanud loo, mis lugejaile tahes-tahtmata naerukurrud näkku toob.

„Ma loen ja ei saa naeru pidama. Nii naeran ma valjusti üksinda toas ja võpatan, mida ma siin naeran – see on ju matuste kirjeldus. Selles loos on tõesti sellised võrreldamatud võrdlused,” vaimustub Tuulik ja tsiteerib Smuuli. ”Oleks sa näin, kui Konguta Madis mineva sui erilaste käest nõelata sai. Teine pistis teise silma alla. Kas sa usud või mitte, silmad läksid taal pealae peale nagu Tõravere täheteadlasel.”

Jüri Tuulik puistab Smuuli peast ja toob välja oma sugulase paremad palad. „Ja siis tuli ühel päeval va Nisu Villem Käinast. Suur mees. Nii pikk mees, et kui ta omal pead tahtis sügada, pidi põlili laskma,” loeb Tuulik Mihkli monoloogi „Hallipüksi hiidlasest”.

Tuuliku meelest on see erakordne kujund, nii erakordne, et võtab teisel kirjanikul silme eest mustaks. „Need ei aegu. Meil kõigil on Smuulilt midagi õppida. Juhan õppis ise kogu elu. Ta oli julge inimene. Ühes intervjuus temalt küsiti, kas ta on elus hirmu tundnud. Ta vastas, et kolm korda. Üks kord kukkus ta Antarktikas läbi jää. Seal ta oligi päris surmasuus. Teine kord oli ta masenduses polaarööd kogedes. Ta oli sellest niivõrd väsinud, tundes hirmu, kas jääb ellu. Suurt hirmu tundis ta ka Gineas, kui sealsed kirjanikud kinkisid talle gaboni mao. Selle „loomakese” hammustuse sügavus on vähemalt neli sentimeetrit,” rääkis Jüri Tuulik.

Teada on seegi, et Smuul tundis hirmu Jaapani meres teaduslaeva pardal enne raketi üleslaskmist. Selle kirjeldamisestki on Smuulil üks huvitav kujund: „Sel hetkel, sekund või paar enne starti ma järsku tundsin selja peal sellist kibelemist ja võbelemist, nagu oleks seal kokku saanud kõik Eestimaa kirbud ja Läti Valka kirbud ka.”

Tuuliku meelest ei ole Juhan Smuul üksnes muhulasi suureks teinud. „Juhanil oli seletamatu ja väsimatu rõõm just sellest elust, mida ta elas, ja inimestest enda ümber. Pahad asjad saavad tema puhul smuulilikult karistatud. Ta on kirjutanud, et kui peksad ämma, siis selle eest võib inimese vangi panna või kirikusse häbiposti. Vangist aga pääseb amnestiaga ja kirikus võib asi lihtsalt ununeda. Kui aga paned sellise selli laulu sisse, siis sinna ta jääb,” kirjeldab Tuulik Smuuli mõtteid.

Smuul elumere lainetel

Teine Tuulik, Ülo Tuulik on Smuuli elukäiku ja loomingut analüüsinud oma essees „Valus valgus”. Küllap annab suure kirjaniku elumerel seilamisest pildi seik, mille Ülo Tuulik lugejateni toob: „Kui 1970. aastal Tallinna sattunud riigipea auks „Kännu Kukes” vastuvõtt korraldati, käidi Helsingist viimasel minutil kelnerite valgeid kindaid ja valitsejapaarile sobilikke hõbelauanõusid hankimas. Sellelt vastuvõtult sõitis Juhan Smuul koju Meriväljale, seljas Rein Ristlaane mantel. Kui Smuul Tuule teel autost välja astus, lohisesid tulevase ideoloogiajuhi heast riidest mantli hõlmad mööda lund.

Samal kombel lohises Juhan Smuuli elulõpu aegadel tema järel ta parteilisus ja nomenklatuursus, juba väsitav kuulsus ja esinduskohustused, hilise armastuse (või pimekiindumuse) õnnetus, uskumine mitte kunagi enam teoks saavatesse loominguplaanidesse kui reaalsusse, alkoholismist süvenevad tervisehäired.

…Juhan Smuuli populaarsus oli legendaarne, tema isik võluv, soojust, andekust, huumorit, abivalmidust ja heldust kiirgav.”
Seda tõdesid ka kõik need, kes Muhus Smuuli 85. sünniaastapäeva väärikalt tähistasid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)