Mälestusi Saaremaast ajal, mil loodi Eesti Vabariik

Alljärgnevad mälestused, ilmunud Saaremaa Muuseumi
kaheaastaraamatus 1995–1996, pärinevad Aleksander Velveltilt

Lugejale selgituseks nii palju, et kui Eesti Vabariik 1918. aasta 24. veebruaril sündis, olid Lääne-Eesti saared juba mitu kuud Saksa okupatsiooni all olnud. Seetõttu jäi saarlastele see sündmus teadmata. Pealegi okupeerisid sakslased Tallinna juba järgmisel päeval, 25. veebruaril. Saksa võimud ei tahtnud uuest riigist midagi kuulda; jätkuva maailmasõja tingimustes pidasid paljud seda „hullumeelsete eestlaste” (diese verrückte Esten) omapäraseks veidruseks.

Sakslased tulevad

Saksa sõjaväe kõrgemad ülemused, moonavoorid jm jõudsid Kuressaarde pühapäeval, 14. oktoobril (uus kalender). Siis kleebiti üles ka esimesed saksa- ja eestikeelsed teadaanded, käskkirjad jm. [Kuressaare] turuplats, Lossi tänav vene kirikuni ja Tallinna tänav Eesti Seltsi majani (praegune linnateater – toim.) olid moonavoore, kaherattalisi kaarikuid, hobuseid ja soldateid täis. Turuplatsil suitses terve rida välikatlaid, neist jagati suppi.
Päris sõjamehi, löögimehi oli hoopis vähe näha. Ainult väiksed jalgratturite salgad ruttasid kuhugi.

Kohalikud /balti/sakslased, aga ka „kadakasaksad” rõõmustasid Saksa vägede tuleku üle väga. Ohvitsere ja soldateid võeti lilledega vastu, kutsuti kohvile jne.

Keelan-käsen valitsemisstiil

Saare-, Muhu- ja Hiiumaast sai omaette kubermang. 14. oktoobrist 1917 olid maa ja linn Saksa sõjaväelise kuberneri ja talle alluva Landeshauptmann’i (maapealiku) meelevalla all. Esimeseks kuberneriks Saaremaal oli kurikuulus kindral/leitnant/ von Seckendorff, kes tutvustas ennast „mina keelan, mina käsin” /-stiilis/ teadaande-käskkirjaga.

Pärastpoole oli pikemat aega kuberneriks kindralleitnant von Balck. Tegelik linna- ja maavalitseja oli Landeshauptmann von Mossner. Talle allusid kohalikud komandandid (Ortskommandant) igas vallamajas ja ka mujal, nagu Uue-Lõvel. Nendeks ametimeesteks olid kas nooremad rivitud ohvitserid või vanemad allohvitserid, veltveeblid. Kohaliku komandandi juures oli väike komando soldateid kirjutajaiks, käskjalgadeks, valvureiks /…/

Valdades määrati uued vallavanemad ja -sekretärid, kuid mõnel pool jäeti ka endised. Muidugi selle järgi, kuidas mees oli kohalike mõisnike meele järgi.
[Saare] maakonnavalitsust ei tunnustatud, selle kantselei ruumid võeti kohe sõjaväe kasutada. Esialgu kasutati ruume sõjavangide – ohvitseride ja kindralite – kinnipidamiseks, hiljem olid need soldatite koduks, Soldatenheim’iks. Maakonnavalitsuse abiesimees M. Neps ja sekretär F. Kanaval arreteeriti kohe esimesel [okupatsiooni] päeval. Esimehelt Kaasikult ja minult võeti allkiri ja hoiatati ilma loata mitte kuhugi lahkumast.

Maiad” Saksa sõdurid

Esimesel nädalal või teatud arv päevi oli [Saksa] soldatitel vist lubatud röövida-riisuda, kust midagi kätte said. Peamiselt röövisid nad siis toiduaineid ja ka koduloomi nagu sigu, lambaid, hanesid ja kanu. Mu elukoha (see oli Kuresaares Komandandi tn 7 – toim.) naabermajas elas mingi väike üksus, millel oli kolm-neli veoautot, mis seisid naabri hoovil.

Igal õhtul sõitsid autod paari-kolme soldatiga maale „jahile”. Öösel olid nad tagasi tulnud. Hommikul ja päeval käis nüüd kibekiire tapetud-mahalastud loomade nülgimine ja puhastamine. Liha viidi kuhugi mujale…
Ma ei tea, kuidas Saksa soldateid „ametlikult” toideti. Kuid mulje jäi, et kehvasti. Seetõttu nad olidki poolnäljased ja maiad igasuguse parema, suupärasema toidulisa peale.

Kui kuskilt külast kanu, hane või muud paremat ei saadud, siis kõlbas ka kehvem suupiste. Püha kiriku tornis pesitsesid hakid… Palju kordi, ikka laupäevaõhtuti, peeti neile jahti. Kümmekond mahalastud hakki viidi koju. [Soldatitest] „jahimehed” ise kiitsid, kui maitsvat praadi nüüd saab!

Saksa Ordnung

Sakslased keelasid kõikide seltside tegevuse, ajalehtede väljaandmise, kõnekoosolekud jms. Sakslased kahtlustasid ja kartsid isegi eestlastest pastoreid. Pühas oli siis noor pastor, eestlane /A./ Alver. Komandant ja /väli/politsei või mõni teine võimumees linnast saatsid ta jutlusi pealt kuulama oma eesti ja saksa keelt oskavaid usaldusmehi…

Kuressaares hakkas ilmuma väike poolametlik leheke Arensburger Zeitung ja selle eestikeelne tõlge, kus avaldati ametlikke teadaandeid. … 1918. a (kui Saksa väed olid vallutanud ka Mandri-Eesti – toim.) hakkas Tartus ilmuma ajaleht „Maaliit”. Seda lubati ka Saaremaal tellida. … Ma püüdsin lugeda kõiki kättesaadavaid ajalehti, et ilmaeluga kursis olla. Aga näiteks oktoobri (1917. a – toim.) sotsialistlikust revolutsioonist Petrogradis ja enamlaste (kommunistide) võimuletulekust Venemaal kuulsin alles märtsis või aprillis 1918 kelleltki tuttavalt, kes salaja oli Tallinnast Saaremaale tulnud.

Et Saksa okupatsiooni ajal ürituste korraldamiseks luba saada, tuli kõigepealt „tagaukse kaudu” käima hakata. OrtskomVmandant tuli seapeki ja võiga, või kindlam – saaremaa õllega „pehmeks teha”. Kui sellise väikese ülemuse nõusolek oli saadud, võis kõrgemate ülemuste poole pöörduda. Selleks tuli näidend, laulude sõnad ja ürituse kogu sõnaline osa saksa keelde tõlkida ja ühes palvega Landeshauptmannile esitada.

Paljude Ortskomman-dant’idega ja komandantuuri soldatite-kirjutajatega sai enam-vähem ladusalt asju ajada. Piht-las oli üks kirjutaja, kes ütles end olevat sotsiaaldemokraadi… Üks komandant-veltveebel kirus-vandus purjus peaga sõda, oma ülemusi ja ka Kaiser’it. Ta ootas, millal ta päevad oleks loetud, et „Deutschland – kaputt” oleks. Meie kartsime, et ta hoiak ja kirumine on ehk teeseldud – meie lihtsameelsete püüdmiseks…

Mõisnikel meri põlvini

Et meie mõisnikud-sakslased okupatsiooni ajal pead tõstsid, on ju üldiselt teada. Mõned neist olid hoopis kõrgid ja upsakad, justkui oleks isaisadeaegne orjapõlv tagasi tulnud.

Ilpla kroonumõisa rentnikuks oli keegi parun Stackelberg – pikk ja peenike mees nagu õngeritv. Ei mäleta enam, mis volinik ta oli, kuid mõnikord oli tal Pihtla vallamajja ja komandantuuri justkui asja. Kord – ma juhtusin ka vallamajas olema – tuli ta kantseleisse kuidagi ärevil-rõõmsana ja hakkas oma kanges parunlikus eesti keeles kohe kiitlema: „Mina tema mats alles opetap! Täna tema sai et mäletap.” Selgus, et ta oli kedagi tee ääres olnud maameest piitsaga löönud. Keegi küsis: „Miks härra teda lõi?” – „Kuidas miks, kui tema kurat mats ei võtap minu ees müts maha! Oma härra ees müts peas!”

[Kuid baltisakslaste hulgas oli ka erandeid, näiteks] Muratsi parun /Arthur von/ Buxhoevden. Kui 1917–1918 kõik /balti/sakslased-sõjaväelased läksid vene monarhisti valgete kindrali Judenitši armeesse /…/ või lasksid end Saksa kindral von der Goltzi agentidel värvata Läti territooriumil vormitavasse Landeswehr’i, mis hiljem sõdis Eesti vastu, siis Buxhoevden astus Eesti kaitseväkke…

Suur poliitika

Saksa okupatsiooni ajal oli 1918. a suvel ka kõrge ja suure poliitika ajajaid – mõisnikke-sakslasi, ja mitte ainult sakslasi.

Ajalehed kirjutasid ja teatud ringkondades peeti nõu Balti hertsogiriigi loomisest, mis pidi kuuluma Saksa keisririigi koosseisu. Selles asjas oli ülemaaline nõupidamine Riias, kuhu küüditati ka Saaremaa „saadikud”.
Teine variant oli Soome-Eesti kuningriik. Saksa printside seast otsiti tulevase kuninga kandidaati. Kuid sellisest kõrgest poliitikast ma suurt ei mäleta. Eks need nõupidamised ja plaanitsemised olid peamiselt salajased, millesse pühendati vaid äravalituid.

Noppeid A. Velvelti

mälestustest tegi Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)