Merepiiri valvatakse Kuressaare kesklinnast

Merepiiri valvatakse Kuressaare kesklinnast

 

Talvekülmalt tänavalt Lääne Piirivalvepiirkonna Kuressaare merevalvekeskusesse sisse astudes õhkab vastu soojust. Minu tähelepaneku peale, et nii kena soe ruum teil siin, saan kiire vastuse, et lauaalused ju masinaid täis, mis kütavad.

Tõsi ta on, arvuteid, ekraane, pulte, mulle seninägematuid sidevahendeid paistab tõesti rohkem olevat, kui tavaliselt kahele mehele töötegemiseks vaja. Aga just kaks meest laua taga istumas on: veebel Harald Remmelg ja vanemseersant Rain Kangur. Meeste pilgud on enamiku meie vestluse ajast pingsalt arvutikuvaritele või suurele ekraanile seinal kinnitunud.

Valve merevalvekeskuses on katkematu. 24 tundi ööpäevas. Ja nii aasta läbi, olgu meri jääs või päikeses sillerdav. Merevalvekeskuse ülem nooremleitnant Heikki Hallist ütleb, et kokku töötab keskuses 11 inimest, korraga on neist valves kaks.

Nii see töö meil käib
Merevalvekeskuse tööst räägib ülem Hallist: „Arvuti annab laevast täiesti tavalise märgi, väikese täpi. Meie identifitseerime, kas on tegemist reaalse alusega või on infomüra – seejärel lisame informatsiooni: laeva nime, kutsungi, lähte- ja sihtsadama. Kogu info salvestub süsteemi andmebaasis, vajadusel saame selle salvestada ka linti.

Seiresüsteemis on näha laeva liikumine, kui vaja, saame laeva liikumise märgistust muuta. Iga muudatus, mis süsteemis tehakse, salvestub reaalajas, mida hiljem muuta ei saa.

Täna on Kuressaare merevalvekeskusesse radarpildis võimalik näha Saaremaa ümbruses ja Liivi lahes liikuvaid laevu. Kogu süsteemi pilt jookseb otse ka Tallinna – Põhja Piirivalvepiirkonna (PVP) operatiivinformatsiooni mereseirekeskusesse (OIMSK). Sellisel juhul ei ole vaja laeva jälle välja kutsuda ja laevajuhtimist segada.”

Uue piirivalve merekontseptsiooni järgi aga hakkab lähiajal Kuressaarde kokku jooksma kogu Eesti vete pilt, sest Kuressaarest saab Põhja PVP OIMSK-i reservpositsioon. See tähendab vastutuse suurenemist. Sest Tallinna keskusel on lisaks ka lennupäästefunktsioon. Üldse on Hallisti sõnul koostöö Tallinna keskusega väga tihe, märkimisväärne hulk vajalikku infot laekub Kures-saarde just Tallinnast.

Selline positsioon nagu Kuressaarel on ka Kärdlal, seal on samasugune aparatuur, samasugused võimalused. Vahe on selles, et seal jälgitakse Hiiumaa rannikut.

Faksipaberil kaardiga merele orienteeruma

Ülem Hallist tõdeb, et õnneks on inimesed viimaste aastatega palju teadlikumaks muutunud, annavad endale aru, et meri ei ole miski naljaasi. Kuigi jahtidel peavad olema raadiosidevahendid, ei ole siiski mitte kõik jahiomanikud oma alustele vajalikke vahendeid muretsenud.

Samas on ka palju vastupidiseid näiteid. „Sidevahendite olemasolu on mereohutuse seisukohalt äärmiselt tähtis,” ütleb Hallist. „Meremeeste jaoks on prioriteet turvaline meresõit. Enam naljalt ei minda merele juua täis peaga ega tehta lollusi, mõeldakse rohkem. Neli-viis aastat tagasi sõideti näiteks faksis paljundatud kaartide järgi.”

Eesti riigi kiituseks räägib Hallist, et isegi purjetajatelt ja kaluritelt nõutakse siin dokumente – et minna merele, peab selleks olema vastav luba (väikelaevajuhi tunnistus). Seevastu mõningates mereriikides ei pea sel puhul mingeid pabereid olema.

„On olnud juhuseid, kus küsime, millistel koordinaatidel olete ja saame vastuseks, et kuule, ma ei tea, ma just ostsin jahi. Siin on see aparaat olemas küll, aga ma ei oska siit midagi välja lugeda,” toob Hallist uskumatuna tunduva näite. Sellesse aega jäävad õnneks ka merepäästejuhtumid, kus sõideti palju madalikele ja kividesse. Enam selliseid juhtumeid õnneks nii palju ei ole.

Inimelud, merereostus ja tagajärgede ennetamine

Möödunud aastal oli Lääne Piirivalvepiirkonnas päästetud isikuid 76. Päästetud isikute alla loetakse näiteks ka juhud, kui jahil on mootoririke ja piirivalve pukseerib jahi sadamasse. Jahil olevad isikutest saavad statistika mõttes „päästetud isikud”.

„Meie prioriteet on inimelu, me päästame eelkõige inimesi, mitte aluseid. Kui alus hakkab uppuma, siis me muidugi võimalusel aitame, et uppumist ei toimuks, aga esmane on inimeste päästmine. Inimelu kõigepealt,” ütleb merevalvekeskuse ülem. Siinkohal palub ülem Hallist võimalust meelde tuletada vajadust varustada oma väikealused enne merele minekut piisava arvu päästevahenditega.

Merereostused on teema, millega piirivalve tihti kokku puutub. „Eelmisel aastal oli meil suht tegus aasta. Merereostust oli 23 juhtumit,” räägib Hallist. Reostuse avastamiseks on palju erinevaid viise: piirivalvelennuk avastab reostuse patrull-lennu käigus, reostusest sadamate lähistel annavad teada sadamatöötajad, laevamehed, ka kodanikud on aktiivsed reostusest informeerima.

Piirivalve annab saadud info edasi keskkonnainspektsioonile, reostusest võetakse proovid ja edasi tegeleb sellega keskkonnainspektsioon. Kui reostust tuleb kokku korjata merel, siis hakkab sellega tegelema piirivalve, see on piirivalve kohustus.

Merevalvekeskuse seiresüsteemi järgi on võimalik tuvastada, milline laev reostuse piirkonnas asub/asus ja niimoodi kiirelt reageerida. „Eelmisel aastal oli juhtum, kus üks kaubalaev pumpas Saaremaast läänes oma pilsivett otse merre. Piirivalvelennuk lendas üle, tegi fotod ja see on juba otsene tõestusmaterjal,” toob Hallist konkreetse näite. Laev liikus edasi Tallinna, kus ta sai ka karistuse oma tegevuse eest.

Mõnikord võib korrapidaja radaripilti jälgides avastada, et laev on sattunud ohtlikule kursile, näiteks läheneb madalikule või teisele laevale. Sellisel juhul tuleb kiiresti reageerida, merevalvekeskuse kohustus on laeva hoiatada. „Me võtame laevameeskonnaga kohe ühendust ja anname märku, et nad lähenevad ohule. Et ei toimuks õnnetust. Ennetame tagajärgi.

Seiresüsteem on tegelikult nii hästi arendatud, et arvuti arvutab ka seda, kas laev läheneb ohule ja mitme minuti pärast ta seal on. Aga korrapidaja muidugi peab seda märkama, ega arvuti ise ei märka midagi,” räägib Hallist.

Allveelaevad Eesti vetes vee all ei sõida

Mis saab aga siis, kui radaripilti ilmub tundmatu laev? Kui AIS (Automatic Identification System – automaatne identifitseerimise süsteem) andmebaasist aluse kohta infot ei saa? „Kui ta meile kutsungisse ei tule, ei vasta raadiole, me ei saa mitte kusagilt tema kohta infot, siis on meil kasutada erinevaid võimalusi,” kirjeldab Hallist. „On võimalik oletada, kuhu sadamasse ta teel on, ja me saadame oma patrulli sinna ette. Suvel on tihtipeale nii, et tuleb Lätist jaht, millel ei ole raadiosaatjat, me ei saa temaga sidet, aga näeme, et reaalne alus on, video on. Siis teavitame enne seda, kui alus kalda lähedale hakkab jõudma, kordonit, kelle piirilõiku ta jääb, toimkond läheb välja ja ootab jahti juba ees.”

Suuremate laevade puhul ei ole võimalik, et need märkamatuks jäävad. Riiklike laevade puhul antakse isegi koordinaadid ette, kust alus Eesti riigi piiri ületab.

„Allveelaevad peavad meie vetest läbi sõitma vee peal ja tavaliselt saatelaevaga ning nähtav peab olema selle riigi lipp, kellele alus kuulub,” räägib Hallist.

Pilt selge. Nii see töö käib. Inimelud, merereostus ja tagajärgede ennetamine. Sekka mõni “segane” faksipaberil kaardiga ja allveelaevad. Lihtne, arvate? Kindlasti mitte. Mõistus ja pilk peavad teravad olema, 24 tundi ööpäevas ja olenemata sellest, kas meri on jääs või päikeses sillerdav.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 100 korda, sh täna 1)