Olen laulva revolutsiooni laps (6)

Olen laulva revolutsiooni laps

 

Laupäeval tähistab Eesti Vabariik oma 89. sünnipäeva. Teiste rahvaste ja riikide kontekstis on Eesti riik oma kolmekümne üheksa eluaastaga siiski veel noore riigi staatuses. Eesti vabariigi sünnist kulunud 89st aastast tuleb ju lahutada pool sajandit Nõukogude okupatsiooni.

Eesti iseseisvuse taassündi ja vabanemist nõukogude ikke alt tuntakse laulva revolutsioonina. Nimetan ennast laulva revolutsiooni lapseks, sest olin ju pealtnägijaks sellele, kuidas Eesti rahvas allaheidetuse aastatel igatsusest vabaduse järele laulis, laulis end suuremaks oma saatusest.

Ma olen elanud huvitaval ajal – raskel, aga põneval. Olen olnud tunnistajaks Eesti Vabariigi taassünnihetkedele, sellele, kuidas Eesti eelmise sajandi viimasel kümnendil oma koha „kusagil Euroopas” kätte võitis ning sellel kättevõidetud kohal oma vabadust teostama asus.

On ilmselt vähe noori inimesi, kellel lähevad „Balti keti“ filmi vaadates silmad märjaks ning hinge tuleb eriline värin – nõnda on minuga, rääkimata minu vanematest, kes samuti oma emotsioone varjata ei suuda ega tahagi. Mina tean, mis on vabaduse hind, osaliselt otseselt tänu oma isale, kes oli üks neist kangelastest, kes meid, eesti rahvast, vabaduse poole viis. Olles ärkamisaja perioodi väga lähedalt ja isiklikust aspektist kogenud, oskan seda rohkem hinnata kättevõidetud vabadust.

Vanemaks saades on minu väärtushinnangud tõepoolest muutunud, sealhulgas ka vabaduse väärtustamine. Laulva revolutsiooni ajal olin ma veel nii väike, et ei osanud muud tunda kui hirmu. Koolieelikuna olin piisavalt suur, et mõista milline oht meid Nõukogude Liidu näol varitses.

Loomulikult oli oluliseks mõjuteguriks kodu, kus ma poliitika sees sirgusin. Mäletan, kuidas mulle ei meeldinud, et isa nii palju ära oli. Ootasin teda pikki tunde Harju tänava kodu aknalaual istudes ning raekoja torni poole vaadates. Isa oli toona üks Rahvarinde peaideoloogidest ja tihti tuli tal viibida koosolekutel ja ajurünnakutel keskööni ja kauemgi. Aga mina ootasin ja ootasin, hinges ärevus – isa, palun tule ometi koju!

Mäletan, kuidas ma „Eestimaa laulul” käisin, istusin ema süles ja ka isa juures Lauluväljaku laulukaare all. Kahjuks ei tajunud ma väikese lapsena seal kohapeal seda üllast ning hingematvat pilti, mille tunnistajaks olin – 300 000 inimest on väga suur arv ning kui see mass kõik ühes rütmis hingab ja ühe eesmärgi, vabaduse nimel laulab ja plaksutab, silmad lootusest helkimas, siis on see midagi väga erilist, mis jääb igaveseks meelde.

Just seda mälupilti olen ma nüüd hakanud üha enam hindama ja hiljem emotsionaalselt läbi elama. Isa oli üks „Eestimaa laulu” ajal kõnelejaist ning on hiljem oma päevikus kirjutanud järgmist: ”Mul on võimalus seista silmitsi 300 000 rahvuskaaslasega. Juba ainuüksi see hetk väärib tervet elu. /…/ Lõpetan oma kõne mõttega, et see, mille me Lauluväljakult argipäeva kaasa peame võtma, peaks olema teadmine, et iga üksiku võit või saavutus on nüüdsest kogu rahva võiduks”.

See on ilus mõte, mis on aktuaalne ka veel kakskümmend aastat hiljem. Just nüüd peaksime vaatama iseendasse ja küsima, kas oskame hoida ühte, kas suudame tunda taas kord ühtsustunnet ja olla uhked oma rahva ja riigi üle.

Balti keti ajal olin ma kodus, sest vanemad kartsid, et võib-olla on väikesele lapsele väsitav nii pikalt seista, seda enam, et nad ise olid keti nn aktiivsed lülid. Kuid ma vaatasin seda otseülekandena telerist ning mäletan, et mu vanaema nuttis kogu südamest – need olid rõõmu ja lootuse pisarad.

Ka „Vabaduse laulu“ ajal olin ma kodus ning Eesti oli siis juba okupatsiooniikkest vabanenud. Esimese sissekandena oma päevikusse, mida tol ajal pidasin, kirjutasin ma järgmised read: „Pühapäev – Vabaduse laul. Ma ei läinud sinna, kuid vaatasin TV-st. Olen õnnelik, et olen vaba. Anna-Maria“. Olin siis üheksa aastat vana.

Tänu oma vanematele ning sellele imelisele ja erakordsele ajajärgule Eesti ajaloos, mille tunnistajaks ma olin, oskan ma vabadust ja suveräänsust hinnata ning seda ka hoida. Mulle läheb vägagi korda Eesti tulevik ning võin julgelt kinnitada, et olen oma maa patrioot, nagu on seda minu vanemad ja vanavanemad.

Minu lapsepõlve teabevälja iseloomustavad seega kaks omadust – pidev hirm ja ootus –, sest ma teadsin liiga palju ohtlikest ja tõsistest asjadest ning ema-isa olid liiga palju ära ja ühiskondlike kohustustega seotud – nad elasid avalikkusele. Mäletan, kuidas istusin tunde toonases Rahvarinde peakorteris vanalinnas ning ajasin oma asju, kuid kõrvad olid mul kikkis ning silmad tähelepanelikult teiste toiminguid jälgimas.

Elu kulges siis tunnist tundi, päevast päeva hinge kinni hoides. Rahva põhiseisundiks oli valmisolek. Paljud ööd möödusid uneraasuta. Tuhanded eestlased olid üleval, kõrv raadio juures, kuulates sündmuste kulgu ja valvates laste und.

Laulupidude tähendus pole meile mitte üksnes laulda oma südamelaule. Just laulmise väes tunneme ära oma ühtsuse, mis igapäevases eluvõitluses kipub hajuma egoismi ja väiklusse. Minu sooviks Eesti Vabariigi 89. aastapäeva eel on, et me oskaksime väärtustada kättevõidetud vabadust, püüaksime säilitada kaotsiminekuohus olevat ühtsustunnet ja hoiaksime seda kui silmatera.

Pühendan selle loo uhkuses ja tänus oma isale, Rein Veidemannile, kes oli üks 69 rahvasaadikust, kes 20. augustil 1991. aastal hääletas Eesti iseseisvuse taastamise poolt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)