Elle Pruul juhindub naiskodukaitsjate juhtlausest „Minu kohus!”

Elle Pruul juhindub naiskodukaitsjate juhtlausest „Minu kohus!”

 

Elle Pruul on tragi ja tarmukas pereema Torgust. Ellel on kodus kasvamas viis last ning enam kui kuus aastat on ta kuulunud Kaitseliidu naisorganisatsiooni Naiskodukaitse ehk siis täpsemalt Naiskodukaitse Saaremaa ringkonda.

Mõneti üllatav on mõelda, mis paneb üht väikeste laste ema mõtlema riigikaitsele? Miks võtab üks toimekas naine äkki kätte ja otsustab end siduda Kaitseliiduga?

„Aga miks ka mitte,” on esimene vastus inimeselt, kelle arvates on kuulumine mehega ühte organisatsiooni (ehkki küll „eriharudesse”) üpriski loomulik – lisaks on pere suuremad tütred Heddi ja Piret Salme rühma kodutütred, nii et järelkasv omast käest võtta.

„Kui lapsed olid väikesed, käis pereisa Tiit nädalavahetustel Kaitseliidu õppustel ning mul tekkis soov ka minna, sest kodus hakkas lihtsalt igav,” meenutas Elle ise aega, mil vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooniga tutvust tegi.

Ehkki alguses huvitasid Ellet rohkem püssid ja organisatsiooni militaarne pool, on reaalsus olnud hoopiski see, et südikat naist on nähtud üha enam supikulpi keerutamas ning nagu ta ise ütleb: „Kui on midagi vaja teha olnud, siis olen ka välja tulnud.” Viimased kolm aastat on Elle kuulunud ka Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna juhatusse ning aidanud just sel moel organisatsiooni arendada. Ikka juhindudes naiskodukaitsjate juhtlausest „Minu kohus!”.

Ehkki isamaalisus ja aatelisus ei ole tänapäevases tarbimis- ja rahaühiskonnas teab mis populaarne teema, leiab Elle, et tegelikult ongi sel teemal rääkida väga raske. „Aatelisus kas on või ei ole,” leiab ta, „seda kusagilt niisama leida või hankida ei ole võimalik ja üleüldse – meid, eestlasi on ju nii vähe, et jätta riigi turvalisus vaid meeste õlule, on veidi naiivne.”

Küsimuse peale, miks siiski tänapäeval nii vähe õrnema soo esindajaid on leidnud tee Naiskodukaitsesse (oli ju organisatsioon eelmise vabariigi ajal üks suuremaid), arvab Elle, et ehk on tegu väärarvamusega.

„Esimene reaktsioon on, kui kellelegi räägid, et ei, mina küll ei hakka püssiga mööda metsa jooksma,” on Elle kogenud. „Meie tegevus on ju aga palju laiem ja sõltub suuresti kokkutulnud naiste soovidest. Muidugi on meil nö kohustuslikke asju, millega organisatsioon peab tegelema, kuna riik tahab ju meile antava raha eest ka midagi vastu saada,” teab ta ning loetleb mõned väga olulised naiskodukaitsjate tegevusalad – esmaabi, toitlustamine, missiooniperede toetusprogramm, kriisiabi, sidepidamine…

Elle lähtub tõsiasjast, et ega ükski oskus mööda külge maha ei jookse ning ega ka nö tsiviilelus ei tea ju kunagi, kui mitmele inimesele sul äkki tuleb hakata suppi keetma või millist abi on õnnetuse puhul vaja osutada. Ning loomulikult ei saa märkimata jätta pidulikke sündmusi – juba ajaloost on teada, et Kaitseliidu piduõhtud vanas Kaitseliidu Kodus olid üle linna oodatud sündmused.

„Tegelikult soovitan kõigil tulla vaatama, sest meelepärast leiab Naiskodukaitses igas vanuses preili või proua, olgu ta siis kooliõpilane, -õpetaja, firma juht, tööline või juba vanaema.” Ja Elle räägib suure õhinaga, kuidas eelmise aasta lõpus väljakäidud mõte taastada omaaegne naiskodukaitsjate kooskäimise vorm – teeõhtud – on liikmete hulgas päris suurt populaarsust võitnud.

„Hästi põnev oli kuulata ajaloolast Bruno Paod rääkimas samariitlusest erinevate sõdade ajal,” meenutas ta. „Nii näiteks selgus, et siis, kui naised võtsid haavatute põetamise enese õlule, langes kohe märgatavalt hukkunute arv. Ilmselt on naiste loomuses midagi säärast, mida meestel ei ole, ehk on see alalhoidlikkus,” arutleb ta. „Ja ega´s esmaabi andmine ole ainult mehaaniline haavade kokkulappimine – suur osa on ju hoolitsusel ja psühholoogilisel abil.”

Kaitseliidu eriorganisatsioon Naiskodukaitse loodi 1927. aastal ning taastati 1991. aastal. Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna sünnidaatumiks kirjutatakse 5. detsember 1925. Organisatsioon taastati 1994. aastal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 95 korda, sh täna 1)